terve tee jala. Muidu sõitsime aeg-ajalt ka ühistranspordiga. Näiteks tööle, sest Kahtede majja higisena jõuda ei tundunud paslik. Niigi vaatasid nad meile ülevalt alla. Aga nüüd oli ilm ilus ja tee parajalt lühike.
Loomulikult polnud me esimesed, kes püüdsid ankeedi võimalikult ruttu teele panna. Carolina maavalitsuse esine kihas naistest.
Silmasin paljusid meie kandi tüdrukuid samuti kannatlikult ootamas. Ehkki järjekorras seisis neli inimest kõrvuti, lookles selle ots kaugele järgmisele tänavale. Kõik olid kohal. Ma ei teadnud, kas tunda hirmu või kergendust.
„Magda!” karjatas keegi. Pöörasime mõlemad emaga ringi.
Celia ja Kamber lähenesid meile koos Aspeni emaga. Temagi oli võtnud endale vaba päeva. Ta tütred olid oma parimais rõivais ja nappide vahenditega viimseni üles löödud. Aga ükskõik, mis neil seljas oli, nägid nad alati head välja. Täpselt nagu Aspen. Kamberil ja Celial olid ka samasugused tumedad juuksed ja kaunid naeratused.
Aspeni ema naeratas mulle. Muidugi naeratasin vastu. Ma jumaldasin teda. Me ei kohtunud tihti, aga ta oli mu vastu alati väga kena. Ja ma teadsin, et mitte sellepärast, et asun temast kasti võrra kõrgemal – olin näinud, kuidas ta jagab tüdrukute riideid neist veel õnnetumatele peredele. Ta lihtsalt oligi lahke.
„Tere, Lena. Celia, Kamber, kuidas läheb?” tervitas ema neid.
„Hästi,” vastasid kõik kooris.
„Te olete imeilusad,” sõnasin ühte Celia lokki ta õla taha sättides.
„Me tahtsime pildi peal ilusad välja näha,” teatas Kamber.
„Mis pildi peal?”
„Just nii,” tasandas Aspeni ema häält. „Koristasin eile ühe magistraadi maja. See loterii siin pole tegelikult mingi loterii. Nad teevad pilti ja küsivad palju küsimusi. Kui valik oleks juhuslik, siis miks peaksid nad teadma, mitut keelt sa oskad?”
See oli tundunud imelik, aga mina pidasin seda rohkem bürokraatiaga liialdamiseks kui millekski muuks.
„Ja tundub, et paljud teavad. Vaata vaid, kui ebaloomulikult on paljud üles löödud.”
Silmitsesin järjekorda. Aspeni emal oli õigus. Teadjate ja mitteteadjate vahelt jooksis selge piir. Meie taga seisis tüdruk, ilmselgelt Seitse, ikka veel tööriietes. Ta porised saapad vaevalt et pildile mahuvad, tolm tema riietel aga küll. Mõni samm eemal rippus ühe Seitsme küljes isegi tööriistavöö. Parim, mida tema kohta öelda sai, oli see, et ta nägu säras puhtusest.
Skaala teises otsas seisis tüdruk, kelle juuksed olid seatud peenesse punutisse. Tema kõrval seisev tüdruk, ilmselgelt Kaks, oli tõmmanud selga kleidi, mille dekolteesse mahtunuks pool maakera. Paljude näkku oli võõbatud nii palju meiki, et nad nägid välja nagu klounid. Aga vähemalt andsid nad endast parima.
Mina nägin välja korralik, aga kaugeltki mitte üles löödud. Täpselt nagu Seitsmed, ei olnud ka mina teadnud vaeva näha. Imelikul kombel tekitas see minus kerget murelikkust.
Miks küll? Haarasin mõttesabast kinni ja sundisin end keskenduma.
Ma ei soovinud seda. Nii et kui ma polnud piisavalt ilus, oli see ju hea. Vähemalt jään ma veidi alla Aspeni õdedele. Nende ilu oli loomulik, aga kerge meik tõi selle veel rohkem esile. Kui Kamber või Celia võidaks, oleks Aspen lunastatud. Ema ei suudaks öelda ei mu soovile abielluda Ühega, isegi kui too pole päris prints ise. See infolõks oli seega päris õnnistus.
„Mulle tundub, et sul on õigus,” nentis ema. „See tüdruk seal näeb välja, nagu läheks jõulupeole.” Ta naeris, aga sealt kumas kibestumus.
„Ma ei saa aru, miks mõned tüdrukud nii kangesti üle pingutavad. Vaadake vaid Americat, ta on nii ilus. Mul on hea meel, et sa otsustasid seda mängu mitte kaasa teha,” sõnas proua Leger.
„Ma pole midagi erilist. Kes küll eelistaks mind Kamberile ja Celiale?” Tegin silma ja nad hakkasid naerma. Emagi ühines meiega, aga teeseldult. Küllap vaagis ta parasjagu, kas seista sabas edasi või sundida mind koju jooksma ja riideid vahetama.
„Nalja teed. Iga kord, kui Aspen su venna juurest koju tuleb, räägib ta, kuidas Singeritele on ikka kõvasti annet ja ilu antud,” ütles Aspeni ema.
„Tõesti või? Kui tore noormees,” kudrutas mu ema.
„Jah. Üks ema ei saaks paremat poega soovidagi. Ta on nii toetav ja töötab nii kõvasti.”
„Kord teeb ta ühe tüdruku väga õnnelikuks,” nentis ema. Kuidas see vestlus küll siiamaani oli jõudnud?
Proua Leger heitis kiire pilgu enda ümber. „Jäägu see meie vahele, aga mulle tundub, et tal juba on keegi.”
Kivistusin. Pidin ma nüüd midagi ütlema või olnuks targem vait olla.
„Milline ta on?” päris ema. Isegi tütre abielu korraldamine täieliku võõraga ei tohtinud igatepidi hea klatši vahele tulla.
„Ma ei tea. Me pole kohtunud. Ja ega ma teagi, kas mu ole-tused vastavad tõele, aga ta tundub viimasel ajal kuidagi õnnelikum,” vastas ta särades.
Viimasel ajal? Me olime paar juba kaks aastat. Miks ta siis ainult viimasel ajal õnnelikum on olnud?
„Ta ümiseb omaette,” teatas Celia.
„Jah, ja laulab ka,” nentis Kamber.
„Ta laulab?” imestasin.
„Oo jaa,” sõnasid nad kooris.
„Siis on ta raudselt armunud,” võttis mu ema asja kokku. „Huvitav, kes see tüdruk küll on.”
„Pole aimugi. Aga ma kahtlustan, et keegi üsna võrratu. Viimastel kuudel on ta rabanud rohkem kui iial enne ja raha kõrvale pannud. Ma arvan, et ta plaanib abielluda.”
Enam ei suutnud ma väikest imestushüüatust maha suruda. Õnneks sumbus see uudise tekitatud üleüldisse elevusse.
„Ja ma olen nii õnnelik,” jätkas Aspeni ema. „Isegi, kui ta pole mulle veel valmis teda tutvustama, armastan ma teda juba praegu. Aspen naeratab ja tundub nii rahulolev. Herricku surmast saati on elu olnud keeruline ja Aspen laob nii palju enda õlule. See, kes ta õnnelikuks teeb, on mulle nagu oma tütar.”
„Küll see tüdruk võib õnnelik olla. Su Aspen on ju suurepärane,” noogutas ema kaasa.
Ma ei suutnud seda uskuda. Tema pere elas vaevu peost suhu, aga tema pani minu jaoks raha kõrvale. Ma ei suutnud otsustada, kas temaga pahandada või teda suudelda. Ma olin… lihtsalt sõnatu.
Ta tõepoolest plaanis mind naiseks paluda.
See oli ainus, millele suutsin mõelda. Aspen, Aspen, Aspen. Pidasin vastu terve järjekorra, andsin ankeedile allkirja ja olin pildistamiseks valmis. Istusin toolile, lasin kätega kaks korda läbi juuste, et need natukenegi paigal püsiksid, ja pöörasin pilgu fotograafile.
Ühegi Illéa tüdruku naeratus polnud sel hetkel õnnelikum.
4. PEATÜKK
Oli
