hakati nägema oma teadusharu vundamenti. Piisab, kui siinkohal nimetada Gottlob Freget, kes samuti nagu Peirce otsis teadusele ja ennekõike matemaatikale uut alust. Nii nagu Peirce, leidis temagi esiteks, et selleks aluseks peab olema loogika, ning teiseks, et aristotellik formaalloogika selleks enam ei kõlba. Ta konstrueeris enda oma, nimetades selle mõistekirjaks (Begriffsschrift), ning kasutas seda aritmeetika formaliseerimiseks. Ent peagi sai ta aru, et on olemas lihtsamad ja samas fundamentaalsemad asjad kui loogika seadused ja tehted: need on märgid. Kõik meie teadmised, k.a kõik matemaatika ja loogika sümbolid ja tehted, on märgid ja märkidevahelised seosed. Frege ei kasutanud sõna ‘semiootika’, kuid tema lühitraktaat „Sisust ja tähendusest” (1892, „Über Sinn und Bedeutung”6) lõi olulise suuna moodsas semiootikas.
Niisiis, semiootika pretendeerib sellele, et olla teaduslik distsipliin oma objekti ja metodoloogiaga, ent tahab olla ka instrumentaarium (organon) teiste teaduste ja metateaduste jaoks. Charles Morris püüdis need taotlused ühendada, tema meelest on semiootika ühtaegu üks empiirilistest teadustest (selle aine on asjad ja nende omadused märkide funktsioonis) ning ka uus organon, metateaduse metodoloogiline alus (Morris 1938).
Tundub siiski, et korrektsem ja viljakam on käsitleda semiootika ja teiste teadusharude vahekorda veidi teise nurga alt: et märgilisus on kõikide humanitaar- ja sotsiaalteadmiste aluseks, on semiootika nende teaduste seas kõige üldisem ja samas ka kõige algelisem distsipliin. Seega ei ole semiootika uus loogika või uus organon, mis pakub metodoloogilisi vahendeid kõikidele (humanitaar)teadustele, vaid selle roll humanitaarteaduste seas on analoogiline füüsika (aga mitte nt matemaatika) osaga loodusteadustes: keemilised reaktiivid või elusorganismid on küll ennekõike füüsilised kehad, kuid keemial ja bioloogial on oma objektid ja meetodid, mis ei ole taandatavad füüsikale.
Sünteetilise lähenemisviisi semiootikale on reas sõnavõttudes välja pakkunud Peeter Torop, kes eristab üld-, valdkonna-, materjali- ja kategooriasemiootikaid: „Semiootika […] distsiplinaarsuse või interdistsiplinaarsuse määratlemise võimalused sõltuvad tasandist, mille me aluseks võtame: üldsemiootika (Peirce, Saussure, Morris), valdkonnasemiootikad (kultuuri-, bio-, sotsio- jne), materjalisemiootikad (kirjandus-, filmi- jne), kategooriasemiootikad (aja-, ruumi- jne)” (isiklik kirjavahetus, vrd ka Torop 2006, 2007 ja 2009).
2. Märgid ja asjad
Üks peamisi raskusi semiootika kui teaduse defineerimisel on selle objekti määratlemine. Põhilisi lähenemisi on kaks:
a) semiootika objektiks on märgid (ja märgisüsteemid),
b) semiootika objektiks on märkide kasutamine.
Siinkohal tuleb võimalike arusaamatuste vältimiseks teha selgitav märkus. Võiks arvata, et tegu on pseudoliigitamisega, kuna semioosi kolmas dimensioon (see, mida Peirce nimetas tavaliselt spekulatiivseks retoorikaks, Morris aga pragmaatikaks) tegelebki märkide kasutusega. Probleem on aga sügavam: mis on primaarne, kas märgid, mida ühel või teisel moel võib kasutada, või on märgid ise funktsioon mingisugusest kasutusviisist? Probleemi täpsustades ja kitsendades võib selle formuleerida nõnda: kas suhtlemine on märkide potentsiaali realiseerimine ja vastavalt kommunikatsiooniteooria on osa semiootikast, või vastupidi, märgid tekivad suhtlemises ning semiootika on osa kommunikatsiooniteooriast.
Viimast seisukohta on teiste hulgas esindanud ka sellised semiootika suurkujud nagu Roman Jakobson ja Umberto Eco, samuti Juri Lotman oma esimestes töödes märgisüsteemide alal. Märgid tekivad kommunikeerumise vajadusest ning vastavalt sellele vajadusele tekivad erinevad märgisüsteemid (žestide keel, piktograafiline keel, loomulik keel, teaduse keeled jt). Probleemi käsitlemisel on mõttekas loobuda ajaloolisest argumentatsioonist. Piisab, kui märkida, et ka tänapäeval tekivad uued märgisüsteemid vastavalt vajadusele.
Ehkki kommunikatsioon on üks olulisemaid märkide kasutamise valdkondi, ei ole see sugugi ainus ja võib-olla isegi mitte primaarne. Vähema tähtsusega pole kodifitseeriv funktsioon: märkidega – ja vaid nendega – salvestatakse kõik teadmised ümbritsevast maailmast. Või (enese-) väljendamise funktsioon: mõtteid, tundeid, emotsioone saab väljendada ainult märkide abil (antud juhul on veel vara eristada intentsionaalseid ja mitteintentsionaalseid väljendusviise või märke ja sümptomeid jms). Või kreatiivne funktsioon: ainult märkide abil saab luua võimalikke maailmu.
Seega tuleb vähemalt semiootika seisukohalt lähtuda märkide primaarsusest ning sellest, et kommunikatsioon on üks mitmest märkide kasutamisvaldkonnast.
Säilib aga põhiprobleem: mis on märk? Klassikaline definitsioon nõuab asja või fenomeni määratlemisel selle soo ja liigi osutamist – nagu Vikipeediast loeme: „Mõiste defineeritakse lähima soo ja liigierisuse kaudu”, ehk kasutades skolastikute formuleeringut Aristotelese põhimõttest: „Definitio fit per genus proximum et differentiam specificam.” Märgi puhul aga on ületamatuks probleemiks, et ei ole mingit üldisemat mõistet, mida võiks pidada märgi sooks, mille ühe liigi esindaja ta on. Seega pole märkidel ka mingisuguseid objekte, mõisteid või fenomene, mida võiks pidada sama soo teisteks esindajateks. Veel üks oluline asjaolu: kõik definitsioonid kasutavad märke (verbaalseid või muid); nagu sedastab üks Peirce’i lemmikütlusi skolastikutelt: „Omne symbolum de symbolo.” Kui aga defineeritav on märk ise, mida tuleb defineerida (teiste) märkide kaudu, loob see lisaprobleeme.
Märgi määratlemisele on kaks põhilist lähenemisviisi: püüda seletada märki mingisuguste üldisemate mõistete ja kategooriate kaudu, ning teiseks, püüda läheneda märgile kui spetsiifilisele asjale.
Esimeses suunas töötas väsimatult Peirce: märki võib defineerida, kasutades uusi – tema enda pakutud – kategooriaid, samad kategooriad on ka märgitüpoloogia aluseks. Peirce pühendas märkide eri aspektide kirjeldamisele üle tuhande lehekülje, millest suur osa on vanade formuleeringute täpsustamine ja ümbersõnastamine. Et mitte nendesse ära uppuda, kasutame tema viimasemaid ja selgemaid määratlusi, mis sisalduvad tema 1903.–1908. aasta loengutes ja kirjades, millest tähtsaimaks peetakse kirju leedi Welbyle. Mõtiskledes aastakümneid kõige põhimiste kategooriate üle, leiab ta, et neid on kolm, nimetades neid lihtsalt ‘esimeseks’, ‘teiseks’ ja ‘kolmandaks’. Nendest tuletab ta ‘Esmasuse’, ‘Teisesuse’ ja ‘Kolmasuse’ (esimene, teine ja kolmas on Peirce’il enamasti väikese algustähega, Esmasus, Teisesus ja Kolmasus enamasti suurega, tähistades nende suuremat tähtsust; samal ajal ei ole Peirce siin järjekindel). Toome ära vastavate mõistete definitsioonid (nagu juba märgitud, leidub Peirce’il iga mõiste kohta kümneid määratlusi); kõigepealt esimene, teine ja kolmas:
Esimene on positiivne kvalitatiivne võimalus, iseeneses mitte midagi enamat. Teine on eksisteeriv asi ilma mingi muu olemise viisita peale eksisteerimise, kuid on määratletud selle esimese poolt. Kolmas olemise viis, mis koosneb Teisesustest, mida see määratleb, seaduse või mõiste olemise viis. (CP 1, 536–5377)
Siinkohal tuleb märkida, et ‘asja’ all ei mõista Peirce vaid materiaalset eset, see võib olla ükskõik mis olev. Materiaalse ja vaimse maailma piiride kaotamine on Peirce’i filosoofia oluline osa. Nüüd võib asuda Esmasust jne määrat- lema:
Andes olevale kõige laiema võimaliku tähenduse, mis haarab nii ideid kui ka asju […], määratlen ma Esmasuse, Teisesuse ja Kolmasuse nii:
Esmasus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune, nagu ta on positiivselt ja viitamata millelegi muule.
Teisesus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune, nagu ta on teise suhtes, kuid arvestamata ükskõik millist kolmandat.
Kolmasus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune, nagu ta on, suhestades omavahel teist ja kolmandat. (CP 8, 328)
Eestikeelses tõlkes „Tähendusest ja osutusest”, tlk Jaan Kangilaski (vt Frege 2005); selles on oma kindel loogika ja ma ei taha siinkohal terminoloogilisse poleemikasse laskuda. Siiski pidas Frege minu meelest silmas nimelt sisu ja tähendust.
Peirce’i kogutud teoste viidetes tähistab vastavalt väljakujunenud traditsioonile esimene number köidet, teine või teised paragrahvi numbrit; kusjuures viimased on lisatud toimetajate poolt.
