structure, valeur jne on platonlikud ideed. Ideid ei saa defineerida, nendesse ei saa olla mingit sissejuhatust, neid võib üksnes haarata, tajuda, ära tunda. Saussure’i tekste võib käsitleda kui vihjete ja allusioonide rida, mis aitavad ideid hoomata. Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu.
Peirce käsitleb märke oma fenomenoloogia raames (oma hilisemates kirjutistes nimetab ta seda faneroloogiaks). Siin tuleb märkida, et Peirce’i fenomenoloogia ei tulene Husserli omast, ta lähtub Kantist ja Hegelist. Märk on aprioorselt midagi, mis on kogemuses antud. Saussure’i käsitlus on seevastu rõhutatult negatiivne, võib isegi öelda, et apofaatiline. Selles mõttes on Saussure’i jaoks kõige iseloomulikum märk olematu märk, nn nullmärk. Nullmärk on kohal oma puudumise kaudu – selle puudumine on tähendusrikas. Nagu öeldud, iga Saussure’i märk on puhas vorm, mis ei ole tekstis kohal, vaid on üksnes seal representeeritud. Nii märgib nullmärk kahekordset puudumist: puuduv märk on representeeritud märgi puudumise kaudu.
Nüüd aga naaskem Peirce’i juurde. Kogu Peirce’i märgikäsitlus ning kõik tema märgidefinitsioonid näitavad teatud ebakindlust. Märk on konkreetne objekt, kuid selle seletamisel on Peirce sunnitud kasutama kas umbmääraseid asesõnu (mõni, mingi, keegi) või järgarve (esimene, teine, kolmas). Viimasest moodustab ta substantiivid: ‘esmasus’, ‘teisesus’, ‘kolmasus’. Minu meelest osutab selline keelepruuk Peirce’i raskustele: tal ei ole semiootika aluste määratlemiseks õigeid sõnu. Teatud mõttes demonstreerivad asesõnad üldse ja umbmäärased asesõnad eriti osutamise (referentsi) kõige puhtamat tüüpi: osutamine ilma osutuseta (referendita).23 Ei ole sellist omadust nagu ‘mingisus’ või ‘keegisus’, mille järgi võime midagi või kedagi ära tunda ning kutsuda neid selliste sõnadega. Miski ei ole mingi kindel asi, vaid on igasugune asi. Sama kehtib kellegi kohta. Niisiis, öelda mõne asja kohta, et see on miski, ei tähenda tegelikult midagi või tähendab, et me loome illusiooni millegi ütlemisest. Teatud mõttes on sama lugu järgarvudega. Eraldi järgarv ei tähenda midagi. Kui Peirce räägib kolmandast, mille eeltingimused on esimene ja teine, on sellel mingisugune mõte, ent kui ta väidab näiteks, et esimese idee on valdav (CP 3, 302), et esimene ei vaja teist ega kolmandat, on see ennekõike halb keelekasutus. Me saame tõenäoliselt aru, mida Peirce siin öelda tahab, ent mitte tänu tema formuleeringutele, vaid nendest hoolimata.
Kõige huvitavam on Peirce’i puhul tõik, et ta püüab kasutada järgarve teatud pooleldi substantiivsel kujul. ‘Esimene’, ‘teine’ ja ‘kolmas’ on tema jaoks kategooriad, kuid tuleb ka märkida, et ta ei leia nendele kategooriatele teisi, mittenumbrilisi nimesid. Seega pole ‘esimene’, ‘teine’ ja ‘kolmas’ lihtsalt mingid neid nimetusi kandvad objektid. Et rõhutada seda erinevust, teeb Peirce vahet esimesel ja esmasusel jne. Jämedalt öeldes on erinevus selles, et esimene on ontoloogiline, esmasus aga epistemoloogiline kategooria: esmasus on esimese idee. ‘Esmasus’ (firstness), ‘teisesus’ (secondness) ja ‘kolmasus’ (thirdness) on ennekõike mitte kategooriad, vaid koledad, inglise keeles olematud sõnad. Peirce vajab eraldi termineid, et väljendada kõige elementaarsemaid, kõige loomulikumaid ja samal ajal kõige põhilisemaid fenomene, kuid ta ei leia keelest ühtegi juba olemasolevat sõna nende jaoks ning on sunnitud kas looma võimatuid sõnu või kasutama nende asemel tühje sõnu, nagu ‘midagi’ või ‘miski’.
On iseloomulik, et paljud Peirce’i järglased, nagu Charles Morris või Thomas Sebeok, ei kasuta Peirce’i kategooriaid nagu ‘esimene’ või ‘esmasus’ ning isegi eelistavad mitte anda otseseid märgidefinitsioone, pidades paremaks näiteid ja parafraase.
Näib, et põhjus pole Peirce’i ebapiisavates pingutustes, vaid peitub märgi loomuses. Kui me püüame defineerida märki, lähtudes samast loogikast, millega defineerime ükskõik millist teist empiirilist objekti (ent see ongi täpselt, mida Peirce üritab oma fenomenoloogias või faneroloogias teha), libiseb märk lihtsalt minema. See ei ole objekt nagu teised asjad. Märk ei ole „mingiasi” (something), see pole üldse mingi asi (thing).
Tekib paradoksaalne olukord. Me võime märgid suurepäraselt ära tunda. Me võime neid kirjeldada ja analüüsida, meil on nende süstematiseerimiseks palju erinevaid viise, kuid me ei suuda öelda, mis märk ise on. See tekitab palju tüli, ning mitte üksnes teoreetilisel tasandil. Iseäranis suured probleemid kerkivad erinevates kultuurisemiootika valdkondades, nt on küllaltki suur hulk publikatsioone filmisemiootikast, kuid me ei tea, mis on kinematograafiline märk. On olemas filmikeel (isegi erinevad filmikeeled), on olemas terve hulk selle keele kirjeldusi ja analüüse, kuid mis on filmikeele märk, jääb enamasti segaseks. Teatud mõttes tekivad sarnased probleemid luulesemiootikas, muusikasemiootikas jne. Isegi loomuliku keele märgiküsimus ei ole praegu enam nõnda selge, nagu see tundus olevat mõni tosin aastat tagasi. On tekkinud isegi semiootika eriliik: märkideta semiootika.
Nüüd kerkib küsimus: miks ei esinenud Saussure’il niisuguseid raskusi? Vastus on ilmne: Saussure’i jaoks ei ole märk algusest saadik empiiriline fenomen. Tema implitsiitselt platonistlikus süsteemis on märgil sama loomus nagu Platoni ideel. See ei ole mingi objekt, vaid see realiseerub objektis. Teisisõnu, ka Saussure’i puhul peame järeldama sama mida Peirce’i puhul: märke ei saa käsitleda sarnaselt teiste asjadega. Asjade maailmas pole kohta märkidel, märkide maailmas pole kohta asjadel. Semiootika püüab leida ja rajada teid nende maailmade vahel.
Kolmas samm. Märkide tee
Olen veendunud, et hea märgidefinitsiooni puudumine ei ole nüüdisaegse semiootika rajajate viletsa pingutuse tagajärg. Raskused peavad peituma objektis endas. Püüame läheneda probleemile vastassuunast: mitte uurida välja, mis on märk, vaid mis see ei ole. Tõepoolest, semiootika tormi ja tungi perioodil olid uurijad alati entusiastlikud, kui nad avastasid uut tüüpi märke, semiootikavaldkondi jne. Vrd nt Morrise (1938) ja Sebeoki (1994) raamatute algusi, mis sisaldavad rea näiteid: see on märk, need on märgid, need, need ja need on märgid jne. Neil on loomulikult õigus: „need” on tõepoolest märgid. Ent kui kõik „need” meie ümber on märgid, mis siis ei ole märk? Kui iga asi on märk, siis ei ole semiootika enam seotud empiirilise teadmisega, vaid sellest saab n-ö „üleüldine kõiksuse teooria”. Märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks. Märk ei ole identne ei iseenda ega objektiga, mida ta tähistab. Märki identifitseerib tema tähendus, kuid märk ei ole identne ka oma tähendusega, need on põhimõtteliselt erinevad fenomenid. Seega ei kehti märgimaailmas identsuse seadus. Semiootika aluseks on sisemine paradoks: A ≠ A.
Märgisfääri põhimõtteline paradoksaalsus ei ole vaid üks selle eripärasid. Piisab, kui öelda, et see on ebatõe fenomeni alus. Märgieelses ja – välises maailmas ei ole kohta valedele, vale tuleb maailma koos keelega, valed luuakse märkide abil. Nagu väitis resoluutselt Rousseau ja enne teda Aisopos, keel on loodud valetamiseks. Võitlusest ebatõe vastu on sajandite vältel saanud alati võitlus keele vastu, selle semiootilise loomu vastu. Kuid see võitlus on lootusetu kas või juba seetõttu, et märkide vastu saab võidelda ainult märkidega.
Ometi tunneb mõttelugu erinevaid katseid vältida märke ja identsuse seadust. See võib näida küllaltki ootamatu, kuna just märgid näivad seda seadust rikkuvat, kuid tuleb tõdeda, et võitlus (enese) identiteedi vastu on peaaegu alati ka võitlus märkide vastu. Eelkõige seonduvad katsed öelda lahti identsuse seadusest idamaise mõtlemise traditsioonidega, ent ka läänemaailmas võib näha mitmeid katseid seda põhimõtet õõnestada. Ehk kõige tuntum on Herakleitose ütlus „Sa ei saa astuda kaks korda samasse jõkke” (Platon, „Kratylos” 402a). Siiski on hämmastav, kui probleemsed kõik need katsed on. Näiteks eitab Herakleitose väide ainult objekti eneseidentiteeti, kuid mitte subjekti oma. Kaks korda ei saa astuda samasse jõkke, sest muutunud on jõgi, mitte see, kes astub (muidugi võib olla ka täiesti vastupidine järeldus, mille aluseks on tees subjekti pidevast muutumisest muutumatus maailmas: „Rahvapõlv
Deiktikute paradoksaalsetest omadustest olid teadlikud juba sofistid. Vrd järgmist „süllogismi”: „Sina ei ole mina. Mina olen inimene. Järelikult ei ole sina inimene.” Võib vaid oletada, miks Peirce kogu oma eruditsiooni juures loogika ja filosoofia valdkonnas otsustas kasutada just sedalaadi verbaalseid märke oma kõige tähtsamate mõtete formuleeringutes.
