jõudes kuulda.”
Gerad vaid noogutas, ise nii kurb. Ja siis põimis ta oma väikesed käed mu kaela ümber kokku.
„Ma armastan sind, America.”
„Mina sind ka. Ära kurvasta. Ma olen peagi kodus.”
Ta noogutas taas, aga surus käed trotslikult rinnale. Ma ei osanud aimatagi, et ta mu lahkumist sedasi võtab. May käitus risti vastupidi. Tema pakatas rõõmust.
„Oi, America, sinust saab printsess. Ma tean seda.”
„Oh, ole parem vait. Ma oleksin pigem Kaheksa, et sinuga koos siia jääda. Aga ole hea tüdruk ja tee kõvasti tööd.”
Ta noogutas ja keksis edasi. Isa oli peaaegu pisarais.
„Issi, ära nuta.” Langesin ta kaissu.
„Kuula nüüd, kullake. Tuleb kaotus või võit, minu printsessiks jääd sa alati.”
„Oh, issi.” Pisarad voolasid. Need sõnad päästsid valla kõik hirmud, kurbuse, mured ja pabina. Teadsin, et isegi kui naasen ära kasutatu ja hüljatuna, armastab tema mind ikka.
Nii palavalt armastatud polnud lihtne olla. Palees ümbritsevad mind kõikjal valvurid, ent ometi ei kujutanud ma ette turvalisemat kohta kui isa kaisus. Sikutasin end sealt välja ja astusin ema juurde.
„Tee, mida nad sinult paluvad. Ära mossita ja katsu õnnelik olla. Käitu viisakalt. Naerata. Ja hoia meid asjadega kursis. Oh, ma kohe teadsin, et sinust tuleb midagi erilist.”
See pidi kõlama armsalt, ent ometi ootasin ma midagi muud. Soovisin, et ta oleks mind juba praegu eriliseks pida-nud nagu isa. Aga küllap ootab ta minust alati aina rohkem ja rohkem. Võib-olla emad ongi sellised.
„Leedi America, olete te valmis?” uuris Misty. Seisin rahva poole seljaga ja pühkisin pisarad kiiresti ära.
„Jah, täitsa valmis.”
Kott juba ootas säravvalges autos. Oligi kõik. Hakkasin lava servas oleva trepi poole astuma.
„Mer!”
Pöörasin ringi. Selle hääle oleksin ära tundnud ükskõik kust.
„America!”
Otsisin pilguga Aspenit ja leidsin ta kätega vehkimas. Ta trügis otsustavalt läbi inimeste, kes üsna rahulolematult kõrvale tõmbusid.
Me pilgud kohtusid.
Ta peatus ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud temast aru. Oli see mure? Kahetsus? Ükskõik, nüüd oli hilja. Raputasin pead. Mulle aitas tema mängudest.
„Siiapoole, leedi America,” juhatas Misty mind treppideni. Võtsin pool sekundit selle tiitliga harjumiseks.
„Hüvasti, kullake,” kuulsin ema veel ütlemas.
Ja ma olingi teel.
8. PEATÜKK
Olin lennujaamas esimene ning rohkem kui paanikas. Rahva seas valitsenud põnevus lahtus ja ees ootas kohutav lennureis. Pidin sõitma koos kolme teise Väljavalituga, nii et püüdsin oma närve rahustada. Nende ees poleks küll olnud mõistlik paanikahoogu saada.
Olin juba pähe õppinud kõigi Väljavalitute näod, nimed ja kastid. See teraapiline ülesanne aitas mul rahuneda. Nüüd püüdsin igaühe kohta ka midagi muud meelde jätta. Alguses otsisin sõbralikke nägusid – tüdrukuid, kellega palees koos aega veeta. Mul polnud iial tõelist sõpra olnud. Lapsena mängisin Kenna ja Kotaga. Õppisin ja töötasin ema käe all. Kui vanemad õed-vennad välja kolisid, pühendusin Geradile ja Mayle. Ning Aspenile…
Aspeniga polnud me iial sõbrad. Hetkest, mil teda mäletasin, olin temasse alati armunud olnud.
Nüüd hoidis ta ühe teise tüdruku kätt.
Jumal tänatud, et olin üksi. Teiste silme all oleks olnud piinlik pisaraid valada. Aga see oli valus. Mul oli nii valus. Ja ma ei saanud sinna midagi parata.
Mis pagana moodi ma siia sattusin? Kuu aja eest tundsin oma elus täielikku kindlust, nüüd oli kõik tuttav kadunud. Uus kodu, uus kast, uus elu. Kõik ühe lollaka paberilipiku ja pildi pärast. Tahtsin istuda ja nutta, leinata kõike, mille olin kaotanud.
Mõtisklesin, kas teised tüdrukud on täna ka kurvad. Miskipärast tundus mulle aga, et kõik hoopis tähistavad. Ja mina pidin vähemalt samamoodi välja nägema.
Valmistasin end eesseisvaks ette, sundisin end vapraks. Mis puutus kõike, millele selja keerasin, siis otsustasin – oligi õige see peast visata. Paleest saab minu pelgupaik. Tema nimi ei kõla iial üle mu huulte. Ta ei tohtinud isegi mõtteis minuga sinna kaasa tulla. Lisasin selle oma reegli kõigile palee omadele.
Nüüd aitas.
Hüvasti, Aspen.
Pool tundi hiljem astusid uksest sisse kaks mustades pükstes ja valgetes pluusides tüdrukut, abid kotte vedamas. Nende naerul suud kinnitasid mu kahtlusi, et olin ainus, kes kippus sel päeval pigem masendusse langema.
Oli aeg oma lubadusest kinni pidada. Manasin naeratuse näole ja tõusin, et nende kätt suruda.
„Tere,” sõnasin rõõmsalt. „Mina olen America.”
„Ma tean,” teatas parempoolne. Ta oli blond ja pruunide silmadega. Tundsin temas kohe ära Marlee Tamesi Kentist. Neli. Ta ei lasknud end mu välja sirutatud käest segada, vaid hoopis kallistas mind.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
