imelik, Karou. Sa ei ole ju millessegi imelikku segatud, ega ju?”
Oh ei, mõtles Karou. Üldsegi mitte. Ta hingas sügavalt sisse ja sõnas: „Ma tõesti ei saa sellest rääkida. See ei ole minu saladus, vaid tema oma.”
„Hästi. Mida iganes.” Zuzana keeras oma platvormidel ringi ja astus vihma kätte.
„Oota!” hüüdis Karou talle järele. Ta tahtis sellest kõigest rääkida. Ta tahtis Zuzanale kõik ära rääkida, kurta oma topaka nädala üle – elevandikihvad, painajalik loomaturg, kuidas Brimstone maksis talle ainult nendes napakates soovinöpsides ja see jube tagumine teise ukse taga. Ta võis selle üles joonistada ja ka see oli juba midagi, kuid sellest ei piisanud. Ta tahtis rääkida.
Muidugi ei tulnud see kõne allagi. „Kas me ei võiks palun Mürki minna?” küsis ta nii otsatult vaiksel ja väsinud häälel. Zuzana vaatas tagasi ja nägi seda ilmet, mis Karoul vahel oli, kui ta arvas, et keegi ei näe. See oli kurbus ja kaotsisolek ning kõige hullem selle juures oli, et see tundus nii loomulik – justkui see ilme oleks alati seal ja kõik teised ilmed oleksid vaid rida maske, mida ta selle näo peitmiseks kasutab.
Zuzana leebus. „Olgu. Hea küll. Ma võiksin ühe guljaši eest otsad anda. Saad aru? Otsad anda. Ha-ha.”
Mürgitatud guljašš, see oli üks vana nendevaheline nali ja Karou teadis, et kõik on korras. Praeguseks. Aga mis saab järgmisel korral?
Nad asusid teele, vihmavarjudeta ja külg külje kõrval, kiirustades läbi vihma.
„Ma igaks juhuks ütlen,” teatas Zuzana, „Tolvanit on Mürgi kandis luusimas nähtud. Ma arvan, et ta varitseb sind.”
Karou ägas. „No tore.” Kaz oli helistanud ja sõnumeid saatnud aga Karou ei olnud neist väljagi teinud.
„Me võime kuhugi mujale ka minna…”
„Ei. Ma ei luba sellel närilisekäkil Mürki üle võtta. Mürk on meie koht.”
„Närilisekäkil?” vastas Zuzana.
Issa kasutas seda solvangut sageli, see tulenes tema söögist, milleks olid peamiselt väikesed karvased olevused. Karou ütles: „Jah. Närilisekäkk. Hiirest tehtud hakkliha leivakuubikute ja ketšupiga…”
„Väkk. Jäta järele.”
„Või ilmselt võib ka hamstreid kasutada,” ütles Karou. „Või merisigu. Tead, et Peruus torgatakse merisead väikeste tokkide otsa ja küpsetatakse nagu vahukomme?”
„Jäta järele,” ütles Zuzana.
„Mm, meriseaküpsised…”
„Jäta kohe järele, enne kui ma oksele hakkan. Palun sind.”
Ning Karou jättiski järele, mitte küll Zuzana palve peale, vaid seetõttu, et ta märkas silmanurgast tuttavat laperdamist. Ei ei ei, ütles ta endamisi. Ta ei tahtnud ega kavatsenudki pead pöörata. Ei taha Kishmishi, mitte täna.
Zuzana märkas, et Karou jäi äkitsi vaikseks ja uuris: „Kas kõik on korras?”
Uuesti laperdamine, laterna valgussõõris Karou vaateväljas. Liiga kaugel eemal, et otseselt endale tähelepanu tõmmata, kuid kahtlemata oli see Kishmish.
Neetud.
„Kõik on okei,” ütles Karou ja jätkas kindlalt Mürgiköögi poole astumist. Mida ta oleks pidanud siis tegema, laksatama endale vastu otsaesist ja ütlema, et talle meenus järsku üks ülesanne? Ta arutas endamisi, mida Zuzana ütleks, kui ta Brimstone’i väikest koledat sõnumitoojat näeks, tolle nahkhiiretiibu, mis nii veidralt sulgedega kaetud keha külge kuulusid. Ilmselt teeks Zuzana temast kohe ühe marioneti.
„Kuidas nukkudega läheb?” küsis Karou ja proovis käituda harilikult.
Zuzana naeratas ja hakkas jutustama. Karou kuulas poole kõrvaga, kuid segane trotslik olek ja ärevus ei lasknud tal süveneda. Mida Brimstone teeks, kui ta kohale ei ilmuks? Mida ta teha saaks, tuleks välja talle järele?
Ta teadis väga hästi, et Kishmish järgneb neile ning kui nad kaare alt Mürgiköögi hoovi sisenesid, heitis ta Kishmishile terava pilgu, justkui tahaks öelda: „Ma näen sind. Ja ma ei tule.” Kishmish ajas hämmeldunult pea viltu ning Karou jättis ta sinnapaika ja läks sisse.
Kohvik oli rahvast täis, kuigi Kazi polnud õnneks kusagil näha. Kohalikest tööinimestest, seljakotiränduritest, võõramaalastest kunstitüüpidest ja tudengitest koosnev segadik hängis kirstudel, nende sigarettidest pärit suitsupilv oli nii tihe, et Rooma kujud näisid luusivat udus, mõjudes oma gaasimaskidega kuratlikult.
„Neetud,” ütles Karou, sest nägi nende lemmiklauas aelemas kolme kulunud seljakotirändurit. „Katkutaud on kinni.”
„Kõik on kinni,” ütles Zuzana. „Lollakas „Lonely Planet”. Ma tahaks ajas tagasi minna ja selle neetud reisikirjaniku allee lõpus paljaks röövida, nii et ta kunagi seda kohta ei leiaks.”
„Eriti vägivaldne. Viimasel ajal on sul tahtmine kõik paljaks röövida või siis elektrišokiga kasvatada.”
„On tõesti,” nõustus Zuzana. „Ma võin vanduda, et vihkan iga päevaga üha rohkemaid inimesi. Kõik käivad mulle närvidele. Kui ma juba praegu selline olen, milliseks ma siis veel muutun, kui ma vanaks jään?”
„Sinust saab see kuri vanamutt, kes oma rõdult õhupüssiga laste pihta tulistab.”
„Mkmm. Õhupüssid ajavad neid ainult vihale. Pigem võiks see olla vibupüss. Või siis granaadiheitja.”
„Sa oled täielik koletis.”
Zuzana tegi väikese reveransi ja vaatas siis uuesti rahvast täis kohvikus vihaselt ringi. „Imeb täiega. Lähme mujale?”
Karou raputas pead. Juukseid olid neil juba niigi läbimärjad, ta ei tahtnud uuesti välja minna. Ta tahtis ainult istuda oma lemmiklauas lemmikkohvikus. Jakitaskus mängisid tema sõrmed selle nädala ülesannete eest saadud klõbinatega. „Mulle tundub, et need tüübid hakkavad lahkuma.” Ta nookas lõuaga Katkutaudis istuvate seljakotitüüpide poole.
„Mulle küll nii ei tundu,” ütles Zuzana. „Neil on täis õlleklaasid ees.”
„Ei, nad hakkavad küll minema.” Karou sõrmede vahelt kadus üks klõbin. Hetk hiljem tõusid seljakotikad püsti. „Ma ju ütlesin sulle.”
Talle tundus, et kuulis oma peas Brimstone’i kommentaari: Võõraste väljatõstmine kohvikulauast – isekas.
„Kummaline,” ütles Zuzana ning tüdrukud lipsasid suure hobusekuju tagant läbi ja istusid oma laua taha. Kohkunud olekuga seljakotirändurid lahkusid. „Nad olid suht nunnud,” ütles Zuzana.
„Aa? Kas sa tahad nad tagasi kutsuda?”
„Looda sa.” Neil oli reegel seljakotirändurite kohta, kes koos tuulega kohale ja minema pühkisid, kõik mingi aja pärast ühesugused oma habemetüükas lõua ja kortsus särkidega. „Ma lihtsalt panin diagnoosi, et nad olid nunnud. Lisaks tundus, et nad on kuidagi eksinud. Nagu kutsikad.”
Karou
