tuhat aastat päevast, mil mind minema kihutati, tuhat aastat piinu, kuid nüüd oled sa tulnud, sa oled tulnud mind koju viima!”
Koju?
Ei. See oli võimatu.
Inimesed olid olevust nähes eemale kohkunud. Teised olid ringi pööranud ja vaatasid olevuse viibete suunas ning kinnitasid oma pilgud Akivale. Too mõistis, et teda on märgatud ja lasi oma leegitseval pilgul üle rahva käia. Mõned põrkusid eemale ja pomisesid palveid. Ning siis langes tema pilk siniste juustega tüdrukule, kes seisis umbes kahekümne meetri kaugusel. Rahulik hiilgav kuju keset hämmingus rahvahulka.
Ja tüdruk vaatas vastu.
Tumedaks maalitud silmadesse päikesest pruunistunud näos. Tulekarva silmad täis väikeseid elavaid sädemeid, mis otsisid läbi ilma teed ja lõid selle lõkkele. Need raputasid Karou täiesti läbi, ta mitte lihtsalt ei võpatanud, vaid terve tema keha vappus adrenaliinitulvas. Tema jäsemed muutusid kergeks ja oleksid justkui järsku ärganud, et kas võidelda või lennata, täis ootamatut keemiat ja metsikust.
Kes? mõtles ta, tema meeled tuhatnelja kiirustamas, et keha tulisusele järele jõuda.
Ning Mis?
Sest see mees, kes seal möllu keskel täiesti liikumatult seisis, ei olnud ilmselgelt inimene. Süda peksles peopesades, Karou kõverdas sõrmed rusikasse ja tundis soontes metsikut suminat.
Vaenlane. Vaenlane. Vaenlane. See teadmine peksles ühes rütmis ta südamelöökidega, see tulesilmne võõras oli vaenlane. Tema nägu – oh seda ilu, ta oli ideaalne, ebatõeline – oli üleni külm. Karoul oli tahtmine põgeneda, kuid samal ajal pelgas ta sellele olendile selga keerata.
See oli Izîl, kes tema asemel otsuse langetas.
„Malak!” karjus ta ja osutas mehele. „Malak!”
Ingel.
Ingel?
„Ma tean sind, sina surmatoov hingelind! Ma tean, mis sa oled!” Izîl pöördus Karou poole ja ütles kiirustades: „Karou, soovitütar, sa pead Brimstone’i juurde minema. Ütle talle, et seeravid on siin. Nad on tagasi sisse pääsenud. Sa pead teda hoiatama! Jookse, mu laps, jookse!”
Ning jooksu Karou tõepoolest pistiski.
Läbi Jemaa el-Fna, kus põgenejaid takistas suur sinna-tänna sagimine. Ta tegi endale jõuga rahvahulgas teed, lükkas mõned eemale, pääses mööda ühest kaamelist ja hüppas üle end rõngasse kerinud kobra, kes tegi sööstu tema suunas, hammastest ilma jäetud ja seega kahjutu. Ta julges korraks tagasi vaadata ega märganud, et teda jälitataks – et tema Karoud jälitaks – kuid ta tundis seda siiski.
Karou närvid olid ärevusest äärmuseni pingul. Tema keha üleni ärkvel ja elus. Talle peeti jahti, ta oli saak ning ta polnud isegi nuga saapasse pistnud, ta ei arvanud, et seda hauaröövlit külastades vaja läheks.
Ta põgenes platsilt mööda ühte neist alleedest, mis toitsid väljakut nagu lisajõed. Turgudel oli nüüd rahvast vähem ja paljud tuled olid surnuks löödud ning ta kihutas mööda pimedaid nurgataguseid, tema samm pikk ja kerge, jalaaste peaaegu kuuldamatu. Ta võttis kurve ettevaatlikult, et vältida kokkupõrkeid, vaatas üha uuesti selja taha ega näinud seal kedagi.
Ingel. See sõna muudkui kajas ta mõtetes.
Ta oli väravale lähenemas – ainult veel siit ümber nurga, siis veel üks pime tänav ja ta ongi kohal, kui ta ainult nii kaugele jõuab.
Midagi langes ülevalt allapoole. Kuumus ja tiivalöökide kume vuhin.
Pea kohale kogunes pimedus ja varjutas kuu. Miski laperdas alla Karou poole suurte fantastiliste tiibade jõul. Kuumus ja tiivalöögid ja värelus, kui tera läbi õhu tungis. Tera. Ta hüppas kõrvale, tundis terasest mõõka oma õlga hammustavat ja prõmmis samal ajal vastu nikerdatud ust, nii et liistakaid lendas. Ta haaras ühe liistaka, selle sakilise puuoda ja pöördus, et oma ründajale vastu hakata.
Mees ei seisnud temast kuigi kaugel, mõõgatera puhkas maapinnal.
Oih, mõtles Karou teda vahtides.
Oih.
See on tõesti ingel.
Ta seisis seal sellisena, nagu ta tegelikult oli. Tema pika mõõga tera helendas tema tiibade hõõguses – olid need vast tohutud tiivad, sädelevad, nende siruulatus nii suur, et need puutusid vastu seinu mõlemal pool tänavat, iga sulg kui tuulest sakutada saanud küünlaleek.
Need silmad.
Tema pilk oli kui põlema pistetud süütenöör, mis jätab endast maha põlenud maa. Karou ei olnud kunagi midagi nii ilusat näinud. Tema esimene mõte, kohatu kuid vastupandamatu, oli see, et tuleb see ingel meelde jätta, et saaks teda hiljem joonistada.
Järgmisena mõtles ta, et hiljem ei tule enam midagi, sest see ingel kavatses ta tappa.
Mees ründas teda nii kiiresti, et tema tiivad joonistasid õhku tulejooni ning kuigi Karou põikles uuesti kõrvale, ei jäänud tal see lõõmav jälg märkamata. Tema mõõk hammustas Karoud uuesti, sel korral käsivart, kuid ta väändus kindlalt surmatorkest kõrvale. Ta oli kiire. Ta hoidis distantsi, mees püüdis läheneda, kuid Karou tantsiskles kergelt, nõtkelt ja sujuvalt eemale. Nende pilgud kohtusid jälle ja Karou nägi tema uskumatu ilu taga ebainimlikkust, halastuse täielikku puudumist.
Ingel ründas jälle. Kuigi Karou oli kiire, ei jõudnud ta tema mõõgaulatusest siiski päriselt eemale saada. Kõrisse sihitud löök tabas hoopis abaluud. Valu ei olnud – see tuleb hiljem, kui ta just surma ei saa – levis ainult kuumus ja Karou teadis, et see on veri. Järjekordne löök ja Karou tõrjus selle oma puutükiga, see läks pooleks nagu tulehakatis, pool sellest oli läinud, nii et ta hoidis käes pistoda suurust pehkinud puutükki, see oli hale nali ja mitte relv. Kuid kui ingel teda uuesti ründas, hüppas ta kavalalt talle ligi ning torkas ja tundis, kuidas puutükk lihasse tungis ja sinna jäigi.
Karou oli varemgi pussitanud ja ta vihkas seda, toda jubedat tunnet, mis tekib, kui tungida elavasse olendisse. Ta tõmbus eemale ja jättis oma hädaabirelva inglile ihusse. Tolle näost ei võinud välje lugeda ei valu ega üllatust. Ingel lähenes ja Karou mõtles, et see on surnud nägu. Või õigemini elus nägu, mis kuulub surnud hingele.
See kõik oli meeletult õudne.
Ingel oli ta nüüd nurka ajanud ja nad mõlemad teadsid, et Karou ei pääse kuhugi. Ta tajus ähmaselt imetlust ja hirmu väljendavaid hüüdeid tänavalt ja akendelt, kuid kogu tema tähelepanu oli inglil. Mida see üldse tähendas, ingel? Mida oli Izîl öelnud? Seeravid on siin.
Ta oli seda sõna varem kuulnud, seeravid olid justkui mingit kõrgemat sorti inglid, vähemalt kristlike müütide kohaselt, mille vastu Brimstone tundis suurt põlgust, nagu üldse religiooni vastu. „Inimesed on aegade jooksul saanud asjadele vaid põgusaid pilke heita,” oli ta öelnud. „Piisavalt, et ülejäänu välja mõelda. See on nagu muinasjuttudest koosnev lapitekk, killuke tõtt siin ja teine seal.”
„Aga kuidas siis päriselt asjad on,” oli Karou teada tahtnud.
„Kui sa saad selle tappa või kui see saab tappa sinu, on see päriselt.”
Selle
