teistes nurkades olid Hazael ja Liraz samuti lõpetamas ja valmis laskma tiibadel end tagasi Samarkandi viia.
Akiva oli end taevalaotuse poole tõukamas ja alustamas oma teekonna viimast osa, et kohtuda nendega seal enne koju naasmist, kuid möödus üks südamelöök ja siis teinegi ning Akiva seisis endiselt, jalad maas ja vaatas sinnapoole, kuhu tüdruk oli kadunud.
Ilma, et ta oleks päriselt otsustanud seda teha, avastas ta, et järgneb tüdrukule.
Ta silmas eespool tänavalambi valguses tema juukseid helkimas ja arutles endamisi, kuidas küll oli selline tüdruk kimääridega ühte punti sattunud. Nii palju kui tema Brimstone’i kauplejaid näinud oli, olid need rida surnud silmadega tõpraid, kes lehkasid tapamaja järgi. Aga tema? Tema oli särav kaunitar, nõtke ja elav, kuigi kahtlemata ei olnud ilu see, mis Akivas uudishimu äratas. Kogu tema oma rahvas oli ilus, sellisel määral, et ilu ei tähendanud enam nende jaoks suurt midagi. Aga mis siis sundis Akivat tüdrukule järgnema, kui ta oleks pidanud otsekohe taevasse tõusma, kuna tema lähetus oli peaaegu lõpetatud? Ta ei osanud öelda. Tundus peaaegu, justkui oleks teda edasi meelitanud miski sosin.
Marrakeshi vanalinn kujutas endast suurt labürinti, ligikaudu kolm tuhat pimedat alleed olid üksteisega läbi põimunud nagu sahtlitäis madusid, kuid tüdruk tundus oma teed unepealt teadvat. Ta seisatas korra, et ühte müügil olevat rõivast käega katsuda ning Akiva aeglustas käiku ja läks üle tee, et tüdrukut paremini näha.
Tüdruku kenal kahvatul näol oli kaitsetu igatsuse ilme, ta tundus kuidagi kaotsis olevat, kuid kohe, kui müüja teda kõnetas, ilmus sinna helge naeratus. Ta vastas raskusteta, ajas mehe naerma ja nad tögasid teineteist lõbusalt, tüdruku araabia keel oli mahlakas ja kõlav, meenutas natuke kassi nurrumist.
Akiva vaatas teda üksisilmi nagu haugas. Mõne päeva eest polnud inimesed tema jaoks rohkemat kui vaid legend ning nüüd oli ta siin, nende maailmas. Ta oleks justkui astunud raamatu lehekülgedele – ning see raamat on tulvil värve ja lõhnu, räpasust ja kaost – ja see siniste juustega tüdruk liikus seal nagu haldjas muinasloos, valgus langes tema peale teisiti kui ülejäänutele ja õhk näis kogunevat tema ümber nagu hoiaks hinge kinni. Justkui kõik see siin oleks lugu, mis räägibki temast.
Kes ta oli?
Akiva ei teadnud, aga mingi kuues meel kõhises talle, et kes iganes see tüdruk ka ei oleks, igatahes pole ta üks neist tänavatel hulkuvatest süngetest Brimstone’i krattidest. Akiva oli kindel, et see tüdruk on täiesti midagi muud.
Kõhklematul pilgul luusis ta tüdruku kannul ja too tegi endale teed läbi Marrakeshi.
13
Hauaröövel
Karou kõndis käed taskus ja üritas lahti saada sellest ebamugavustundest, mis teda Brimstone’ile mõeldes valdas. Kogu see jutt oma vabaduse võtmisest – mida see veel pidi tähendama? Karoule hakkas tunduma, et teda ähvardab üksildus, justkui mingit orvuks jäänud looma, kelle heategijad on üles kasvatanud, kuid kes peagi jälle metsikusse loodusesse lastakse.
Ta ei tahtnud, et ta loodusesse lastaks. Ta tahtis, et teda lähedal hoitaks ja kalliks peetaks. Ta tahtis, et tal oleks oma koht ja et ta kuuluks perekonda ning et seda ei muudaks miski.
„Maagilised paranemised siin, preili-leedi, kurva kõhu vastu,” hüüdis talle keegi ning ta ei suutnud jätta naeratamata, kui ta vastuseks pead raputas. Kuidas oleks kurva südame vastu? mõtles ta. Kas selle vastu on ravi? Tõenäoliselt. Siin leidus kraaksatuste ja pähemäärimise vahel ka tõelist võlukunsti. Ta teadis üht kirjutajat, kes oli riietatud üleni valgesse ja pani paberile kirju surnutele (ning toimetas neid ka kohale) ja üht vana jutuvestjat, kes müüs kirjanikele ideid hinnaga üks aasta nende elust. Karou oli näinud turiste naermas, kui nad lepingule alla kirjutasid ega uskunud jutuvestjat hetkekski, kuid Karou uskus teda küll. Kas ta polnud mitte veidramaidki asju näinud?
Ta muudkui astus ja linn hakkas tema tusatuju lahutama. Sellises kohas oli raske pahur olla. Mõnel kitsal kaubatänaval näis kõik olevat kaetud vaipadega. Teisel jällegi tilkus möödakäijatele värskelt värvitud siidilt pähe sarlakpunast ja koobaltsinist. Õhk oli paks erinevatest keeltest nagu eksootilistest lindudest: araabia, prantsuse, kohalike suguharude kõnepruuk. Naised kihutasid lapsi koju magama ja fessides vanad mehed istusid üheskoos lävepakkudel ja suitsetasid.
Trillerdav naer, lõhnas kaneeli ja eeslite järgi ning värvid, igal pool värvid.
Karou rühkis Jemaa el-Fna poole, see oli plats, linna tuiksoon, meeletu kihav karneval, seal oli maotaltsutajaid ja tantsijaid, tolmuseid paljasjalgseid poisse, taskuvargaid, õnnetuid turiste ja toidulette, kus müüdi kõike apelsinimahlast küpsetatud lambapeadeni. Vahel ei suutnud Karou ülesandel viibides ära oodata, kuni uuesti värava juurde pääseb, kuid Marrakeshis meeldis talle viivitada ja ringi kõndida, lonksata piparmünditeed, joonistada ning mööda terava ninaga susside ja hõbekäevõrude turge ringi nuuskida.
Kuid täna ta kahjuks kauemaks jääda ei saa. Brimstone ootas ilmselgelt ärevusega neid hambaid. Ta mõtles uuesti tühjade anumate peale ja tema mõttes hakkas trummeldama vihane uudishimu. Miks seda kõike vaja oli? Mille jaoks? Ta püüdis need mõtted jätta. Lõppeks pidi ta ju hauaröövli üles leidma ning Izîliga tuli igatahes ettevaatlik olla.
„Ära ole uudishimulik” oli üks Brimstone’i põhireegleid ja Izîl ei olnud seda järginud. Karoul oli temast kahju, sest ta mõistis Izîlit. Ka temas põles uudishimu paheline leek, millele iga katse seda kustutada ainult jõudu juurde andis. Mida rohkem küsimusi Brimstone tähelepanuta jättis, seda enam tahtis Karou teada. Ning küsimusi oli tal palju.
Hambad, otse loomulikult – mille kuradi pärast neid vaja oli?
Ning see teine uks? Kuhu see viis?
Kes need kimäärid õigupoolest olid ja kust nad olid tulnud? Kas neid oli veel?
Ning tema ise? Kes olid tema vanemad ning kuidas oli ta sattunud Brimstone’i hoole alla? Kas ta oli üks muinasloost pärit tegelane, nagu „Rumpeltstiltskini” esmasündinud, kes mõne võla katteks anti? Või vahest oli tema ema olnud kaubitseja, kelle maokee ära kägistas ja kellest jäi maha laps ukselävele kisama. Karou oli välja mõelnud sadu võimalusi, kuid tõde jäi endiselt saladuseks.
Kas ta oleks pidanud elama hoopis mõnda teist elu? Vahel oli ta täiesti kindel, et nii see on, et olemas on mingisugune fantoomelu, mis pilkab teda seal, kuhu tema ei ulata. See tunne võis talle peale tulla siis, kui ta parasjagu joonistas või jalutas ning ükskord, kui nad Kaziga parasjagu teineteisele väga lähedal olles aeglast tantsu tantsisid, näis talle, et ta peaks oma kätte, jalgade ja ülejäänud kehaga midagi hoopis muud tegema. Midagi muud. Midagi muud. Midagi muud.
Aga mida?
Ta jõudis platsile ja vantsis segadikus ringi, liigutused ühes rütmis müstilise gnawa-muusikaga, kui ta mootorrataste ja akrobaatide vahelt läbi põikles. Platsil olid terved pilvelaamad grill-liha suitsu justkui oleks kusagil tulekahju, teismelised poisid sosistasid: „Hašiš” ja kostümeeritud veemüüjad meelitasid: „Foto! Foto!” Kaugel eemal silmas ta Izîli küürakat kuju hennamaalijate ja tänavahambaarstide vahel.
Tema nägemine iga kuu aja tagant oli sama hea, kui vaadata allakäiku aegluubis. Karou lapsepõlves oli Izîl olnud arst ja õpetlane, sirge ja viisakas mees, pehmete pruunide silmade ja siidiste vurrudega, mida ta korrastas kui linnud sulestikku. Ta oli ise poes käinud ja teinud kaupa Brimstone’i laua taga ning erinevalt teistest kauplejatest jättis tema alati mulje, justkui oleks külla tulnud. Ta lobises Issaga, tõi talle väikseid kingitusi, seemnekaunadest nikerdatud
