alati rõõm näha.” Kuningas oli peaaegu et üleannetus tujus.
„Ootate põnevusega teadaannet?”
„Oh jaa. Viibisin eile kohal, kui mõned nimed välja tõm-mati. Kõik väga armsad tüdrukud.”
„Nii et te juba teate, kellega tegu?” päris Gavril.
„Ainult mõnda, ainult mõnda.”
„Juhtus ta seda infot ka teiega jagama, kõrgeausus,” pöör-dus Gavril Maxoni poole.
„Oh ei. Mina näen neid alles siis, kui kõik teisedki,” vastas Maxon. Ta närveeris, ent püüdis seda kõigest väest varjata.
Mu peopesad higistasid.
„Teie kõrgus,” pöördus Gavril nüüd kuninganna poole. „On teil ehk Väljavalitutele mõned õpetussõnad?”
Kuninganna naeratas oma säravat naeratust. Ma ei teadnud, millised olid tema konkurendid, ent ma ei suutnud ette kujutada kedagi temast graatsilisemat ja kenamat.
„Nautige oma viimast õhtut tavaliste tüdrukutena. Homme muutub teie elu kardinaalselt. Ja veel üks vana, aga õige tõde – jääge iseendaks.”
„Targad sõnad, mu kuninganna, targad sõnad. Täpselt õiged saatma hetke, mil avaldame kolmekümne viie edasi pääsenud tütarlapse nimed. Daamid ja härrad, palun tervitage koos minuga järgmisi Illéa tütreid.”
Ekraanile ilmus taas riigivapp. Ülemises paremas nurgas ilutses ruuduke Maxoni näoga, et kõik saaksid näha tema reaktsiooni, kui väljavalitute nimed ja fotod jooksma hakkavad. Nagu me kõik, tegi temagi ju juba jooksvalt otsuseid.
Gavril hoidis käes paberipatakat nende tüdrukute nimedega, kelle elu nüüd kuninganna sõnul enam iial endine ei ole.
„Preili Elenya Stoles Hansportist, Kolm.” Ekraanile ilmus foto pisikesest portselaninäoga tüdrukust. Ta nägi välja tõeline daam. Maxon õitses.
„Preili Tuesday Keeper Waverlyst, Neli.” Pildil oli tedretähnidega tütarlaps. Ta paistis vanem, täiskasvanulikum. Maxon sosistas midagi kuningale.
„Preili Fiona Castley Palomast, Kolm.” Heitlike silmadega brünett. Võib-olla minu vanune, aga palju… kogenum.
Pöördusin May ja ema poole. „Kas ta ei tundu teile kui-dagi…”
„Preili America Singer Carolinast, Viis.”
Pöörasin pead ja seal see oli. Pilt minust, tehtud hetk pä-rast seda, kui sain teada, et Aspen korjab minuga abiellumiseks raha. Minust kiirgas õnne, lootust, ilu. Paistsin armunud. Ja keegi idioot arvas kuskil, et prints Maxonisse.
Ema karjus mu kõrva ääres ja May kargas püsti nii, et popkorni lendas kõikjale. Geradki hakkas suurest elevusest tantsima. Isa… raske öelda, aga mulle tundus, et temagi naeratas oma raamatu taga.
Maxoni näoilmet ei pannud ma tähele.
Telefon helises.
See ei lakanud päevadeks.
6. PEATÜKK
Järgmine nädal pakatas ametimeestest, kes kulutasid meie uksi, et mind Valikuks ette valmistada. Üks ülbe proua arvas ilmselgelt, et valetasin pooled asjad oma ankeedis kokku. Üks päris paleevalvur tuli meie kohalike turvaülematega asja arutama ning tegi ka majale tiiru peale. Selgus, et ma ei
pidanud isegi paleesse kolimist ära ootama, et mässajate sihtmärgiks sattuda. Vaimustav.
Saime kaks telefonikõnet naiselt nimega Silvia, kes kõlas ühtaegu nii krapsakalt kui ka asjalikult. Tema uuris, kas kõik on kontrolli all. Mu lemmikkülaline oli aga kõhn kitsehabemega mees, kes käis mind mu uute rõivaste jaoks üle mõõtmas. Ma polnud kindel, kuidas suhtuda kõigisse neisse kleitidesse, mis pidid saama sama ametlikud nagu kuningannal, aga üldiselt olin värskendavaks väljakutseks valmis.
Viimane külaline saabus kolmapäeval, kaks päeva enne lahkumist. Ta oli eriti kõhn, üle pea silutud rasvaste mustade juustega ja higistas lakkamatult. Veel enne sisenemist päris ta, kas majas juhtub leiduma mõni privaatne koht, kus saaksime vestelda. Midagi kahtlast hõljus õhus.
„Võime ju istuda köögis, kui see sobib,” pakkus ema.
Mees tupsutas taskurätikuga otsaesist ja kiikas May poole. „Tegelikult pole vahet, kõik kohad sobivad. Aga paluksin, et teie noorem tütar seni toast lahkuks.”
Mida võis tal küll olla öelda, mida May poleks tohtinud kuulda?
„Emme,” vaatas too küsivalt ema otsa, ise kurb, et lõbust ilma jääb.
„May, kullake, mine ja viimistle oma maali. See on sel nädalal niikuinii kuidagi unarusse jäänud.”
„Aga…”
„Oota, ma saadan su välja,” pakkusin end kaasa, vaadates õe silmi kerkivaid pisaraid. Esikust läbi ja teiste kuuldekaugusest väljas, haarasin ta kallistuseks kaenlasse. „Ära muretse. Ma räägin sulle kõik üksikasjalikult õhtul edasi. Ausõna.”
Ta ei reetnud meie plaani ega hakanud suurest rõõmust kohe hüppama ja kisama. Ta vaid noogutas tusaselt ja suundus oma väikesesse orva isa stuudio nurgas.
Ema keetis Kõrendile teed. Istusime laua taha jutlema. Juba oli ta minu nime kandva kausta kõrvale kuhjanud hunniku pabereid ja pliiatsi. Ta lappas need korra läbi ja alustas.
„Palun kogu selle salatsemise pärast vabandust, ent ma pean rääkima asjust, mis pole nii noorte kõrvade jaoks veel mõeldud.”
Vahetasime emaga kiire pilgu.
„Preili Singer. See kõlab ehk veidi järsult, ent eelmisest reedest alates peetakse teid Illéa omandiks. Nüüdsest peate te oma keha eest eriti hästi hoolt kandma. Mul on siin mitmeid dokumente, millele peate jooksvalt alla kirjutama. Kui te nendes sätestatud tingimusi ei täida, eemaldatakse teid Valikust kohe. On selge?”
„Jah,” vastasin ettevaatlikult.
„Väga hea. Alustame lihtsamast. Siin on vitamiinid. Kuna te olete Viis, võime eeldada, et te ei ole seni saanud piisavas koguses kõiki vajalikke toitaineid. Nüüd võtate ühe tableti iga päev. Praegu peate seda ise meeles pidama, aga palees on teil selleks abilised.” Ta saatis teisele poole lauda suure pudeli koos dokumendiga, mis tõendas, et olen selle kätte saanud.
Pidin naeru tagasi hoidma. Kes küll vajaks tablettide võtmisel abi.
„Ja siin on tõend teie arstilt. Muretsemiseks pole põhjust. Te olete täiesti terve, ehkki ta mainis, et teil on vahel probleeme uinumisega.”
„Hm. Vist erutusest, mis ei lase hästi magada.” See vastas peaaegu tõele. Mu päevi täitsid ettevalmistused paleesse kolimiseks, aga öösel, kui keeristorm lakkas, mõtlesin ma Aspenile. Siis ei suutnud ma teda oma mõtteist eemal hoida ja tundus, et ka tema pole valmis sealt lahkuma.
„Ah nii. Ma võin teile unerohtu anda, kui soovite. Me sooviksime teid näha väljapuhanuna.”
„Ei,
