sõid Zuzanaga guljašši ja kogu selle aja ei jätnud ta ukse poole jõllitamist.
„Ootad kedagi?” küsis Zuzana.
„Noh. Lihtsalt… pelgan, et Kaz võib välja ilmuda.”
„Jaah, noh, kui ta seda teeb, võime ta siia kirstu suruda ja selle kinni naelutada.”
„Kõlab hästi.”
Nad tellisid teed, mida serveeriti vanaaegsest hõbeserviisist, suhkru- ja kooreanumate peale olid graveeritud sõnad „arseen” ja „strühniin”.
„Niisiis,” sõnas Karou, „homme näed sa teatris viiulipoissi. Mis su plaan ette näeb?”
„Mul ei ole mingit plaani,” ütles Zuzana. „Ma tahaks selle kõik vahele jätta ja minna kohe selle osa juurde, kus ta on mu kutt. Rääkimata muidugi sellest osast, kui ta üldse teada saab, et ma olemas olen.”
„Kuule, seda osa sa nüüd küll vahele jätta ei taha.”
„Jah, tahan küll.”
„Vahele jätta temaga tutvumise! Liblikad, südame tagumine, punastamine? See osa, kus te sisenete esmakordselt teineteise magnetvälja ja tundub, justkui tõmbaks mingi nähtamatu energia teid teineteise poole…”
„Nähtamatu energia?” kordas Zuzana. „Kas sinust on saamas üks nendest new age’i veidrikest, kes kannavad kristalle ja uurivad inimeste aurasid?”
„Sa tead küll, mida ma mõtlen. Esimene kohting, hoiate käest kinni, esimene suudlus, kõik see sisemine hõõgus ja igatsus?”
„Oh, Karou, sina vaene väike romantik.”
„Vaevalt küll. Ma tahan lihtsalt öelda, et algus ongi see hea osa, sädemed ja põlemine, enne kui tainapead paratamatult maskid maha võtavad.”
Zuzana tegi nägusid. „Kõik ju ikka tainapead ei ole, või mis?”
„Ma ei tea. Võib-olla mitte. Vahest lihtsalt need ilusamad.”
„Aga tema on ilus. Jeerum, ma loodan tõesti, et ta ei ole tainapea. Mis sa arvad, kas on võimalik, et ta on korraga mitte-värdjas ja vallaine? Selles mõttes, et tõesti. Kui suur see võimalus üldse on?”
„Väga väike.”
„Ma tean.” Zuzana vajus dramaatiliselt seljatoele ja lebas seal nagu maha jäetud marionett.
„Sa meeldid Pavelile, kas tead,” ütles Karou. „Tema on kohe kindlasti mitte-värdjas.”
„Jah, Pavel on väga armas, aga ta ei tekita mitte mingeid liblikaid.”
„Liblikad kõhus.” Karou ohkas. „Tean-tean. Aga kas tead, mis ma arvan? Ma arvan, et liblikad on alati seal kõhus olemas, kõigi kõhtudes, kogu aeg…”
„Nagu bakterid?”
„Ei, mitte nagu bakterid, nagu liblikad, ning osade inimeste liblikad reageerivad teiste liblikate peale, nii et kui nad on teineteise lähedal, hakkavad nende liblikad tantsima. Sinna ei ole midagi parata, see on puhas keemia.”
„Keemia. No see on küll väga romantiline.”
„No on ju, minu arust ka! Totakad liblikad.” See idee Karoule meeldis, ta avas joonistusvihiku ja hakkas seda üles joonistama: karikatuursed siseorganid ja liblikaid täis kõht. Papilio stomachus oleks nende ladinakeelne nimi.
Zuzana küsis: „Aga kui see kõik on keemia ja ise ei saa sinna midagi parata, kas see tähendab, et Tolvan paneb endiselt su liblikad tantsima?”
Karou vaatas üles: „Jumala eest ei. Ma arvan, et tema paneb mu liblikad ropsima.”
Zuzana oli just teed lonksanud ja tema käsi lipsas suu ette, et tee kohe tagasi välja ei loksuks. Ta naeris, tõmbas end kägarasse ja siis õnnestus tal viimaks neelata. „Oh, vastik. Su kõht on täis liblikaropsi!”
Karou naeris samuti ja jätkas joonistamist. „Tegelikult arvan ma, et mu kõht on täis surnud liblikaid. Kaz tappis nad.”
Ta kirjutas: Papilio stomachus, õrnad olendid, kardavad külma ja reetmist.
„No ja siis,” ütles Zuzana. „Need olid ikka ka üsna rumalad liblikad, et üldse õnge läksid. Küll sul kasvavad uued, kel on rohkem nutti. Uued taibukad liblikad.”
Karoule meeldis kangesti, et Zuzana oli valmis sellist napakat juttu ajama. „Õigus.” Ta tõstis oma teetassi toostiks. „Uute liblikate terviseks, loodetavasti pole nad nii lollid, kui need eelmised olid.” Vahest olid nad just praegu oma paksukestes väikestes kookonites nukkumas. Või võib-olla ka mitte. Oli raske ette kujutada, et ta seda maagilist kihelust oma kõhuõõnes niipea uuesti tunda võiks. Parem on selle pärast mitte muretseda, mõtles ta. Tal ei olegi seda vaja. Või hea küll. Ta ei tahtnud, et tal seda vaja oleks. Armastuse järele igatsemine tekitas temas tunde, et ta on nagu kass, kes alati pahkluude ümber keerleb ja kräunub: „Silita mind, silita mind, vaata mind, armasta mind.”
Parem on olla see kass, kes rahulikult kõrgelt müürilt ümbrust silmitseb, endal läbitungimatu ilme ees. See kass, kes silitustest kõrvale hoiab, kes ei vaja mitte kedagi. Miks ei oleks ta võinud olla see kass?
Ole see kass!!! kirjutas ta ja joonistas lehekülje nurka kassi, üleni rahuliku ja eemalviibiva.
Karou soovis, et ta oleks sellist sorti tüdruk, kellele piisaks iseendast, kes tunneks end hästi ja oleks rahul ka üksi. Aga ta ei olnud selline. Ta oli üksildane ja ta kartis seda puuduolekut enda sees, justkui see võiks kasvada ja… ta kustutada. Ta igatses oma kõrvale kindlat kohalolekut. Kergeid puudutusi kuklal ja häält, mis talle pimedas vastab. Kedagi, kes teda vihmavarjuga ootaks ja siis läbi vihma koju saadaks ja naerataks päikeseliselt, kui näeks teda tulemas. Kes tantsiks temaga rõdul, peaks oma lubadusi ja teaks tema saladusi ja oleks väike maailm, ükskõik kus ta ka ei viibiks, käed ümber Karou, tema sosinad ja Karou usaldus.
Uks avanes. Karou vaatas peeglisse ja tal oli kange tahtmine vanduda. Too tiibadega vari oli tagasi ja libises sisse paari turisti kannul. Karou tõusis ning läks tualetti ja võttis seal vastu teate, mida Kishmish tooma oli tulnud.
Jällegi koosnes see ainult ühest sõnast. Aga sel korral oli selleks sõnaks palun.
11
Palun
Palun? Brimstone ei öelnud kunagi palun. Karou kiirustas läbi linna ja oli palju rohkem segaduses kui siis, kui kirjas oleks seisnud mõni ähvardus, näiteks: „Nüüd kohe, või muidu!”
Issa oli ebatavaliselt vaikne, kui ta Karou sisse lasi.
„Mis toimub, Issa? Kas ma olen suures jamas?”
„Kuss. Tule sisse ja proovi temaga täna mitte tõreleda.”
„Temaga tõreleda?” pilgutas Karou silmi. Tema oli arvanud, et kui keegi siin üldse võib tõreleda saada, siis on see tema ise.
„Sa oled vahel temaga väga järsk, justkui see kõik ei oleks juba niigi raske.”
„Justkui
