mõned kenamad töökleidid, aga moerindel näisid needki võrdlemisi tagasihoidlikud. Polnud miskit parata. Kuued ja Seitsmed kandsid näiteks kogu aeg teksaseid või midagi muud sama vastupidavat. Viite riietus oli alati ilmetu, sest kunstnikud katsid need alati kitlitega ja lauljad-tantsijad tõmbasid üll esinemiskostüümid. Kõrgemad kastid tegid meie khakist ja teksadest aeg-ajalt moeröögatuse. Niikuinii said nemad endale lubada kõike, mida soovisid, aga ikka pidid nad meie hädavajaduse oma luksuseks muutma. Tüüpiline.
Valisin khakipüksid ja rohelise särgi – kõige põnevamad rõivad minu garderoobis – ja heitsin enne elutuppa minekut pilgu peeglisse. Täitsa ilus oli olla. Aga võib-olla oli selles süüdi sisemine erutus.
Ema istus koos isaga laua taga ja ümises. Nad mõlemad jõllitasid mind, aga isegi nende pilgud ei suutnud mind kõigutada.
Kirja kätte võttes olin isegi pisut üllatunud. Nii kvaliteetne paber. Ma polnud iial midagi sellist käes hoidnud. Paks ja kergelt kare. Selle raskus isegi ehmatas mind, sest meenutas, et olen tegemas midagi väga olulist. Pähe kargasid kolm olulist sõna: mis siis, kui?
Raputasin need peast ja võtsin pliiatsi.
Kõik oli lihtne. Panin kirja nime, vanuse, kasti ja kontaktinfo. Samuti pikkuse, kaalu, juukse-, silma- ja nahavärvi. Uhkusega kirjutasin, et valdan kolme keelt. Enamik oskas kahte, aga ema nõudmisel õppisime ka prantsuse ja hispaania keelt, sest mõnes piirkonnas räägiti neid jätkuvalt. Laulmisele tuli see samuti kasuks. Prantsuse keeles on nii palju ilusaid laule. Kirja pidi panema ka keskmise hinde, mis oli paraku väga suhteline, sest vaid Kuued ja Seitsmed käisid riigikoolis ning said hindeid ühe mõõdupuu järgi. Minu haridus oli peaaegu lõpule jõudnud. Erioskuste alla panin kirja laulmise ja kõik pillid, mida vähegi mängida oskasin.
„Kas sisse magamise peaks ka erioskuste alla kirjutama?” uurisin isalt.
„Jah, kindlasti. Ja ära unusta, et sa suudad terve ühe söögikorra vähem kui viie minutiga alla kugistada,” vastas ta. Naersin. See oli tõsi – mul oli kalduvus toitu suisa sisse hingata.
„Teid kahte küll. Kirjutage parem kohe, et olete täielikud põrgulised.” Ema tormas toast välja. Aga ta polnud kuri – ta sai ju täpselt, mida soovis.
Vaatasin isale uurivalt otsa.
„Ta tahab sulle vaid parimat, tead küll.” Ta toetus toolile ja lasi veidi leiba luusse, et siis taas tellitud töösse süveneda.
„Sina tahad ka, aga sa pole iial nii tige.”
„Jah. Aga su emal ja minul on erinev arusaamine sellest, mis sulle parim võiks olla.” Ta naeratas laialt. Mul oli tema suu – nii selle kuju kui ka oskus tuua lagedale süütuid asju, mis võivad teinekord paraja pahandusega lõppeda. Kärts iseloom pärines aga emalt, kes oskas oma keelt vajadusel paremini luku taga hoida. Mitte nagu mina. Täpselt nagu praegu…
„Isa, kui ma tahaksin abielluda mõne Kuue või Seitsmega ja ma tõesti armastaksin teda, kas sa lubaksid mul seda teha?”
Isa pani kruusi kõrvale ja vaatas mulle pingsalt otsa. Üritasin ette manada maski, kust poleks midagi võimalik välja lugeda. Ta ohkas raskelt nagu alla andes.
„America, isegi kui sa armastaks Kaheksat, tahaksin ma, et sa temaga abielluksid. Aga tea, et armastus võib abielukoorma all hajuda. Sulle tundub, et armastus võidab kõik, aga kui ta ei suuda sinu eest hoolitseda, võib see vihkamiseks muutuda. Ja kui ta ei suuda ka laste elu kindlustada, on asi veel hullem. Sellistes oludes ei pea armastus lihtsalt vastu.”
Isa võttis mu käed oma kätte ja otsis mu pilku. Püüdsin oma hirmu peita.
„Aga peamiselt soovin ma sulle suurt armastust. Sa väärid seda. Ja ma loodan, et sa abiellud armastuse, mitte numbri pärast.”
Ta ei saanud öelda seda, mida lootsin – et ma tohin abielluda armastuse, mitte numbri pärast. Aga asi seegi.
„Aitäh, isa.”
„Ära pahanda emaga. Ta teeb, mis on tema meelest õige.” Musi otsaette ja läinud ta oligi.
Ohkasin ja naasin ankeedi juurde. Kõik see tekitas tunde nagu mu pere ei peaks minu soove miskiks. See ajas mind närvi, aga ma ei saanud neile midagi ette heita. Me ei saanud endale soove lubada. Ainult vajadusi.
Haarasin täidetud ankeedi näppu ja läksin tagaaeda ema otsima. Ta istus ja parandas kleidisaba, samas kus May puuonni varjus oma õppetükke tegi. Aspen kippus riigikoolide rangete õpetajate pärast hädaldama. Meie ema kõrval olid nad arvatavasti leebuse etalonid. Tule taevas appi – parasjagu oli suvi!
„Sa tõesti täitsid selle ära?” päris ema püsti hüpates.
„Seda ma tõesti tegin.”
„Miks sa meelt muutsid?”
„Mu ema võib olla päris veenev,” vastasin üsna teravalt, aga empsil polnud oma altkäemaksu pärast sugugi häbi. „Võime minna maavalitsusse niipea, kui sa valmis oled.”
Ta naeratas moka otsast. „Mine võta oma asjad ja läheme kohe. Mida varem su vastus kohale jõuab, seda parem.”
Läksin oma kingade ja koti järele, aga jäin Geradi ukse juures pidama. Ta jõllitas tühja lõuendit ja paistis üsna vihane. Olime tema võimalused korduvalt läbi lapanud, aga miski ei klappinud. Piisas ühest pilgust päevinäinud jalgpallile või kord jõulude ajal palgaks saadud väikesele mikroskoobile ja kõigile sai selgeks, et tema süda ei kuulunud kaunitele kunstidele.
„Inspiratsioon ei taha tulla, jah?” pärisin sisse astudes.
Ta vaatas mulle otsa ja raputas pead.
„Äkki sa proovid ikka skulptuuri nagu Kota? Sul on head käed. Võin kihla vedada, et see sobiks sulle.”
„Ma ei taha voolida. Ega maalida ega laulda ega klaverit mängida. Ma tahan palli mängida.” Ta virutas jalaga rulli keeratud vaiba pihta.
„Ma tean. Ja lõbu pärast võidki, aga raha teenimiseks pead sa leidma oma ande. Ja keegi ei ütle, et sa ei või teha mõlemat.”
„Aga miks?” vingus ta.
„Sa tead küll, miks. Selline on seadus.”
„See pole aus.” Gerad rebis lõuendi põrandale, kust seepeale aknast voogava laisa päikese valgel tolmupilv üles keerdus. „See pole meie süü, et meie vaarisa või kes iganes vaene oli.”
„Ma tean.” Mullegi tundus ebaõiglane, et kõigi tulevikku piirati vastavalt sellele, kui palju nende esiisa suutis valitsusele kunagi kasulik olla, aga midagi polnud parata. Ja tegelikult pidime me rahu ja turvalisuse eest tänulikud olema. „Küllap see oli ainus võimalus, kuidas toona asju korraldada.”
Ta ei vastanud. Hingasin välja, korjasin lõuendi maast ja sättisin tagasi molbertile. See oli tema elu, sellele tuli otsa vaadata, mitte pead liiva alla peita.
„Sa ei pea oma hobidest loobuma, kullake. Aga sa ju tahad aidata ema-isa ja suureks kasvades abielluda, kas pole?” Nügisin teda vaikselt.
Ta näitas mulle keelt, nagu oleks tige. Hakkasime naerma.
„America!” kõlas koridorist ema hääl. „Mis sa venitad seal?”
„Tulen
