mis asi (või asjaolu, situatsioon jne) võib esineda märgi funktsioonis, seega mingisugust ‘märk-olemise’ tunnust ei ole olemas ega saagi olla;
d) ükski asi ei ole märk ja ükski märk pole asi.
Kui mingi asi esineb märgi funktsioonis, lakkab ta olemast tema ise, ning kui mingi märk esineb asja funktsioonis, lakkab ta olemast märk. Toome näiteid. Eestis pannakse mõnikord (viimasel ajal suhteliselt harva, ent 1960.–1990. aastatel oli see tavaline praktika), kui mõnes toitlustusasutuses saab tööaeg otsa ning uusi kliente ei oodata, ukse vahele tool, mis muutub märgiks ja lakkab olemast istumiseks mõeldud mööbliese. Kui kasutada liiklusmärki abivahendina kakluses, pole see enam märk, vaid asi (st pole vahet, kas tegemist on peateemärgiga või „telliskiviga”, tähtis on, kui käepärane see kakluses esemena on).
Öeldut ei tohi mõista lihtsustatult. Esiteks, eseme märgilised omadused võivad olla tihedalt seotud selle aineliste parameetritega. Nii nt on nutitelefon paljudel tänapäeva lastel ennekõike märk (staatuse sümbol) ja alles siis asi (sidevahend). Kuid see ei tähenda, et seda ei kasutata sidevahendina. Vastupidi, nutitelefoniga rääkimine või sõnumite saatmine/vastuvõtmine võivad omakorda olla staatuse sümbolid. Soomes kümmekond aastat tagasi korraldatud uurimus näitas, et alaealiste mobiiltelefoniomanike seas on märkimisväärselt vähem suitsetajaid. Esmapilgul tundub, et suitsetamine rahuldab hoopis teisi vajadusi kui mobiiltelefoni kasutamine, siiski olid mõlemad seotud selliste oluliste – ja seda just noorukite jaoks – funktsioonide täitmisega nagu olla tähtis ja äratada tähelepanu.12 Teiseks, ka märgil võivad olla kindlad nõuded oma materiaalsele manifestatsioonile. Lõhnade tähendusi on raske edasi anda akustiliste märkide abil ning pole sugugi ükskõik, kas jäädvustame sõnumi selle kivisse raiumise või sõrme abil veepinnale kirjutamisega. Seega võib asi korraga esineda nii märgilises kui ka mittemärgilises funktsioonis ning need funktsioonid võivad isegi omamoodi „ostsilleeruda”, samas kui semiootiline käsitlus nõuab igal juhul nende funktsioonide ranget eristamist.
Sellist ostsilleerumist püüab oma semiootika määratluses tabada Kalevi Kull, kelle järgi on semiootika „teadus, mis uurib asjade mitmena-olemist; ehk – semiootika on teadus, mis uurib tähendusi genereerivaid süsteeme” (isiklik kirjavahetus). Sealjuures rõhutab Kull, et määratluse esimene ja teine pool tähendavad sama, ehkki esimene käsitleb asju, teine tähendusloome mehhanismi. Vaid erinevad tähendusmehhanismid lubavad näha asju nende mitmena-olemises ja seda mitmena-olemist välja tuua.
Asja mitmena-olemine on semiootilise pluralismi tagajärg: asi ja selle märk on omavahel seotud üksnes semiootiliselt, mitte materiaalselt; nagu on formuleerinud Ossip Mandelštam: asi ei ole sõna peremees („Sõna ja kultuur” 1921). Kuid semiootiline pluralism avaldub kahel tasandil: ühe märgisüsteemi seisukohalt on see märgi võime osutada mitmele asjale või asja erinevatele aspektidele, semiosfääri tasandil aga võimalus näha maailma läbi erinevate märgisüsteemide prisma ja käsitleda seda erinevate märgisüsteemide terminites. Semiosfäär produtseerib pidevalt uusi märgisüsteeme.
Siinkohal oleks otstarbekas lisada üks metodoloogiline selgitus. Ma tahaksin pakkuda termini ‘semiootiline reduktsioon’, mis mõnes mõttes sarnaneb fenomenoloogilise reduktsiooniga, kuid teisalt vastandub sellele. Fenomenoloogiline reduktsioon on Husserli filosoofia alus. Selle eesmärk on murda välja maailma nähtavusest ja jõuda puhta olemise juurde. Husserlil on see reduktsioon ise kompleksne ja mitmeastmeline protsess, mis algab psühholoogilisest reduktsioonist, jätkub eideetilisega (eidetische Reduktion) ning lõpeb transtsendentaalsega. Eesmärk on vabaneda psühholoogilisest, ajaloolisest ja individuaalsest faktilisusest. Heidegger teeb järgmise sammu ja vabastab olemise tähendusest. Eespool nägime, et Peirce lähtub oma konstrueerimises – täiesti teistes terminites – sarnasest loogikast.
Veel huvitavam on märkida, et Ferdinand de Saussure, kes üldse väldib filosoofilist laadi mõttearenguid, teeb midagi sarnast. Tal on vaja jõuda puhta keele juurde ning ta vabastab keele selle ajaloost, ruumilisest paiknevusest, materiaalsest manifestatsioonist ning ka psüühikast (viimases ei ole ta päris järjekindel ja me näeme paraku temalgi jälgi teatud psühholoogilisest argumentatsioonist – oletatavasti on tegu varasemate formuleeringutega, mis jäid tema põhiteose teksti seetõttu, et ta ise ei olnud seda trükiks ette valmistanud). Kogu see „väljaroogitud” osa moodustab Saussure’i jaoks kõne sfääri, mis vastandub keelele. Kõne on lahutamatult seotud kõnelejaga, tema psüühika, füsioloogia, kõneaparaadi omaduste, koha ja ajaga. Kõigest sellest tuleb keeleteadusel vabaneda. Seda, kuidas Saussure jõuab puhta keele ja puhta märgini, nimetaksingi semiootiliseks reduktsiooniks.
Mis siis jääb? Mis siis on Saussure’i jaoks keele puhas olemine (andestatagu mulle siinkohal demonstratiivselt mittesaussure’iliku terminoloogia kasutamine)?
Keel on Saussure’il märgisüsteem, kusjuures märgid on iseloomustatavad kui struktuur, st keelesiseste suhete süsteem. Iga märgi puhul on oluline määrata kaht tüüpi suhe: esiteks märgisisene, st tähistatava ja tähistaja vaheline suhe (see suhe määrab märgi tähenduse), ning teiseks märgiväline, st märgi ja kõikide teiste märkide vaheline suhe samas keeles (see suhete süsteem määrab märgi väärtuse). Keele struktuuril on tähtsad tagajärjed selle semantikale. See, kuidas mingi keele märgid on omavahel seotud, moodustab vastava keele maailmavaate (Saussure ise niisuguse järelduseni ei jõudnud, seda tegid Edward Sapir ja tema õpilane Benjamin Lee Whorf). Kuidas ja millele üks või teine märk osutab, sõltub seega suuresti märgi sisust, mis on lahutamatult seotud märgi väärtusega.
Saussure’i keelemärgid on Peirce’i märkide-esitistega võrreldes sootuks midagi muud: viimaseid kvalifitseeriks Saussure märkide realiseerimisena kõnes, kuna juba definitsiooni järgi on need seotud objekti ja interpreteerijaga. Seega on eksitav levinud arvamus (mida kohtame nt Jakobsonil), et Saussure käsitles vaid sümboleid, ignoreerides ikoonilisi ja indeksaalseid märke: ükski Peirce’i märgitüüp ei ole Saussure’i süsteemi seisukohalt üldse märk, vaid need on märgi manifestatsiooni erinevad viisid. Nii oleks korrektne rääkida mitte ikoonilistest, indeksaalsetest ja sümboolsetest märkidest, vaid ikoonilisest, indeksaalsest ja sümboolsest märkide kasutusviisist.
Märgi esmane ja tähtsaim omadus on tähendada. Kui asja identiteet rajaneb sellel, mis ta on, siis märgi identiteedi aluseks on just see, mis ta ei ole ega põhimõtteliselt saagi olla – tema tähendus. Teisisõnu, tundmatu objekti puhul küsime, mis see on, tundmatu märgi puhul aga, mida see tähendab.13
Viimasele küsimusele võib anda kaks põhimõtteliselt erinevat vastust. Esiteks võib märgi tähendust püüda seletada, st küsijale tuttavate märkide abil tõlkida; sellisel moel toome esile märgi sisu. Teiseks võib osutada asjale või nähtusele, mida see tähistab; sellisel moel toome esile märgi osutuse. Kummalgi juhul ei ole märgil endal, mis viib tähenduse juurde, oma tähenduses osa.
Vaid tänu niisugusele enesehülgamisele saab märk tuua maailma tähenduse ja märkide uurimine on esimene samm maailmast arusaamisel. Nagu ütles Leibniz: „Keegi ei tohi karta, et märkide uurimine viib meid asjade juurest eemale, vastupidi, see viib meid asjade olemuse juurde” (Leibniz 1961–1962: 461).
4. Atomistlik ja holistlik semiootika
Kui lähtuda sellest, et semiootika aineks on märgid ja märgisüsteemid, siis kumb on primaarne, kas (üksik)märk või märgisüsteem? Peirce lähtub esimesest. Seepärast tulebki märki niivõrd hoolikalt defineerida, et sellest sõltub kogu ülejäänud semiootikarajatis. Märkidest koosnevad ütlused, tekstid, keeled jne, mis on kõik samuti käsitletavad märkidena. Vastupidist vaatenurka näeme Ferdinand de Saussure’il, kellel on primaarne keel, mis koosneb märgisüsteemina märkidest ja neid valitsevatest reeglitest (üksikasjalikumalt Saussure vaadetest vt pt „Peirce, Saussure ja semiootika
Ma suhtuksin siiski selliste uuringute tulemustesse teatud ettevaatlikkusega: ehkki antud juhul polnud tegu Nokia reklaamikampaaniaga, oli mobiiltelefonide mittetriviaalsete positiivsete omaduste otsimine tolleaegses Soome ühiskonnas omamoodi sotsiaalne tellimus.
Ma ei hakka siin peatuma autonüümsetel märkidel (korrektsemalt märkide autonüümsel kasutamisel), kuna tegu on märgi üsna spetsiifilise ja kaugeltki mitte primaarse funktsiooniga.
