-Kristiinale,
Aleksandrale,
Rebekkale,
Jüri-Franciscusele,
Miikael-Aadamile
VABANDUS- JA TÄNUSÕNAD
Selle raamatu koostamise mõte tekkis juba paarkümmend aastat tagasi, kui mõistsin, et mõned mu populaarsemat laadi sõnavõtud ja kirjutised moodustavad mõttelise osa omamoodi kontseptuaalsest tervikust. Püüdsin täita erinevaid lünki ja arendada edasi oma vaimusilmas olnud tervikut. Paraku liikus ideaal kiiremini eest ära, kui suutsin auke lappida, ning pean kurvastusega nentima, et praegusel hetkel on vaatamata suurele mahule asi ideaalist kaugel. Mõeldud esialgu ühe raamatuna, kasvas projekt vähemalt kolmeosaliseks, kusjuures neist esimene lagunes omakorda kaheks köiteks.
Esimesse osasse on koondatud semiootilised kirjutised, kusjuures selle esimene köide sisaldab tekste, mis on otseselt või kaudselt seotud Tartu–Moskva semiootilise koolkonna ideestikuga, teises köites on aga kultuurisemiootilised uurimused ja case studies. Tartu–Moskva semiootilisse koolkonda on kuulunud väga erinevad inimesed ning ta ei ole kunagi pretendeerinud teoreetilisele ega metodoloogilisele homogeensusele. Kui 1980. aastate lõpul tekkis poleemika koolkonna põhimõtete üle, ilmnesid isegi põhituumikus teatud lahkhelid. Koolkonnale on pühendatud kümmekond monograafiat ja sadu artikleid, maailma eri paigus on kaitstud sellele pühendatud väitekirju, mille autorid esitavad tihti väga erinevaid käsitlusi. Ka siinne valik kujutab endast üht vaatenurka Tartu–Moskva koolkonnast, nimelt minu oma. See, et kannan koolkonna rajajaga ühte ja sama nime ning oleme temaga lähisugulased, ei anna minu interpretatsioonidele mingit eelisõigust kellegi teise ees. Tegu on minu vaadetega, aga mitte kaanoni esitamisega.
Teine osa on pühendatud poeetikale ja retoorikale ning kolmas värsiteooriale ja – tüpoloogiale. Võimalik, et nendele tuleb veelgi lisa. On vajalik märkida, et sugugi mitte kõik nimetatud teemadega seotud tekstid ei mahtunud siinsesse valimikku. Osa töid on liiga spetsiifilised, mõned aga juba vananenud ja ei sobi mu praeguste vaadetega, teised jäid välja puhttehnilistel põhjustel: ma ei suutnud leida tõlkijat vene keelest ega ka ise hakata enesetõlkimisega tegelema. Samas ei hakanud ma esitatud töödes muutma põhimõttelisi seisukohti ja formuleeringuid ka siis, kui praegu oleksin kirjutanud teisiti: andku see raamat ettekujutust ka minu vaadete arengust. Nii sain alles viimastel aastatel aru, et ‘välja’ mõiste kasutamine lubab kirjeldada märgisüsteeme lihtsamal, efektiivsemal, aga ka intuitiivselt selgemal kujul.
Kogumikus esitatud artiklid on kirjutatud eri aegadel erinevatel eesmärkidel (siin on nii teaduslikke kui ka populaarteaduslikke artikleid, konverentsiettekandeid ning koguni välismaa ülikoolides peetud loengute tekste) ja oma esialgsetes variantides erinevates keeltes (eesti, vene, inglise). Kõik see toob paratamatult kaasa teatud stiililise ebaühtluse ning, mis olulisemgi, kordused. Ehkki viimaseid olen püüdnud nii palju kui võimalik vähendada, pidi osa siiski teksti sidususe huvides sisse jääma. Oma kirjutistes, eriti aga suulistes sõnavõttudes olen püüdnud esitada semiootikat kui selget ja teravmeelset teadusharu. Lugeja leiab kindlasti naljale pretendeerivaid kohti, mis võib-olla ei sobigi tõsisesse teaduslikku või populaarteaduslikku teksti. Veel häirivam on mõne lugeja jaoks ehk asjaolu, et alati ei ole lihtne aru saada, millal räägib autor asjalikku juttu, millal aga iroonitseb. Olen sügavalt veendunud, et semiootika on – Nietzsche väljendit kasutades – lustakas teadus, ning igal lugejal on õigus suhtuda kogu teksti surmtõsiselt või näha selles vaid pikaleveninud nalja: nali on üks tõsine asi, mis aga puutub surmtõsidusse, siis nii mõnigi kord kukub see päris naljakalt välja.
Kõigi nende aastate jooksul olen saanud tuge ja inspiratsiooni paljudelt kolleegidelt, sõpradelt ja õpilastelt. Tahaksin tänada kolleege Tartu Ülikooli semiootikaosakonnast ja Eesti Humanitaarinstituudist: eriti Kalevi Kulli, Ülar Ploomi, Rein Rauda, Marek Tamme, Peeter Toropit. Koostöö, vestlused, aga ka vaidlused nendega on aidanud mul leida uusi mõttekäike ja täpsemalt formuleerida vanu. Alati inspireerivad ja paljutähenduslikud – ja seda nii intellektuaalses kui ka emotsionaalses plaanis – olid minu jaoks vestlused Boriss Uspenskiga, Tartu–Moskva semiootikakoolkonna klassiku ning minu isa kauaaegse kaasautori ja sõbraga. Tahan tänada Tartu Ülikooli semiootikaosakonda ning Eesti Humanitaarinstituuti selle loomingulise õhkkonna eest, milles mul oli ja on õnn töötada. Tahan tänada projekti sponsorit SA Setu Kultuuri Fondi.
See raamat ei oleks sündinud ilma minu perekonna pideva toeta. Olen sügavalt tänulik oma abikaasale Piret Lotmanile, kes on kõik need aastad mind ja mu elustiili välja kannatanud ning mind toetanud, oma lastele ja lapselastele, ennekõike Rebekkale, kes võttis selle raamatu toimetada, kuid tema panus on palju suurem, kui seda ühelt raamatu toimetajalt oodatakse, ning ilma tema tagantsundimiseta oleks raamatu ilmumine veninud veel teadmata aja. Eriti aga tahan tänada Maria-Kristiinat, kelle panus sellesse raamatusse on hindamatu.
SISSEJUHATUS
1. Mis on semiootika?
Esitatud küsimus kerkib ikka ja jälle üles, kusjuures tihtipeale on küsijateks semiootikud ise. Olukord võib tunduda absurdsena: inimesed, kes pretendeerivad sellele, et neid tõsiselt võetaks, tegelevad millegagi, mille kohta nad ise ei tea, mis see on. Kuid kellegi teise käest pole ka küsida. Kui 1960. aastatel küsiti Jelena Padutševalt, ühelt juhtivalt Tartu–Moskva koolkonda kuuluvalt keelesemiootikult, mis on semiootika, olevat ta vastanud veendunult: „Keegi ei tea” (Gasparov 2000: 329). Mõned muidugi teadsid juba siis ja teavad ka praegu: Moskva folklorist Jelena Novik meenutab, et ta vallandati kirjastusest Nauka, kus ta 1970. aastatel töötas, kui üritas seal avaldada töid semiootikast ehk „kodanluse uuest pseudoteadusest” (Novik s. a.).
Siiski ei ole semiootika olukord nii unikaalne, nagu see öeldu põhjal võib tunduda. Piisab, kui meenutame filosoofide või matemaatikute analoogilisi mõttekäike ja enesemääramise raskusi. Peatume siinkohal vaid matemaatikal, mida ammusest ajakst peetakse teaduste teaduseks, ehk nagu ütles Kant: „Igas loodusõpetuses on nii palju „tõelist” teadust, kui palju seal esineb matemaatikat.” Vaadates aga, kuidas matemaatikud ise oma tegevusala määratlevad, võib saada kollektsiooni, mis on korraga nii mahukas kui ka kurioosne.
Ühelt poolt kohtame ohtralt metafoorilisi konstruktsioone, mille koht on pigem luuleraamatus kui teaduslikus traktaadis, nt nagu Galileo Galilei väide „Matemaatika on keel, milles on kirjutatud Looduse raamat” – kõlab hästi, kuid mida sellega peale hakata? Matemaatika seosest kunstidega (ennekõike luule ja muusikaga) on kujunenud peaaegu klišee, nagu nt Albert Einsteinil: „Puhas matemaatika on omamoodi loogiliste mõtete poeesia.” Ning lõpetuseks Jules Henri Poincaré: „Matemaatika on kunst nimetada sama nimega erinevaid asju”, ehk kasutades retoorikatermineid, matemaatika on parafraseerimiskunst. Kunstile on lähedane mäng ning matemaatikat on nii mõnigi kord võrreldud mänguga, vrd David Hilberti ütlust „Matemaatika on mäng, mida mängitakse paberil mõttetute märkidega teatud lihtsate reeglite järgi”. Kõik need formuleeringud kõlavad küll luuleliselt, kuid on tehtud tõsimeeli.
Ent sagedased on ka iroonilised, et mitte öelda mõnitavad formuleeringud. Albert Einsteini sõnutsi on matemaatika „eneselollitamise kõige täiuslikum meetod”. Bertrand Russelli formuleering „Puhas matemaatika on selline aine, milles me kunagi ei tea, millest me räägime, ega tea, kas see, mida ütleme, vastab tõele” on sisult lähedane ülaltoodud Hilberti määratlusele, kuid märksa iroonilisem. On palju variatsioone teemal „Matemaatika on see, millega tegelevad matemaatikud” (esimesena sõnastas selle nii vist Carl Friedrich Gauss), nt akadeemik Andrei Markov on öelnud: „Matemaatika on see, millega tegelevad Gauss, Tšebõšev, Ljapunov, Steklov ja mina” (eelmise formuleeringuga võrreldes on selle loogiline struktuur teine: tautoloogia vältimiseks on matemaatikud üles loetud).
Ning lõpetuseks minu absoluutne lemmik: „Matemaatika on see, mida asjatundjad selle all mõistavad” (David Hilbert: „Die Mathematik ist das, was kompetente Leute darunter verstehen”). See määratlus on tõepoolest briljantne, aga samas täiesti mõttetu. Briljantne seetõttu, et matemaatika asemele võib siia panna ükskõik millise
