(Marty, s. a.; Lang, s. a.)). Võime neile lisada paar tosinat definitsiooni teistelt autoritelt. Nagu ma allpool näitan, märgib fakt, et Peirce’il on nii palju märgidefinitsioone ning et ta kogu oma teadusliku elu pöördus tagasi märkide juurde, tema rahulolematust oma määratlustega. Me võime isegi tänapäeval edukalt manipuleerida märkidega, klassifitseerida neid jne, kuid märgi olemuse probleemis on sama vähe selgust nagu Peirce’i eluajalgi. Teatud määral paralüseerib olukord semiootika arengut. Enamik semiootilisi uurimusi on n-ö händikäpiga (kasutan sõna pigem sportlikus kui meditsiinilises mõttes): me võime märkidega edukalt manipuleerida, kuid üksnes siis, kui märgisfäär on eelnevalt määratletud, ning seda nii sünkroonselt kui ka diakroonselt. Me võime tegeleda etteantud märkidega, kuid me ei tea nende päritolu; arutledes, kuidas märkidest said märgid, peame väljuma semiootikast ning apelleerima teistele teadmise laadidele: ajalugu, bioloogia jne.
On tõepoolest võimalik rääkida semiootika progressist empiiriliselt etteantud semiootiliste süsteemide kirjelduses, kuid semioosi olemuse uurimises ei ole progressi. Siin oleme sama kaugel kui Peirce, kuid ilma tema optimismita. Seega ei ole meil midagi, millega filosoofide ees uhkeldada. Täpselt nagu filosoofial, on semiootikalgi needus naasta pidevalt oma aluste ja allikate juurde.
Järgnevalt ei ürita ma lahendada ühtegi semiootika aluste probleemi, vaid pigem puhastada Peirce’i vaimus pinda ja teha mõningad sammud, mis võivad osutuda kasulikuks.
Esimene samm. Peirce ja Saussure: totaalne võrreldamatus
Kui vaatame semiootiliste uuringute arengut viimase poole sajandi jooksul, siis ei saa jätta tähele panemata ühest küljest tohutut praktiliste resultaatide rohkust, suure materjalimassiivi läbi töötamist, samal ajal aga ilmset seisakut semiootilise teooria valdkonnas. Veelgi enam, võrreldes Peirce’i- ja Saussure’i-aegse situatsiooniga 20. sajandi alguses, tundub semiootikateooria praegu seisvat isegi suuremate raskuste ees. Peirce’i väljapaistev panus semioosi loomuse väljaselgitamisse ja semioosi tüüpide süstematiseerimisse ning Saussure’i prohvetlikud intuitsioonid semiootiliste süsteemide kirjeldamise kohta ei põrkunud veel reaalse materjaliga, mis mitte üksnes tõrgub neile allumast, vaid hakkab teatud määral isegi neile vastu rääkima. Situatsiooni raskendab asjaolu, et üldrubriigi ‘semiootika’ all tegutsevad koolkonnad erinevad üksteisest mitte detailides, vaid oma alustes ning kompromissi või ühisosa on nende vahel peaaegu võimatu leida.
Ennekõike tuleks eristada Peirce’i ja Saussure’i rajatud traditsioone. Esmapilgul tundub, et nende õpetlaste panused ei ole üldse võrreldavad. Peirce’i detailsele, täpsele ja, mis mitte vähem oluline, ülimahukale märgikäsitlusele võiks vastu panna paarkümmend lehekülge Saussure’i üsna ebamääraseid mõttearendusi, mis liiatigi satuvad vahel iseendaga vastuollu.16 Kas poleks siis otstarbekam üldse Saussure ära unustada, nii nagu tõsimeeli pakuvad mõned Peirce’i järglased. Nt kui püüdsin tuntud Ameerika semiootiku ja Peirce’i uurija Roberta Kevelsoniga arutleda märgi motiveerituse probleemi üle Saussure’il ja Peirce’il, ei tulnud jutuajamisest paraku midagi välja, sest kõik minu katsed lõppesid Roberta Kevelsoni range verdiktiga: 17 kui Saussure oleks tähelepanelikumalt selle üle järele mõelnud, poleks ta öelnud seda, mida ta ütles, vaid oleks aru saanud, et asjad on nii, nagu ütleb Peirce. Thomas Sebeok oli selles mõttes veel resoluutsem. Isegi oma avalikus loengus väljendas ta Saussure’i ja Peirce’i vahelisi erinevusi umbes järgmiselt: kui Saussure oleks vähem joonud, siis poleks ta neid segaseid asju kirjutanud ja oleks jõudnud sellisele arusaamale, nagu me leiame Peirce’i teostest. Variatsioone nendel teemadel leiame veel tervel real õpetlastel, kellest eriti tuleks esile tõsta Roman Jakobsoni – ta lähtus küll saussure’ilikust traditsioonist, kuid läks resoluutselt üle Peirce’i paradigmale.
Omalt poolt olen ma täiesti veendunud, et isegi kui Saussure (kes muide polnud joodik) oleks alkoholist üldse loobunud, poleks ta ikkagi jõudnud Peirce’i arusaamadeni, ning isegi kui Peirce oleks iga päev paar-kolm pudelit veini alla kulistanud või muid vaimustimulaatoreid kasutanud,18 poleks ta ikkagi jõudnud nende, minu meelest ülitähtsate ideedeni, mida Saussure püüdis väljendada. Tahan öelda, et need kaks traditsiooni ei ole teineteisele taandatavad ning teatud määral pole omavahel võrreldavadki.
Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistlikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. Et sellest, mis on märk, sõltub kogu ülejäänud semiootika rajatis, pööraski ta niivõrd palju tähelepanu märgi võimalikult täpsele defineerimisele. Peirce’i kirjutistes leidub üle 80 märgidefinitsiooni, mis sisuliselt on enamasti variatsioonid ühel ja samal teemal. Neist kõige kuulsamaks sai järgmine:
Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.19
Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. Ma tahan rõhutada, et jutt on nimelt semiootilisest, mitte nt füüsikalisest elementaarsusest. Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. Üksikmärgid moodustavad kompleksseid märke, ütlusi, mis summas moodustavad keele. Kui nt Noam Chomsky defineeris keelt kui õigete lausete kogumit (Chomsky 1957), siis viitamata Peirce’ile lähtus ta samast arusaamast. Ütlus ning keel tervikuna on üksikmärgiga võrreldes sekundaarsed ja palju keerulisemad moodustised. Nii määratletakse generatiivses grammatikas ja sellele suunale lähedastes uuringutes keelt järgmiselt: L = {A, G}, kus A on alfabeet ehk leksikon A = {a1, a2, … an} ja G grammatika ehk reeglistik G = {r1, r2, … rm}. Seega on leksikon, mida me võime nt loomuliku keele puhul kujutleda keelemärkide kogumina, suletud ja primaarne, samas kui keel tervikuna on avatud ja sekundaarne. Sellepärast polegi imestada, et Peirce’i jaoks on keel märgiga võrreldes palju vähem oluline fenomen: korrektne märkide kirjeldus tagab ka korrektse keelekirjelduse.
Niisugune käsitlus tundub lihtne ja loogiline. Pöördudes nüüd Saussure’i juurde,20 märkame täiesti teist ja kummalist loogikat. Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. Tegu on ilmse paradoksiga. Märgi eeltingimuseks on teised märgid, veelgi enam, märgisüsteem, keel, millesse ta kuulub. Kui Peirce’il on üksikmärk midagi selget ja täpselt defineeritavat, sellal kui keel on märkidest koosnev teatud mõttes ebamäärane, vähemalt märgist palju keerulisem moodustis, siis Saussure’il on vastupidi – keel on primaarne ja selge struktuuriga reaalsus, mis jaguneb sugugi mitte selge ega elementaarse loomuga üksikmärkideks.
Siiamaani pole vist juhitud tähelepanu sellele fundamentaalsele asjaolule, et Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ‘märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti,21 Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk sõna otseses mõttes.
Nagu teada, jagab Saussure keelevalla (langage) keeleks eneseks (langue) ja kõneks (parole). Selles eristuses paistavad kõige tähtsamatena kaks asjaolu. Esiteks, keel on abstraktne süsteem, mis on kõne suhtes primaarne.
„Üldkeeleteaduse kursus” on kokku pandud postuumselt, seda tegid Saussure’i kolleegid ja õpilased, kes kasutasid tema loengukonspekte ning eri aegadel ja eri asjaoludel tehtud märkusi.
Roberta Kevelson (1931–1998) oli ka üks õigussemiootika rajajaid.
Artikli kirjutamise ajal ei teadnud ma midagi Peirce’i kiindumusest opiaatidesse. Kuid sellised asjaolud polegi olulised: Peirce ja Saussure olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad; olgem neile tänulikud ja püüdkem nende teostest aru saada.
Kuna Saussure ise ei osalenud oma tähtsama teose kokkupanekus, on iga tema vaadete süsteemi sidus käsitlus seotud rekonstruktsiooniga, mis jätab välja talle sobimatuid tekstiosi. Järgnev on minu tõlgendus Saussure’i semiootilistest vaadetest.
Ma ei taha siin laskuda diskussiooni, miks selline märk nagu ‘abstraktne’ on konkreetne, piisab fikseerimisest, et minu jaoks on ka niisugustel juhtudel tegu konkreetsete märkide ja nende tähistatud objektidega – autonüümses märgikasutuses on konkreetsus rõhutatud.
