piilusin väikesesse tagaaeda. Kuud paistis taevas vaid killuke, nii et pidin silmadel pimedusega veidi harjuda laskma. Teisel pool platsi võis ähmaselt näha puuonni siluetti. Kui olime nooremad, sidus Kota oksad täis valgeid linu, et see näeks välja nagu laev. Tema oli kapten ja mina tema parem käsi. Mu peamisteks kohustusteks oli põranda küürimine ja toidu valmistamine – tavaliselt mullast ja oksaraagudest, mida ema küpsetusvormi surusin. Kota võttis alati lusikatäie ja pistis selle nahka ehk viskas üle õla. See tähendas, et mul tuli muidugi uuesti küürima hakata, aga polnud hullu – olin rahul, et Kota mu oma laeva võttis.
Vaatasin ringi. Naabrite aknad olid pimedad. Kuskil pol-nud hingelistki. Ronisin ettevaatlikult aknast välja. Vanasti ilutsesid mu kõhul kogu aeg sinikad, sest kasutasin vale tehnikat, ent juba aastaid oli see mul viimse detailini paika lihvitud. Aga toiduga ei tahtnud ma küll riskida.
Lippasin oma kõige armsamas pidžaamas üle muru. Võinuksin ju ka tavalistes riietes olla, aga nii tundus parem. Tundsin end oma väikestes pruunides pükstes ja valges maikas lihtsalt eriti kenana.
Leidsin puutüvele naelutatud astmed kätte pimesi. Seegi oli aastatega selgeks saanud. Iga samm ülespoole oli kergendus. Ma polnud majast kaugel, ent kogu meie pere sagin tundus ühtäkki ununevat. Siin polnud ma enam kellegi printsess.
Väikesest päästvast ukseavast sisse ronides sain kohe aru, et ma pole üksi. Kaugemas nurgas, kottpimedas öös peitis end keegi. Mu hingamine kiirenes. Panin toidu maha ja kissitasin silmi. Külaline liigutas end. Küünal süttis. See ei andnud palju valgust, majja ei paistnud see kindlasti, aga sellest piisas. Viimaks tegi sissetungija suu lahti ja üle ta näo levis riukalik naeratus.
„Tere, kaunitar.”
2. PEATÜKK
Roomasin mööda põrandat edasi. Onn polnud suurem kui meeter korda meeter, nii et isegi Gerad ei saanud siin püsti seista. Aga mulle see meeldis. Ühes servas oli väike sissekäik ja selle vastas väike aken. Tõstsin nurka küünlaaluseks vana pingi ja laotasin laiali nartsu. See sobis istumisaluseks umbes sama hästi nagu tükk kardinat. Seda polnud palju, aga see oli minu paradiis. Meie paradiis.
„Palun ära kutsu mind kaunitariks. Esmalt mu ema, siis May ja nüüd sina. See on tüütu.” Minu ma-pole kena kõne ei tundunud teda kuigivõrd kõigutavat. Ta naeratas.
„Ma ei saa sinna midagi parata. Sa oled kõige ilusam asi, mida ma iial näinud olen. Sa ei saa mulle ette heita, et ma seda sulle igal võimalusel öelda tahan.” Ta võttis mu näo oma käte vahele ja vaatas mulle sügavalt silma.
Sellest piisas. Meie huuled sulasid ühte ja ma ei suutnud mõelda enam millestki muust. Haihtusid Valik, mu õnnetud vanemad ja isegi Illéa. Olid vaid Aspeni käed mind aina kõvemini embamas ja tema hingeõhk mu põsel. Mu sõrmed libisesid läbi ta juuste, mis olid ikka veel natuke märjad ja mõnusalt sakris – talle meeldis öösiti duši all käia. Ta lõhnas kodus ema tehtud seebi järele. Tavaliselt unistasin ma sellest lõhnast. Rebisin end temast eemale ega saanud muud kui naeratada.
Ta istus, jalad harkis, ja ma istusin poolviltu tema sülle nagu kallistust ootav laps. „Anna andeks, mul pole just kõige parem tuju. Sest noh… meile tuli täna see lollakas kiri.”
„Ah jaa, see kiri,” ohkas Aspen. „Meile tuli kaks.”
Muidugi – kaksikud said just kuueteistkümneseks.
Aspen uuris mu nägu. Koos olles tegi ta seda alati, püüdes seda justkui tuleviku tarbeks mällu söövitada. Möödunud oli rohkem kui nädal ja tavaliselt ei suutnud me kumbki lahusolekut isegi üle paari päeva taluda.
Ma ei saanud temalt silmi. Aspen oli kogu linna ja kõigi kastide nägusaim noormees. Tema tumedad juuksed ja rohelised silmad ning salapärane naeratus. Ta oli pikk, aga mitte liiga pikk. Kõhn, aga mitte liiga. Aga isegi hämaras märkasin ta silme all väikeseid kotte. Küllap tegi ta jälle iga päev ületunde. Tema must T-särk oli paljudest kohtadest rebenenud, täpselt nagu kulunud teksad, mida ta peaaegu iga päev kandis.
Kui vaid saaksin need kokku lappida. See oli mu suur unistus. Mitte olla Illéa printsess. Vaid Aspeni oma.
Iga hetk temast eemal oli talumatu piin. Mõnikord arvasin, et lähen hulluks, mõeldes, mida ta parasjagu teeb. Selle vältimiseks hakkasin harjutama. Räägitakse, et ma olen väga hea muusik. Noh, selle eest peaks suurem tänu kuuluma Aspenile, kes sundis mind asendustegevusi otsima.
Oleksin eelistanud temaga olla.
Aga Aspen oli Kuus. Kuued olid teenrid ja vaid üks samm kõrgemal Seitsmetest, sest nemad said paremat haridust ja olid tubasteks töödeks paremini treenitud. Aspen oli targem, kui keegi oleks osanud arvata, ja masendavalt ilus, aga naised ei abiellunud iial madalamasse kasti. Madalama kasti mees võis küll su kätt paluda, aga jah-sõna ei saanud ta peaaegu kunagi. Isegi, kui said, tuli enne pulmi täita ohtralt pabereid ja tegeleda bürokraatiaga ning isegi seejärel oodata üheksakümmend päeva, et asi saaks ametliku käigu. Räägiti, et see pidi andma inimestele võimaluse ümber mõelda. Nii et meie delikaatne kohtumine, mis toimus veel pärast ametlikku komandanditundi… Oleks keegi meid näinud, sattunuks me tõsisesse jamasse. Ema reaktsiooni peale ei tahtnud ma mõeldagi.
Aga ma armastasin Aspenit. Olin armastanud juba peaaegu kaks aastat. Ja tema armastas mind. Seal istudes, tema sõrmed mu juukseid keerutamas, ei suutnud ma Valikus osalemist ettegi kujutada.
„Mis sa sellest siis arvad? Valikust, ma mõtlen,” pärisin.
„Normaalselt, ma arvan. Kuidagi peab ta ju endale naise leidma, vaene kutt.” See oli sarkasm, aga mina ihkasin kuulda ausat arvamust.
„Aspen.”
„Okei-okei. Osa minust arvab, et see on pisut kurb. Miks ei võiks prints kohtamas käia? No tõesti, kas ta ei suuda kedagi leida. Printsessid panevad nad ju printsidele mehele. Miks nad ei võiks samamoodi talle naist leida? Kusagil peab ju mõni tallegi sobilik sinivereline leiduma. Ma ei saa aru. No see on üks pool. Aga samas…” Ta ohkas. „Teine pool minust peab seda päris arukaks käiguks. See on põnev. Ta armub rahva silme all. Ja see on ju tore, kui kellegi muinasjutt teoks saab. Igaühest võib saada meie järgmine kuninganna. Selles on midagi väga lootusrikast. Paneb isegi mind uskuma, et minagi võin saada oma õnneliku lõpu.”
Ta puudutas sõrmedega õrnalt mu huuli. Rohelised silmad piilusid sügavale mu hinge. Ma pole iial kellegagi kunagi säärast sidet tundnud. Ihkasin meie õnnelikku lõppu rohkem kui midagi muud.
„Nii et sa julgustad kaksikuid osalema, jah?”
„Jah. Me kõik oleme ju printsi näinud. Ta tundub piisavalt tore tüüp. Paras tattnokk, seda muidugi, aga sõbralik. Ja tüdrukud on nii elevil, et see tundub isegi naljakas. Kui täna koju jõudsin, tantsisid nad keset tuba. Ei saa salata, et perele teeks see ka ainult head. Ema on rahul, et meie majas elab suisa kaks osalejat tavalise ühe asemel.”
Esimene hea asi selle jäleda konkursi juures. Uskumatu, et olin seni vaid endale mõelnud ja Aspeni õed ära unustanud. Kui üks neist pääseks edasi, kui üks neist võidaks…
„Mõistad sa, mida see tähendab, Aspen? Kui Kamber või Celia võidab?”
Ta lukustas mu enda kaissu, huuled õrnalt mu otsaesist riivamas, üks käsi mu selga silitamas. „Muust ma täna mõelnud polegi,” sõnas ta. Kindlustunne ta hääles peletas peast kõik muud mõtted. Tahtsin vaid, et ta mind puudutaks, mind suudleks. Nii olekski läinud, kui ta kõhukorin poleks
