et tool ei ole ukse ega sissepääsu kohustuslik element. Seega ei esine tool siin üksikmärgina, vaid lihtsa märgisüsteemi elemendina (selles märgisüsteemis on kaks märki: ukse vahel olev tool ning nullmärk, st tooli mitte-olemine ukse vahel). Siit ka teine järeldus: seda, kas mingi asi või fenomen on märk, ei saa otsustada kontekstiväliselt.
Nt üks ja seesama akustiline või visuaalne signaal võib olla mingis keeles märk, esitades selle keele morfeemi, sõna või ütluse, ja mingis teises keeles mittemärk. Nii on ratus ladina keeles sõna, mille tähendus on ‘kindel, püsiv, kehtiv’, eesti keeles aga pole see mingi sõna ja oleks ekslik näha sõnas ‘korratus’ vastavat komponenti, ehkki potentsiaalselt võiks leida etümoloogiaharrastajaid, kes püüaksid siin näha derivatsioonimudelit ‘ko-ratus’ ja tuletaksid sealt edasi sügavamõttelise filosofeemi, et kaas-kord tekitab korratust. Sellistes konstruktsioonides pole mõistagi mingit lingvistilist väärtust, küll aga võib olla poeetiline. Veel näeme sedalaadi konstruktsioone erinevates ideoloogilistes diskursustes, mis lähtuvad enamasti rahvusromantilisest poeetikast.
Nii on üks praegu aktuaalseid näiteid vaidlus Ukraina riikluse üle, mis kummalisel, kuid sugugi mitte ootamatul moel on tihti üle läinud vaidluseks sõna ja mõiste ‘Ukraina’ üle. Osa vene rahvuslasi väidab, et sellist riiki ei saa olla, kuna sellist rahvast pole kunagi olnud. Seepeale vastavad mõned ukraina rahvuslased, et on küll, nad on pärit vanast ukrõ-nimelisest rahvusest, millel pole midagi ühist venelastega. Edasi hakkab ootuspärane targutamine teemal, kas ukrõ’d olid preestrid, vaprad sõdalased, või vastupidi, juhmid reeturid ja argpüksid. Samas on *ukr tüüpiline pseudosõna või – tüvi, mis on moodustatud prefiksi u- ja tüvealguse kr- liitmisest. Etümoloogia on siin nii ilmne, et jääb ainult imestada, kuidas keegi, kel vähemalt algharidus, võib niisugustesse konstruktsioonidesse tõsiselt suhtuda.
Kui üks eestlane kohtab sõna ‘Sulawesi’, eriti aga selle suulist vormi, tekib tal arvatavasti äratundmisrõõm ning arusaam, et tegemist on liitsõnaga, mis koosneb kahest komponendist: ‘sula’ ja ‘vesi’. Ning ta ei eksi. Ent juhul kui ta arvab, et neil komponentidel on midagi ühist vastavate eesti sõnadega, siis eksib ta rängalt. Indoneesia Sulawesi täpne etümoloogia on teatud mõttes problemaatiline, kuid tõenäoliselt tuleneb see sõnadest sula (saar) ja besi (raud). Sarnasus vastavate eesti sõnadega on täiesti juhuslik ning etümoloogias nimetatakse seda „kooskõlade sireenideks” (mütoloogilised sireenid eksitasid oma lauluga meresõitjaid, kooskõlade sireenid eksitavad harrastus- etümolooge).
Sama kehtib ka täiesti teistsuguste fenomenide puhul. Vrd nt joonis 1 ja joonis 2:
Kas nende ristikujuliste objektide puhul on tegemist märkidega, ja juhul kui on, kas nende tähendusel on midagi ühist? Nagu ratus’e või ukrõ’de puhulgi, ei saa me sellele küsimusele väljaspool konteksti vastata.
Ent konteksti laiendades selgub, et esimene on ehituslik element, mitte märk, teine aga ristikujuline märk, mille kohta oskame veel öelda, et tegemist on selle Kolgata risti kujutisega, millele oli risti löödud Jeesus Naatsaretist. Miks me nii arvame? Sellepärast, et tunneme antud visuaalkeelt ja oskame seda pilti talle adekvaatsesse kultuurikonteksti mahutada. Kujutised piltidel 1 ja 2 on küll sarnased, kuid see sarnasus on puhtvisuaalne, aineline, mitte semiootiline.
Kas siin ei teki vastuolu eelnevaga? Ühelt poolt on väidetud, et märk võib olla ükskõik mis (asi), teisalt aga, et ukr– ning kujutised joonistel 1 ja 1a ei ole märgid. See viibki meid asja tuumani. Iga objekt on potentsiaalne märk. Kui kujutis joonisel 1 ei ole märk, siis joonis 1 ise on loomulikult märk, mis osutab kindlale konstruktsioonielemendile ehitises. Sellest märgist võib omakorda saada märk, kui kujutist tiražeeritakse näiteks rinnamärkide peal, mis omakorda võivad muutuda mingisugusesse ühendusse kuulumise märgiks jne. Ukr’iga on selline asi juba juhtunud. Ajaloolise etümoloogia seisukohalt mõttetu moodustisena sai sellest vähemalt osale ukrainlastest rahvuslik sümbol.
Peirce’ilikku ja saussure’ilikku semiootikat võib nimetada vastavalt atomistlikuks (sest selle lähtekohaks on üksikmärk või isegi veel elementaarsemad kategooriad) ja holistlikuks (sest selle lähtekohaks on semiootiline süsteem kui tervik). Tartu–Moskva semiootikakoolkond esindab kindlalt holistlikku suunda ning Saussure’iga võrreldes laiendab oluliselt terviku mõistet: ükski keel, ükski semiootiline süsteem ei saa funktsioneerida isoleerituna. Märke käsitletakse kontekstis, teksti ja keele osadena, tekstid ja keeled on omakorda kultuuri ja semiosfääri osad. Semiootiline kirjeldus tuvastab ja analüüsib sõnumeid ja koode ning nendevahelisi suhteid.
Tartu–Moskva koolkonna holistlik lähenemisnurk on eriti oluline siis, kui käsitletakse keerulisi semiootilisi süsteeme, nagu kunst, religioon, aga ka kultuur tervikuna. Selliste süsteemide kirjeldamiseks ei piisa ühest keelest. Nt ilukirjanduse puhul peame lisaks loomulikule keelele rääkima narratiivsetest ja retoorilistest struktuuridest, kompositsioonireeglitest jne. Nagu Juri Lotman pidevalt rõhutas, ei ole ükski reaalselt funktsioneeriv semiootiline mehhanism taandatav vaid ühele keelele, minimaalne töötav süsteem koosneb kahest, kusjuures põhimõtteliselt erinevast keelest. Kasutades peirce’ilikku terminoloogiat, on neist üks orienteeritud sümboolsetele, teine ikoonilistele märkidele. Sellele võib lisada, et iga tekst sisaldab paratamatult ka indeksaalset komponenti. Kuid ka niisugused keerulised kakskeelsed süsteemid nõuavad oma funktsioneerimiseks laiemat konteksti. Selleks võib olla kultuur tervikuna (kunst, teadus, religioon ei teki väljaspool kultuuri), kogu märkide maailm moodustab aga semiosfääri – semioosi alg- ja lõpp-produkti.
PEIRCE, SAUSSURE JA SEMIOOTIKA ALUSED 14
Käesoleval artiklil on kaks peamist sihti. Ühelt poolt tahaksin käsitleda mõningaid semiootika teoreetiliste alustega seonduvaid probleeme. Teisalt on see katse vältida tavapärast semiootilist diskursust, semiootika harilikku kontseptualiseerimisviisi. Seega on mu artiklil teatud mõttes provokatiivne eesmärk. Püüan pöörata tähelepanu mõningatele asjaoludele, mis on mõistagi hästi teada, ning käsitleda neid n-ö profaansest vaatenurgast. Oleme harjunud kasutama teatud metakeeli ja formuleeringuid, mis moodustavad kindla ja näiliselt enesestmõistetava süsteemi. Ent mõnikord võib selle mudeli lõhkumine olla efektiivne, kuna on oht, et vastavad formuleeringud võivad küll aidata neid probleeme lahendada, kuid samas neid ka varjata või isegi asendada.
Lubage mul alustada millegagi, mis mitte üksnes näib meie teema seisukohalt tähtsusetu, vaid puutub ka semiootikasse üsna juhuslikult. Kord oli mul üpris pinev diskussioon ühe filosoofiga. Ta alustas küllalt ründavas toonis: „Mulle ei meeldi semiootika. Sest,” lisas ta, „ma ei tea, mis see on.” Püüdsin öeldu naljaks pöörata ning märkisin, et see on tõepoolest hea põhjus mittemeeldimiseks. Kuid peagi ilmnes, et tema „mitteteadmine” oli puhtretooriline ning ta tundis näiteks Peirce’i paremini kui mina. Mittemeeldimise põhjus oli mujal: tema järgi tungib semiootika filosoofia valdkonda ning usurpeerib filosoofia uurimisobjekti – kõik, mis puudutab märgiloomet, kuulub analüütilise filosoofia sfääri, märkide kasutus aga hermeneutika sfääri. „Nice try,” ütlesin mina. Uurimisobjekti otsimine on rohkem filosoofia kui semiootika probleem. Filosoofia, mis on kogu oma ajaloo vältel toppinud nina igasse teadmiste valdkonda ning on igalt poolt välja löödud (esmalt füüsikast ja teistest reaalteadustest, 20. sajandil aga ka humanitaariast15), püüab nüüd vallutada märkide valdkonda.
Ses mõttes näivad semiootika positsioonid küllaltki tugevad, nii teoorias kui ka praktikas. Erinevalt filosoofiast on semiootikal kindel empiiriline baas ning semiootika on selle baasiga tugevalt seotud. Midagi taolist ma tollele filosoofile siis ka vastasin. Kuid hiljem järele mõeldes ei olnud ma
Artikli aluseks on Rahvusvahelises Semiootika Suvekoolis Imatras 12. juunil 2002 peetud loeng.
Samal ajal võime aga jälgida ka vastupidist protsessi: humanitaarteaduste filosofeerumist, mis omakorda ei ärata filosoofides erilist entusiasmi, sest jätab nad taas ilma objektita.
