Ma ei olnud seadustest kõrgemal, olid nad ise teatanud. Prints ilmselgelt oli. Tundsin end räpasena, madalamana kui Kaheksa.
„America, kullake, sinu juurde,” hüüdis ema. Kuulsin isegi uksekella, aga ei kiirustanud vastama. Mul oli kõigist autogrammi soovijatest kapitaalselt kõrini.
Jalutasin vastumeelselt ukseni. Seal, metsalilled kaenlas, seisis Aspen.
„Tere, America.” Ta hääl kõlas rangelt, peaaegu ametlikult.
„Tere, Aspen.” Minu oma oli nõrk.
„Need on Kamberilt ja Celialt. Nad soovivad sulle edu.” Ta astus mu juurde ja ulatas buketi oma õdedelt. Mitte temalt endalt.
„See on küll kole armas!” hõiskas ema. Olin peaaegu unustanud, et tema ka toas viibis.
„Aspen, mul on hea meel, et sa siin oled,” sõnasin nii ükskõikselt, kui suutsin. „Olen suutnud pakkimisega lootusetu segaduse korraldada. Saad sa mulle korraks appi tulla?”
Ema juuresolekul ei saanud ta eitavalt vastata. Üldiselt ei tohtinud Kuued tööst keelduda. Isegi Viitel oli see keeruline.
Ta hingas korraks raskelt ja noogutas.
Aspen järgnes mulle piki koridori. Kui palju kordi olin ma soovinud, et ta teeks just seda – astuks meie juurde sisse ja saaks vabalt minu tuppa tulla. Aga kindlasti mitte sellistel asjaoludel.
Lükkasin ukse lahti ja ta hakkas naerma.
„Kas sa lasid koeral oma kotte pakkida?”
„Ole vait! Ma ei suutnud leida midagi, mida otsisin.” Paraku pidin isegi naeratama.
Ta asus asjade kallale, sättis neid hunnikutesse ja voltis särke kokku. Aitasin loomulikult.
„Kas sa ei võta neist midagi kaasa?” päris ta.
„Ei. Homsest kuni lõpuni riietavad mind nemad.”
„Oo, vau.”
„Kas su õed pettusid väga?”
„Tegelikult mitte.” Ta raputas uskmatult pead. „Niipea, kui sinu nägu ekraanile ilmus, lendas majal katus pealt. Nad on sinu järele hullud. Eriti mu ema.”
„Ma armastan su ema. Ta on minuga alati väga kena.”
Maad võttis vaikus, mu tuba hakkas vaikselt taas enda nägu minema.
„Su pilt…” tegi Aspen viimaks taas suu lahti, „oli lausa imekaunis.”
See tegi haiget.
„Sinu pärast,” sosistasin.
„Kuidas?”
„Lihtsalt… Ma arvasin siis, et teed mulle varsti ettepaneku.” Mu hääl ei kandnud enam.
Aspen vaikis sobivaid sõnu otsides.
„Mõtlesin selle peale. Aga enam pole vahet.”
„On küll. Miks sa ei küsinud?”
Ta hõõrus kaela, püüdis otsustada.
„Ma ootasin.”
„Mida küll?”
„Värbamist.”
See kõlas loogiliselt. Kas värbamisnimekirja sattumine oli hea või halb – keeruline öelda. Illéas loeti sõjaküpseks kõiki üheksateistkümneaastasi noormehi. Uusi sõdureid võeti juhuvaliku alusel väkke kaks korda aastas, et kindlustada kõigi äsja täisikka jõudnute osalemine vähemalt kuue kuu jooksul pärast sünnipäeva. Valitud teenisid neli aastat, kuni said kahekümnekolmeseks. Aspenit ootas see kõik ees.
Muidugi olime me seda arutanud, aga mitte päriselt. Küllap lootsime mõlemad, et kui meie värbamist ignoreerime, ignoreerib see meid vastu.
Oli suur õnnistus, et sõjaväes sai sinust automaatselt Kaks. Valitsus tagas väljaõppe ja võttis igaveseks palgale. Vastutasuks ei teadnud keegi aga iial, kuhu ta saadetakse. Oma provintsi jääda ei saanud, sest eeldati, et tuttavate suhtes ei suudeta piisavat karmust üles näidata. Nii võiski sihiks olla kas palee või mõne teise provintsi politseijõud. Või armee ja sõda. Vähesed rindele sattunud jõudsid koju tagasi.
Kui mees polnud juba enne värbamist abielus, ei hakanud ta sellega ka vahetult enne kiirustama. Parimal juhul pidi ta naisest neli aastat eemal olema. Halvemal juhul sai naisest noor lesk.
„Ma lihtsalt… ei tahtnud, et sinuga nii läheks,” sosistas ta.
„Arusaadav.”
Ta tõusis püsti ja püüdis teemat vahetada. „Nii, mida sa siis paleesse kaasa võtad?”
„Vahetusriided hetkeks, kui nad mu viimaks minema kupatavad. Mõned pildid ja raamatud. Mulle öeldi, et muusikariistu pole vaja, need on seal olemas. Nii et see väike kott ongi kõik.”
Mu tuba oli korras ja pisike seljakott tundus miskipärast hiiglaslik. Tema toodud lilled nägid laual kogu mu vana kraami vahel nii kirkad välja. Või tunduski kõik nüüd kuidagi luitunud… nüüd, kui kõik oli läbi.
„Seda pole just palju,” nentis ta.
„Mul pole iial õnneks palju vaja läinud. Ma arvasin, et sa tead seda.”
Ta sulges silmad. „Lõpeta, America. Ma tegin õigesti.”
„Õigesti? Aspen, sa panid mind uskuma, et meil on tulevikku. Sa panid mind end armastama. Ja siis veensid sa mind sellel pagana konkursil osalema. Kas sa ka tead, et sisuliselt saadavad nad mu sinna põhjusel, et oleksin üks Maxoni mängukannidest?”
Ta oli rabatud. „Mis asja?”
„Ma ei tohi talle ei öelda. Ükskõik milles.”
Aspen paistis šokis, vihane. Ta käed tõmbusid rusikasse. „Isegi… isegi, kui ta ei taha sinuga abielluda, siis… ta võib…?”
„Jah.”
„Anna andeks. Ma ei teadnud seda.” Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge. „Aga kui ta valib sinu, on see hea. Sa väärid võimalust olla õnnelik.”
Nüüd aitas. Andsin talle vastu vahtimist. „Idioot!” sosistasin-karjusin ta peale. „Ma vihkan teda! Ma armastan sind! Ma tahan sind. Ainus, mida ma iial tahtsin, olid sina!”
Tal olid pisarad silmad, aga ma ei hoolinud. Ta oli mulle piisavalt haiget teinud. Nüüd oli tema kord.
„Ma peaksin minema,” sõnas ta ukse poole astudes.
„Oota. Ma pole sulle veel maksnud.”
„America, sa ei pea mulle midagi maksma,” teatas ta ukse poole nihkudes.
„Aspen Leger, ära mõtlegi liigutada!” Mu hääl oli karm, sundides ta paigale.
„Olgu. See on hea praktika ajaks, mil sa oled Üks.” Poleks ma talle otsa vaadanud, võinuksin seda pidada naljaks, mitte solvanguks.
Raputasin
