Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond. Mihhail Lotman
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond - Mihhail Lotman страница 11
Suurim erinevus peirce’iliku ja saussure’iliku semiootika vahel on, et Peirce’i huvitab eelkõige märgi olemus, selle seos tähendusega, selle epistemoloogiline väärtus jms probleemid. Saussure’i jaoks ei ole märk iseenesest probleem, ta on keeleteadlane, mitte loogik ega filosoof. Temale on märgid keeles n-ö juba ette antud; põhiline probleem on aga keel kui märgisüsteem, see, kuidas keelemärgid on konstrueeritud, kuidas need varieeruvad ning kuidas need omavahel seotud on. Niisiis, võiks öelda, et peirce’ilik semiootika on märgikeskne, saussure’ilik semioloogia aga keelekeskne. Keel on Saussure’i jaoks märgisüsteem, üks paljudest teiste märgisüsteemide seas ja seepärast on keeleteadus osa semioloogiast – teadusest, mille peatset loomist Saussure lootis (erinevalt Peirce’ist ei olnud Saussure eelnevast semiootilisest traditsioonist teadlik ega tundnud isegi seda terminit, seetõttu pakkus ta välja uue, enda leiutatu26). Saussure’ist lähtuv euroopa semiootiline traditsioon püüabki seda programmi realiseerida. Nt käsitletakse siin kultuuri ennekõike erinevate koodide ja sõnumite kompleksina.
Mis puudutab aga Tartu semiootikat, siis siin on üks kindel eripära. Saussure’i vaadete allikaks oli loomulik keel, Tartu–Moskva kultuurisemiootika põhilised uuringuobjektid on loomulikust keelest keerulisemad – folkloor, religioon, ilukirjandus jm kunstid. Kui Saussure väitis, et kõik oluline on keeles endas, siis niisuguste fenomenide puhul seda väita ei saa: kunstis on teos tähtsam kui esteetilised ideaalid, millele see tugineb. Nii kerkib esile teksti probleem.
Klassikalise strukturalismi jaoks on tekst lihtsalt üks kõne liikidest (keel realiseerub erinevates substantsides, kasutades Louis Hjelmslev’ terminoloogiat) ning vaid üks paljudest võimalikest realisatsioonidest, kusjuures vaikimisi peetakse silmas üksnes kirjalikku teksti. Teksti autonoomsed omadused (kompositsioon, raam, aga samuti kommunikatiivne perspektiiv) ei tundu väärivat eraldi käsitlust. Tekst on ühelt poolt keele suhtes sekundaarne (ja seepärast mitte eriti oluline) nähtus, teiselt poolt ei ole ka kõneleja/kuulaja suhtes iseseisev fenomen, kuna jättes kõrvale selle keelest tuleneva kommunikatiivse ja semiootilise rolli, ei erine tekst visuaalsest või akustilisest mürast. Seevastu Tartu koolkonna jaoks ei ole tekst vahetu reaalsus, vaid on – nagu keelgi – probleem. Ka tekstivälise reaalsuse suhtes on tekst immanentne suurus – üks ei ole teiseta võimalik: nagu tekst saab eksisteerida ainult tekstivälise reaalsuse taustal, sellest eraldudes, on ka tekstiväline reaalsus spetsiifiline igale tekstile. Jakob von Uexkülli terminoloogiat kasutades võiks öelda, et tekstiväline reaalsus on teksti omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. Teksti struktuurielementidel pole omaette väärtust; nende väärtuse määrab struktuursete funktsioonide kogum.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.