kui osutus tulele), ei mahu Heideggeri käsitlusse.
11
Ei hakka siin peatuma teistel põhimõttelistel erinevustel Peirce’i ja Morrise positsioonide vahel. Märgime vaid, et Morris toob semiootikasse (biheivioristliku) psühholoogia, samas kui Peirce oma järjekindlas reduktsionismis roogib (nagu Husserlgi) kogu psühholoogilise argumentatsiooni semiootikast hoolikalt välja.
12
Ma suhtuksin siiski
1
Vrd analoogilist maletaja elu ja sisemaailma kirjeldust Vladimir Nabokovi romaanis „Lužini kaitse”.
2
Kuna Derrida grammatoloogias lõpptähendust olla ei saa, võib olla üksnes nihkumine mingis suunas, oleks Derrida ilmselt pidanud taksojuhile ütlema, millises suunas sõita, kusjuures koju poleks ta tohtinud iialgi jõuda.
3
Vt Talvet 1995; kahjuks pole selles täpsustatud, mis tähenduses oli ettekandes sõna
4
5
Nt väljapaistev füüsik Erwin Schrödinger pühendas terve raamatu elule füüsika vaatenurgast (Schrödinger 1944).
6
Eestikeelses tõlkes „Tähendusest ja osutusest”, tlk Jaan Kangilaski (vt Frege 2005); selles on oma kindel loogika ja ma ei taha siinkohal terminoloogilisse poleemikasse laskuda. Siiski pidas Frege minu meelest silmas nimelt sisu ja tähendust.
7
Peirce’i kogutud teoste viidetes tähistab vastavalt väljakujunenud traditsioonile esimene number köidet, teine või teised paragrahvi numbrit; kusjuures viimased on lisatud toimetajate poolt.
8
Eriti paistavad selles valdkonnas silma vene autorid. Nii on Ilja Dokutšajev avaldanud mitu teost, kus pealkirjas seisab küll „Märgi fenomenoloogia”, aga sisust oleks mõttetu neist otsida kas või kõige algsema märgi fenomenoloogilist analüüsi. Kui märki defineeritakse „inimtegevuse tulemuste kirjelduse spetsiifilise mudelina” (Dokutšajev 2010: 14), on tegu pigem harjumuspärases nõukogude stiilis filosofeerimisega; milles aga seisneb märgi kui mudeli spetsiifika, jääb paraku selguseta.
9
Vastasel korral saame nautida lehekülgede kaupa rütmilist ja alliteratsioonirohket proosat, nagu nt: „
10
Veelgi enam, ka indeksaalsete märkide seas leidub hulgaliselt selliseid, mis ei ole Heideggeri poolt ette nähtud. Nimelt jätkab Heidegger Husserli põhimõtet, mille kohaselt on märgid seotud intentsionaalsusega. Indeksid, mille intentsionaalsus on problemaatiline (nt suits kui osutus tulele), ei mahu Heideggeri käsitlusse.
11
Ei hakka siin peatuma teistel põhimõttelistel erinevustel Peirce’i ja Morrise positsioonide vahel. Märgime vaid, et Morris toob semiootikasse (biheivioristliku) psühholoogia, samas kui Peirce oma järjekindlas reduktsionismis roogib (nagu Husserlgi) kogu psühholoogilise argumentatsiooni semiootikast hoolikalt välja.
12
Ma suhtuksin siiski selliste uuringute tulemustesse teatud ettevaatlikkusega: ehkki antud juhul polnud tegu Nokia reklaamikampaaniaga, oli mobiiltelefonide mittetriviaalsete positiivsete omaduste otsimine tolleaegses Soome ühiskonnas omamoodi sotsiaalne tellimus.
13
Ma ei hakka siin peatuma autonüümsetel märkidel (korrektsemalt märkide autonüümsel kasutamisel), kuna tegu on märgi üsna spetsiifilise ja kaugeltki mitte primaarse funktsiooniga.
14
Artikli aluseks on Rahvusvahelises Semiootika Suvekoolis Imatras 12. juunil 2002 peetud loeng.
15
Samal ajal võime aga jälgida ka vastupidist protsessi: humanitaarteaduste filosofeerumist, mis omakorda ei ärata filosoofides erilist entusiasmi, sest jätab nad taas ilma objektita.
16
„Üldkeeleteaduse kursus” on kokku pandud postuumselt, seda tegid Saussure’i kolleegid ja õpilased, kes kasutasid tema loengukonspekte ning eri aegadel ja eri asjaoludel tehtud märkusi.
17
Roberta Kevelson (1931–1998) oli ka üks õigussemiootika rajajaid.
18
Artikli kirjutamise ajal ei teadnud ma midagi Peirce’i kiindumusest opiaatidesse. Kuid sellised asjaolud polegi olulised: Peirce ja Saussure olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad; olgem neile tänulikud ja püüdkem nende teostest aru saada.
19
20
Kuna Saussure ise ei osalenud oma tähtsama teose kokkupanekus, on iga tema vaadete süsteemi sidus käsitlus seotud rekonstruktsiooniga, mis jätab välja talle sobimatuid tekstiosi. Järgnev on minu tõlgendus Saussure’i semiootilistest vaadetest.
21
Ma ei taha siin laskuda diskussiooni, miks selline märk nagu ‘abstraktne’ on konkreetne, piisab fikseerimisest, et minu jaoks on ka niisugustel juhtudel tegu konkreetsete märkide ja nende tähistatud objektidega – autonüümses märgikasutuses on konkreetsus rõhutatud.
22
Saussure rõhutab seda täie kategoorilisusega: „Mis puudutab kõiki muid kõnetegevuse elemente, siis keeleteadus võib sootuks ilma nendeta läbi saada” (Saussure 1982: 31).
23
Deiktikute paradoksaalsetest omadustest olid teadlikud juba sofistid. Vrd järgmist „süllogismi”: „Sina ei ole mina. Mina olen inimene. Järelikult ei ole sina inimene.” Võib vaid oletada, miks Peirce kogu oma eruditsiooni juures loogika ja filosoofia valdkonnas otsustas kasutada just sedalaadi verbaalseid märke oma kõige tähtsamate mõtete formuleeringutes.
24
Peirce tundis hästi skolastikute doktriine ning oli neist vaimustatud. Rääkides keskaegse semiootika lätetest Peirce’i kirjutistes, tuleb mainida ennekõike püha Augustinuse („De doctrina christiana” I, 2; II, 2 jj) ning Roger Baconi („De signis”) märgiõpetust.
25
Paljudes keeltes (k.a eesti keeles) on sõnadel ‘kultuur’ ja ‘loodus’ selged konnotatsioonid: esimene on (inimese) tehtud, teine on (mitte inimese) loodud. Looja ja Looduse lahutamatul seosel on rousseau’istlikus maailmavaates oluline koht.
26
Ma ei taha siin peatuda terminoloogilistel küsimustel: poleemika ‘semiootika’ ja ‘semioloogia’ pooldajate vahel on sama pikk kui viljatu. Märgin vaid ära Émile Benveniste’i (1969) huvitava, kuid mitte juurdunud katse eristada nende terminite tähendust. Ta reserveerib semioloogiale – Saussure’i vaimus – abstraktsete märkide valdkonna, nende konkreetsed representatsioonid on aga semantika pärusmaa (st tuleb rääkida keele semioloogiast, kuid kõne semantikast); mis aga puutub semiootikasse, siis see on Benveniste’il üldtermin, mis ühendab kõik uuringud märgisüsteemide valdkonnas.
