ise.”
Ulatasin oma väikese pambu Aspenile. Tema kiituseks võin öelda, et ta ei ahminud seda ühe kiire korraga sisse. Ise võtsin õunast ühe ampsu, nagu oleks see söök tõesti meile, aga ülejäänu jätsin muidugi talle.
Kui meie peres oli söök paras mureallikas, siis Aspeni omas suisa katastroof. Tema töö oli meie omast palju kindlam, kuid palk oluliselt väiksem. Neil polnud iial piisavalt süüa. Ta oli seitsmest lapsest vanim ja täpselt nagu mina astusin appi, tõmbus tema kõrvale. Ta jagas oma toitu alati tööst kurnatud õdede-vendade ja ema vahel. Ta isa suri kolm aastat tagasi ja nüüd sõltus kogu pere suures osas temast.
Olin rahul, kui ta sõrmed puhtaks lakkus ja viimasegi leivatüki suhu pistis. Millal ta küll viimati süüa sai?
„Sa oled nii hea kokk. Kunagi teed sa kellegi väga paksuks ja õnnelikuks,” teatas ta, suu õuna täis.
„Sinu teen ma kunagi paksuks ja õnnelikuks. Sa tead küll.”
„Oh, olla vaid paks!”
Naersime ja ta kandis mulle ette kõik, mida oli teinud meie viimasest kohtumisest saati. Ta käis abiks ühe tehase kontoris ja pidi sama tegema ka järgmisel nädalal. Ta ema sai koristajana tööd paari meie kandi Kahe juures. Ja kaksikud olid õnnetud, sest ema ei lubanud neid enam pärast kooli näiteringi – ikka sellepärast, et raha vajas teenimist.
„Ehk õnnestub mul ka pühapäevadeks mõni ots leida ja natuke rohkem teenida. Mind ajab marru, et nad peavad loobuma millestki, mida nad nii väga armastavad.” Ta kõlas nagu see kõik oleks käkitegu.
„Aspen Leger, ära mitte mõtlegi! Sa tapad end tööga ära.”
„Oh, Mer…” sosistas ta mulle kõrva nii, et mul tekkis kananahk. „Sa tead küll Kamberit ja Celiat. Nad peavad olema rahva ees. Neid ei saa kokku pakkida ja aina koristama ning kirjutama sundida. See poleks üldse nende moodi.”
„Aga see pole aus, et nad jätavad kõik sinu õlgadele. Tean küll, kuidas sa neid armastad, aga sa ei saa endaga nii teha. Kui sa neid armastad, hoolitse esmalt enda eest.”
„Ära sina muretse, Mer. Horisont on helge. Ma ei tee seda ju igavesti.”
Teeb. Ja kuidas veel. Sest ta pere vajas alati raha. „Aspen, ma tean su võimeid. Aga sa ei ole superkangelane. Pole mõis-
tlik arvata, et sa suudad pakkuda kõike kõigile, keda sa armastad. Sa lihtsalt… Isegi sina ei suuda kõike korraga teha.”
Olime hetke vait. Lootsin, et ehk võtab ta mu sõnu südamesse ja taipab, et sekundikski puhkamata teeb ta endale liiga. Polnud uudis, et Kuued, Seitsmed ja Kaheksad surid kurnatusest. Ma poleks suutnud seda taluda. Surusin end veel rohkem ta rinnale, et see hirmus mõte peast kaoks.
„America?”
„Jah?” sosistasin.
„Osaled sa Valikus?”
„Ei! Muidugi mitte. Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma isegi mõtlen mingi võõraga abiellumisest. Ma armastan sind,” kinnitasin tõsiselt.
„Sa tahad olla Kuus? Alati näljas. Alati mures.” Ta hääles peitus tõsine küsimus: kui peaksin valima, kas magan palees, kus kõik mind kummardavad, või Aspeni kolmetoalises korteris koos tema perega. Siis kumma ma valiksin?
„Aspen, meiega saab kõik korda. Me oleme targad. Me saame hakkama.” Et see kõik vaid nii läheks…
„Sa tead küll, et see pole nii, Mer. Ma peaksin ikka oma peret toetama. Ma pole hülgaja tüüp.” Nihelesin ta käte vahel. „Ja juhul, kui me lapsed saame…”
„Siis, kui me lapsed saame,” täpsustasin. „Ja me oleme hästi ettevaatlikud. Kes on öelnud, et me peame saama neid rohkem kui kaks?”
„Sa tead küll, et see pole miski, mida me kontrollida saaks.” Viha ta hääles paisus.
Ma ei saanud teda süüdistada. Kui olid rikas, said sa peret planeerida. Olid Neli või midagi hullemat, pidid kõik saatuse hooleks jätma. See teema põhjustas suurema osa sõnasõdadest viimase kuue kuu jooksul, mil üritasime välja mõelda, kuidas saaksime rohkem koos olla. Laste küsimus oli keeruline. Mida rohkem sul neid oli, seda rohkem oli töökäsi. Aga samuti ka suid, mida toita…
Vaikisime taas, oskamata kumbki midagi kosta. Aspen oli kirglik ja kippus end vaidlustesse ära kaotama, kuid aegamööda õppis ta end enne vihapurske pärale jõudmist taltsutama. Tundus, et just sellega tegeles ta ka praegu.
Ma ei tahtnud, et ta muretseks või ärrituks, sest uskusin tõesti, et saame hakkama. Kui planeerime kõike põhjalikult, saame hakkama ka planeerimatuga. Võib-olla olin liiga optimistlik, võib-olla liiga sügavalt armunud, ent uskusin siiralt, et kui me midagi väga tahame, suudame selle Aspeniga teoks teha.
„Ma arvan, et sa peaksid seda tegema,” teatas ta ühtäkki.
„Tegema mida?”
„Osalema Valikus. Ma arvan, et peaksid seda tegema.”
Jõllitasin talle otsa. „Oled sa hulluks läinud?”
„Mer, kuula mind.” Ta suu oli täpselt mu kõrva ääres. See polnud aus – ta teadis, et see eksitab mind. Ta hingeldas õrnalt ja rääkis väga aeglaselt, justkui teeks väga romantilist ettepanekut, ehkki tegelikult oli otse vastupidi. „Kui sul oleks võimalus elada paremini kui praegu ja sa loobuksid sellest minu pärast, ei annaks ma seda endale iial andeks. Ma ei suudaks selle teadmisega elada.”
Hingasin pahinal välja. „See on naeruväärne. Kutsutud on tuhanded tüdrukud. Ma ei pääse niikuinii edasi.”
„Kui sa edasi ei pääse, siis mida sa pabistad?” Ta silitas mu käsivarsi ja mul jäi sõnadest puudu. „Ma ei palu muud kui et osale. Lihtsalt proovi. Kui lahkud, siis lahkud. Kui ei, ei pea ma end vähemalt sinu tagasi hoidmise pärast vihkama.”
„Aga ma ei armasta teda, Aspen. Ta isegi ei meeldi mulle. Ma isegi ei tunne teda.”
„Keegi ei tunne teda ja selles asi ongi. Võib-olla ta meeldiks sulle.”
„Aspen, lõpeta. Ma armastan sind.”
„Ja mina armastan sind.” Ta suudles mind aeglaselt, justkui püüdes äsja öeldut tõestada. „Ja kui sa mind armastad, lähed sa ja proovid ega lase mul piinelda, mõeldes, et mis oleks juhtunud, kui…”
Ta teadis, et asja nii serveerides ei saanud ma talle ära öelda. Ma lihtsalt ei suutnud talle haiget teha. Tahtsin vaid tema elu lihtsamaks muuta. Ja mul oli õigus. Polnud lootustki, et ma edasi pääsen. Ehk peaksingi siis hooga kaasa minema, kõik õnnelikuks tegema ja kui mind ei valita, jätavad kõik mind rahule.
„Palun,” sosistas ta mulle kõrva. Külmavärinad jooksid üle kogu mu keha.
„Olgu,” sosistasin. „Ma osalen. Aga võta kohe teadmiseks, et ma ei taha olla mingi printsess. Ma tahan olla sinu naine.”
Ta silitas mu juukseid.
„Selleks sa ka saad.”
Asi pidi olema valguses. Või selle puudumises. Sest ma võisin vanduda, et ta silmad tõmbusid seda öeldes märjaks.
