style="font-size:15px;"> „Tühjagi. Minul pole seda vaja, sinul aga küll. Kui sa mind iial armastanud oled, siis sa võtad. Kas su uhkus pole meile juba piisavalt kurja teinud?” Nägin, kuidas osa temast murdus. Ta andis alla.
„Olgu.”
„Ja need ka.” Kaevusin oma voodi taha, tõmbasin välja purgi pennidega ja kallasin need ta käe peale. Üks mässuline münt jäi vaid põhja külge kinni. „Need olid alati sinule mõeldud. Kasuta neid siis hästi.”
Nüüd polnud mul enam midagi, mis oleks talle kuulunud. Ja kui ta on need pennid ära kulutanud, pole temalgi enam midagi, mis oleks kuulunud mulle. Tundsin valu kerkimas. Hingasin sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda.
„Anna andeks, Mer. Soovin sulle edu.” Ta toppis raha ja pennid oma taskutesse ning tormas välja.
Ma ei arvanud, et nutt tuleb selline. Ootasin suuri vappuvaid nuukseid, mitte väikeseid, aeglaseid pisaraid.
Hakkasin purki riiulile panema, kui märkasin taas seda viimast penni. Pistsin sõrme purki ja kangutasin selle lahti. Kõlas kerge kolin. See oli nii õõnes ja kaikus mu rinnas vastu. Teadsin liigagi hästi, et ma polnud veel Aspenist vaba. Võib-olla polnud selleks lootustki. Surusin purgi kotti ja tõmbasin luku kinni.
May hiilis mu tuppa ja ma neelasin alla ühe lolli unerohu. Uinusin, õde kaisus, viimaks ometi tundetu.
7. PEATÜKK
Järgmisel hommikul tõmbasin selga Väljavalitute vormirõivad ehk mustad püksid ja valge pluusi ning kinnitasin juustesse meie maakonna lille – liilia. Kingad võisin ise valida. Otsustasin kantud punaste sandaalide kasuks. Arvasin, et peaksin juba eos rõhutama, et minus ikka pole piisavalt printsessimaterjali.
Õige pea pidime linnaväljakule suunduma. Kõigile Väljavalitutele korraldati nende linnas ärasaatmispidu. Ma tõesti ei oodanud enda oma. Kõik jõllitavad ja mina lihtsalt seisan. Kõik see tundus naeruväärne juba siis, kui selgus, et pean kogu teekonna sinna ehk vaid kaks lühikest miili turvakaalutlustel autos läbima.
Juba päev algas ebamugavalt. Kenna tuli koos Jamesiga mind teele saatma. See oli temast kena, arvestades, et ta ootas last ja oli väga väsinud. Kota astus samuti läbi, ehkki tema sealviibimine pigem lisas kui vähendas pingeid. Teekonnal majast autoni aeglustas ta sammu, et kõik kohale tormanud fotograafid saaksid temast ikka pilti teha. Isa raputas vaikselt pead.
May oli ainus lohutus. Ta hoidis mu kätt ja püüdis minusse natukenegi entusiasmi süstida. Väljakule astudes klammerdusime ikka veel üksteise külge. Tundus, et kõik Carolina inimesed olid tulnud mu lahkumist vaatama. Või uurima, millest kogu see kära.
Kõrgel poodiumil seistes paistsid erinevad kastid hästi silma. Margareta Stines oli Kolm. Tema ja ta vanemate silmist lendas minu poole välgunooli. Tenile Digger oli Seitse ja tema saatis mu suunas õhusuudlusi. Ülemised kastid vaatasid mind pilguga, nagu oleksin röövinud midagi, mis õiguslikult neile kuulus. Neljad elasid kaasa – nemad võtsid mind kui tavalist tüdrukut, keda oli õnne kombel edutatud. Hakkasin taipama, mida nende jaoks sümboliseerisin.
Püüdsin just neile keskenduda. Tahtsin kõigega edukalt hakkama saada. Olla parim nende nimel, esindada meid kõiki hästi. See andis mulle mingigi sihi. America Singer – alamkastide laulik.
Linnapea kõne võttis tuure üles.
„Ja Carolina elab kaasa Magda ja Shalom Singeri kaunile tütrele, värskele leedi America Singerile!”
Rahvas plaksutas ja hõiskas. Mõned viskasid poodiumile lilli.
Lasin end hetkest kaasa kanda, lahkelt naeratades ja lehvitades, ent süvenesin siis taas nägudesse. Seekord natuke teisel põhjusel.
Tahtsin veel korrakski tema nägu näha. Ma ei teadnud, kas ta tuleb. Eile ütles ta mulle, et olen ilus, aga oli ise veel kaugem ja vaiksem kui puuonnis. See oli lõpp ja ma teadsin seda. Aga pole ju võimalik kedagi kaks aastat armastada ja siis hetkega lõpetada.
Pidin silmad mitu korda üle massi laskma, enne kui teda silmasin. Selsamal hetkel soovisin, et poleks seda teinud. Aspen naeratas, käsi muretult ümber Brenna Butleri piha.
Võib-olla ikkagi saab armastamist lõpetada.
Brenna oli Kuus ja umbes sama vana kui mina. Üsna kena vist, aga üldse mitte minu moodi. Küllap saab tema nüüd pulmad ja elu, mille nimel meie säästnud olime. Ja ilmselgelt ei seganud teda nüüd enam ka värbamine. Brenna naeratas Aspenile ja jalutas tagasi oma pere juurde.
Oli Brenna talle alati meeldinud? Kohtus ta temaga iga päev, samas kui mina toitsin ja külvasin ta suudlustega üle kord nädalas? Äkki ei varastanudki me oma väikeseid hetki pikkade ja tüütute inventuuride, vaid millegi muu vahelt, hakkasin mõtlema.
Viha ei lubanud mul nutta.
Takkapihta jagus mulle küllalt imetlejaid. Naasin kõigi teiste nägude juurde, laskmata Aspenil isegi aimata, et olin teda silmanud. Manasin ette kõige avalama naeratuse ja asusin taas lehvitama. Ma ei saanud anda talle võimalust veel kord mu südant murda. Tema tõttu seisin ma siin. Nüüd tuli sellest halvast parim välja võluda.
„Daamid ja härrad, aidake mul teele saata America Singer, meie lemmik Illéa tütar,” kuulutas linnapea. Bänd alustas hümniga.
Veel hõiskeid, veel lilli. Järsku seisis linnapea mu kõrval.
„Sooviksid sa midagi öelda, kullake?”
Keelduda tundus ebaviisakas, kuid tegin seda siiski. „Aitäh, kuid ma olen nii liigutatud, et sellest ei tuleks midagi head välja.”
Ta võttis mu käed oma pihkude vahele. „Muidugi, kulla tüdruk. Ära muretse, ma hoolitsen kõige eest. Ja palees koolitatakse sind sellisteks puhkudeks. Seda läheb vaja.”
Nutikalt hakkaski ta rahvale mu parimaid omadusi kiitma, mainides muuhulgas, et olen ühe Viie kohta ebatavaliselt intelligentne ja kaunis. Aeg-ajalt võivad kõrgemate kastide esindajad ka tahtmatult üsna üleolevad olla.
Rahva peale vaadates silmasin veel kord Aspenit. Nüüd paistis ta murtud. See nägu oli hoopis teistsugune kui hetk tagasi Brenna seltsis. Järjekordne mäng? Keerasin pilgu kõr-vale.
Linnapea lõpetas ja kõik kisasid, nagu oleks tegu olnud kõige inspireerivama kõnega läbi aegade.
Oligi aeg hüvasti jätta. Mitsy, mu abi, soovitas seda vaikselt ja kiiresti teha, nii et ta saaks mind võimalikult ruttu autoni juhatada ja lennujaama visata.
Kota kallistas mind ja ütles, et tunneb mu üle uhkust. Ning palus samal ajal tema maalidest prints Maxonile kindlasti rääkida. Keerutasin end sellest embusest välja nii kiiresti kui suutsin.
Kenna nuttis.
„Ma näen sind niigi nii harva. Mis ma siis pihta hakkan, kui sa seal kaugel oled?” nuuksus ta.
„Ära muretse, küll ma peagi tagasi olen.”
„Jah, muidugi. Sa oled Illéa kõige ilusam tüdruk. Ta armastab sind.”
Miks oli kõigi meelest asi üldse ilus? Või äkki oligi. Äkki prints ei vajanudki naist, kellega rääkida. Piisas vaatamisest. Külmavärinad tulid peale, kui sellise tuleviku silme ette manasin. Õnneks
