sadasin just sisse keset jutuajamist, Issa? Mul ei ole õrna aimugi, millest te rääkisite…”
„Kuss, ütlesin ma. Ma lihtsalt palun, et sa püüaksid olla kena, nagu sa väiksena olid. Sinust oli meie kõigi jaoks nii palju rõõmu, Karou. Ma tean, et see ei ole sinu jaoks kerge, seda elu elada, aga pea meeles, püüa alati meeles pidada, sina ei ole siin ainus, kellel on muresid.”
Ning siis avanes sisemine uks ja Karou astus üle läve. Ta oli segaduses, valmis end kaitsma, aga kui ta Brimstone’i nägi, unustas ta kõik selle.
Brimstone nõjatus raskelt töölauale, tema võimas pea puhkas ühel käel ja teine kattis sooviluud, mida ta ümber kaela kandis. Kishmish hüppas ärevalt oma isanda ühelt sarvelt teisele ja lasi kuuldavale murelikke kriiskeid ning Karou küsis kõheldes: „Kas… sinuga on kõik korras?” Tundus veider seda küsida ning Karou taipas, et kõikide nende küsimuste seas, millega ta Brimstone’i elu sees pommitanud oli, ei olnud ta nõnda kunagi pärinud. Tal ei olnud kunagi põhjust olnud – Brimstone ei olnud kunagi ühelgi tundevirvendusel välja paista lasknud, nõrkusest või väsimusest rääkimata.
Brimstone tõstis pead, lasi sooviluust lahti ja ütles lihtsalt: „Sa tulid.” Ta tundus olevat üllatunud ja kergendunud, nagu Karou süütundega mõtles.
Karou püüdis kõlada kergelt ja ütles: „Noh, palun on ju võlusõna, nagu sa tead.”
„Ma arvasin, et võib-olla oleme su kaotanud.”
„Kaotanud? Kas sa arvasid, et ma olen surnud?”
„Ei, Karou. Ma arvasin, et sa oled oma vabaduse välja nõutanud.”
„Oma…” Karou hääl vaibus. Vabaduse välja nõutanud? „Mida see üldse tähendab?”
„Ma olen alati ette kujutanud, et ühel päeval rullub su elutee su jalge ees lahti ja viib su meie juurest ära. Nagu peakski, nagu sünnibki. Aga mul on hea meel, et see päeva ei ole täna.”
Karou seisis seal ja jõllitas teda. „Tõsiselt? Ma nihverdan ühe ülesande täitmisest kõrvale ja sa arvad, et nii ongi, et ma olen alatiseks läinud? Jeerum. Mida sa minust õige arvad, et sa üldse võid mõelda, justkui ma võiksin niisama lihtsalt minema tõmmata?”
„Kui me su vabaks laseme, Karou, siis on see sama hea kui liblikale akna avamine. Mitte keegi ei looda, et liblikas tagasi tuleks.”
„Ma ei ole mingisugune neetud liblikas.”
„Ei, sa oled inimene. Sinu koht on inimmaailmas. Sinu lapsepõlv on peaaegu läbi…”
„Noja… siis? Kas sa ei vaja mind enam?”
„Vastupidi. Ma vajan sind rohkem kui kunagi varem. Nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et täna ei ole see päev, mil sa meid jätad.”
See kõik tuli Karoule uudisena, et kunagi tuleb päev, kui ta võiks oma kimääriperekonna jätta, et ta oleks isegi vaba seda tegema, kui ta tahaks. Ta ei tahtnud. Noh, võib-olla oleks ta tahtnud mõned jubedamad ülesanded vahele jätta, aga see ei tähendanud, et ta oleks vastu klaasi pekslev liblikas, kes meeleheitlikult minema proovib pääseda. Ta ei teadnud isegi, mida öelda.
Brimstone lükkas rahakoti üle laua tema poole.
Ülesanne. Ta oli peaaegu unustanud, miks ta seal üldse oli. Vihaselt krabas ta rahakoti ja lõi selle lahti. Dirhemid. Järelikult Maroko. Ta kortsutas kulmu. „Izîl?” küsis ta ja Brimstone noogutas.
„Aga aeg ei ole veel käes.” Karoul oli selle hauaröövliga kokku lepitud kohtumine Marrakeshis iga kuu viimasel pühapäeval ning praegu oli reede, lisaks veel nädal varem.
„Aeg on käes,” ütles Brimstone. Ta osutas kõrgele mõõduanumale riiulil oma selja taga. Karou teadis anumat väga hästi, tavaliselt oli see täis inimhambaid. Nüüd oli see peaaegu tühi.
„Aa.” Tema pilk rändas mööda riiuleid ja ta nägi oma üllatuseks, et paljud anumad olid samamoodi tühjenemas. Ta ei mäletanudki, millal varem hambavaru nii väike oli olnud. „Oo. Sul läheb neid hambaid küll söögi alla ja söögi peale. Mis toimub?”
See küsimus oli mõttetu. Justkui ta võiks mõista, mida see tähendab, kui hambaid läheb rohkem, kui ta ei teadnud, mille jaoks neid üldse kasutati.
„Mine vaata, mida Izîlil on,” ütles Brimstone. „Ma ei saadaks sind heameelega mujale inimhammaste järele, kui seda on võimalik vältida.”
„Jah, olen nõus.” Karou tõmbas kergelt sõrmedega üle kuulihaavaarmi oma kõhul, meenutades Peterburi ja üht ülesannet, kus kõik läks kohutavalt viltu. Kuigi inimhambaid oli maailmas nii suurel hulgal, tuli välja, et nende hankimine võib olla üsnagi… huvitav.
Ta ei unusta iial seda vaatepilti nendest tüdrukutest, kes olid pakiruumis ikka veel elus, suud verised, ootamas oma saatust.
Vahest pääsesid nad minema. Kui Karou nende peale praegu mõtles, lisas ta alati väljamõeldud lõpu, nagu Issa oli teda õpetanud tegema õudusunenägudega, nii et ta võiks uuesti magama jääda. Ta suutis seda mälestust taluda ainult siis, kui uskus, et oli neile tüdrukutele andnud veidi aega kaubitsejate käest pääseda ning nii võiski see olla. Ta oli püüdnud.
Kui veider tunne see oli olnud, kuuliga pihta saada. Kui rahulikuks ta oli jäänud, kui kiirelt paljastanud oma peidetud noa ja seda kasutanud.
Ja kasutanud. Ja kasutanud.
Ta oli aastaid võitluseks treeninud, kuid enne seda ei olnud ta kunagi pidanud oma elu eest seisma. Hetkega oli ta avastanud, et teab väga hästi, mida teha.
„Proovi Jemaa el-Fnad,” ütles Brimstone. „Kishmish nägi Izîlit seal, aga see oli juba mitu tundi tagasi, kui ma sind esimest korda kutsusin. Kui sul veab, võib ta ikka veel seal olla.” Seda öeldes kummardus ta uuesti ahvihambakandiku kohale ja Karou võis nähtavasti ära minna. Vana Brimstone oli tagasi ja Karoul oli hea meel. See uus tegelane, kes ütles „palun” ja rääkis Karoust, justkui see oleks liblikas, ajas segadusse.
„Ma leian ta,” ütles Karou. „Ja ma tulen peagi tagasi, taskud inimhambaid täis. Heh. Olen kindel, et seda lauset ei ole küll täna terves maailmas mitte keegi teine öelnud.”
Soovikaupmees ei vastanud ja Karou viivitas veidi vestibüülis. „Brimstone,” ütles ta ja vaatas tagasi, „ma tahan, et sa teaksid, et ma ei jätaks sind… mitte kunagi.”
Kui Brimstone oma roomajasilmad tõstis, olid need väsimusest hägusad. „Sa ei või seda teada, mida sa teed,” ütles ta ja tema käsi tõusis uuesti sooviluu juurde. „Ma ei võtaks sind sõnast.”
Issa sulges ukse ja isegi siis, kui Karou oli juba Marokosse astunud, ei suutnud ta Brimstone’i peale mõtlemist lõpetada ning tal oli ebameeldiv tunne, et midagi on väga valesti.
12
Täiesti midagi muud
Akiva nägi teda välja tulemas. Ta lähenes uksele, oli sellest vaid mõne sammu kaugusel, kui see kargas lahti ja sealt paiskus kirbe pahvakas maagiat, mis talle judinad peale ajas. Läbi värava ilmus tüdruk, kelle juuksed olid nii võimatut lasuurset tooni. Ta ei näinud Akivat, tundus olevat mõttesse vajunud ja kiirustas temast mööda.
Akiva ei öelnud
