vaid isegi üks kord.
Mis on eneseidentiteedi alus jõe või ükskõik millise teise objekti puhul? See on märk, mis tähistab vastavat objekti. Mis Herakleitost häirib, on see, et pidevad muutused maailmas ei peegeldu sõnades, märkides. Märgid eksitavad: jões on juba teine vesi, kuid seda nimetatakse ikka samaks jõeks. Hiljem hakkab sarnane probleem vaevama keskaegseid nominaliste.
Tõmbame otsad kokku. Ilma märkideta ei ole ükski teadmine võimalik, ning teadmise eeltingimus on fenomeni identsus iseendaga (A = A), samas kui teadmise protsessis asendatakse see A millegi muuga (A = B), mis peab seda fenomeni esindama ning mis on sellest fenomenist põhimõtteliselt erinev (A ≠ B), ning manipuleerimine selle substituudiga (B), et saada tulemused, mis ümberpööratud asenduse kaudu adresseeritakse tagasi algfenomenile (A). Mis on need A-d ja B-d? Me võime neid tõlgendada paljudel erinevatel viisidel, nt A on objekt ja B on selle mudel või A on objekt ja B on selle märk, või A on märk ja B selle tähendus. Igal juhul kulgeb teadmise tee mööda märkide rada. „Teadmine on alati märgisüsteem.” (Mamardašvili, Pjatigorski 1997: 88)
SEMIOOTIKA, KULTUUR JA KULTUURISEMIOOTIKA
Rääkides semiootilistest uuringutest kultuuri valdkondades, tuleb pidada meeles, et sel probleemistikul on kaks põhimõtteliselt erinevat käsitlust. Üks on rohkem levinud ameerika semiootilises traditsioonis ja lähtub Charles Sanders Peirce’i kontseptsioonidest, teine on seotud euroopa semiootikaga – ennekõike pean siin silmas nn Tartu–Moskva koolkonda, mis lähtub Ferdinand de Saussure’i semioloogiast.
Peirce’i klassikalise definitsiooni järgi on märk „miski, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või mingil määral” (CP 2, 228), st märgil enesel ei ole mingit n-ö märgilisuse tunnust, märgilisus on nelja muutujaga funktsioon ning märgiks saamise protsessi nimetatakse Peirce’i õpilase Charles Morrise terminit kasutades semioosiks.
Niisiis, semioos on neljakomponendiline: ‘miski’, st esmalt märk ise (M), seejärel ‘miski’, mida esimene ‘miski’ asendab, st objekt (O), ‘keegi’, kes on märgi kasutaja (K), ning lõpuks see suhe, mis seob esimest ‘miskit’ teisega ja mida võiks nimetada märgi tähenduseks (T). Hiljem lisas Morris semioosile viienda komponendi: konteksti. Peirce’i skeemis on kontekst vaid implitsiitne, nii et edaspidi ei hakka ma seoses Peirce’i semiootikaga kontekstile apelleerima.
Peirce’i semiootikat võiks nimetada substitutiivseks: märk on objekti asendaja; Peirce nimetabki märki esitiseks (representaameniks), kasutaja on see, kes selle asenduse sooritab (kas adressandina teksti luues või adressaadina seda dešifreerides). Oma märgiteoorias orienteerus Peirce keskaegsetele käsitlustele,24 mille kohaselt on märgilisuse alus objektiivne, nagu on objektiivsed nii märk kui ka objekt, mida ta tähistab. Semiootika kui märgiteadus uurib märkide omadusi, samuti märkide seoseid nendega tähistatud objektidega.
Kultuuriuuringutes vastavad Peirce’i märgidefinitsiooni neljale muutujale neli uurimisaspekti:
1) aspektis M uurib peirce’ilik kultuurisemiootika kultuuris kasutatavaid märke, nende ülesehitust, esinemissagedust, kasutamise reegleid jne;
2) aspektis O pakub talle huvi nt see, kuidas kultuur eristab märgistatud ja mittemärgistatud alasid, püüdes välja selgitada märgistatuse/mittemärgistatuse loogikat ning asjade semiootilist hierarhiat (ühed asjad väärivad märgistamist esmajärjekorras, teised võivad olla märgistatud, kolmandad on märgialast välja lülitatud jne);
3) aspektis K käsitleb ta märgi loomist, säilitamist ja kasutamist antud kultuuri kandjate poolt;
4) aspektis T uurib ta neid seaduspärasusi, mis seovad erinevaid kultuuriobjekte neid tähistavate märkidega.
Kultuur on peirce’iliku semiootika vaatenurgast üks paljudest võimalikest uurimisobjektidest, kusjuures sugugi mitte kõige tähtsam. Nii räägitakse ameerika semiootikas zoosemiootikast, mis on biosemiootika üks osa, zoosemiootika üheks osaks on omakorda mh antroposemiootika ning kultuurisemiootika on üks antroposemiootika valdkondadest. Samas on semiootikas väga palju muid tähtsaid ja huvitavaid valdkondi, nagu keelesemiootika, fütosemiootika jne. (Vrd nt Deely 1990.)
Ent sellega asi veel ei piirdu. Morrise järgi on semioosil kolm dimensiooni: süntaktika, semantika ja pragmaatika. Süntaktika käsitleb üksikmärkide ja märkide produktsiooni (nt ütlused, tekstid) korrektsust. Semantika jaguneb kaheks valdkonnaks, nn nõrgaks ja tugevaks semantikaks: esimene neist uurib märkide sisu (T), teine osutust (O). Pragmaatika aga tegeleb märkide kasutamisega (K). On ilmne, et rääkides kultuurisemiootikast peirce’ilikus mõttes, peetakse silmas ennekõike pragmaatilist dimensiooni: jutt on esmajoones sellest, kuidas märgid funktsioneerivad ühes või teises kultuuris või selle valdkonnas.
Täiesti teistmoodi käsitletakse kultuurisemiootikat Tartu–Moskva koolkonnas: kultuur ja semiootika ei ole teineteisest sõltumatud fenomenid. Kultuur on oma olemuselt semiootiline ja semiootika areneb kultuurikeskkonnas. Seega on kultuurisemiootika esmane ja keskne semiootika valdkond. Semiootika ongi ennekõike kultuurisemiootika. Kõik teised semiootikavaldkonnad on kultuurisemiootikaga seotud ja tihti ka sellest tuletatud. Veelgi enam, paljud nähtused, mida erinevad valdkonnasemiootikad püüavad oma terminites lahti mõtestada, on ise kultuuri semiootiliste mehhanismide sünnitised. Nt kui natuurfilosoofiliselt on kultuur looduse (väär)arengu tulemus, siis semiootiliselt peab paika vastupidine suhe: kultuur loob ning avardab pidevalt looduse mõistet.
Kultuurile lähenetakse Tartu–Moskva semiootikas kahest vaatevinklist: neist esimene (väline) käsitleb kultuuri funktsionaalselt semiootilise mehhanismina, mis võtab vastu, töötleb, säilitab, loob ja edastab informatsiooni. Ent vähem tähtsad pole kultuuri seesmised parameetrid, mis toovad esile olulise paradoksi. Kultuur on omaette universum, kuid see universum on ühtaegu suletud ja avatud. Kultuuri seisukohalt on põhimõttelise tähtsusega, et ta ei ole kõik, mis on olemas, st on asju, mis asuvad kultuurist väljaspool. Mis nimelt sellest väljaspool asub, oleneb antud kultuuri tüübist. See võib olla mets, jumal(ad), barbaarne kultuuriväline maailm jne. Alates 18. sajandist, ennekõike rousseau’istlikust filosoofiast, sai kultuuriväline maailm endale nimetuseks Loodus. Nagu juba öeldud, ehkki rousseau’istliku maailmavaate seisukohast on primaarne loodus ning kultuur esineb mitte üksnes looduse vastase ja seega taunitava, vaid ka sekundaarse, looduse peal parasiteeriva fenomenina, on semiootilises mõttes primaarne nimelt kultuur, looduse mõiste tekib selle vastandina. Seega kodifitseerib kultuur ennast ruumilistes terminites: kultuur on mingi ala, mis on mittekultuurist ümbritsetud. Selles mõttes on märkimisväärne, et juba etümoloogiliselt seondub sõna ‘kultuur’ maaga, põllumajandusega – agri cultura kui kultuuri üks vanemaid ja tähtsamaid liike. Sama kehtib sõna ‘kultiveerima’ kohta, millel on ka maaharimise tähendus. Niisiis, kultuur on kultiveeritud ala, mis vastandub „metsikule” alale.25 Kultuur on rangelt piiritletud, struktureeritud ja mõtestatud, loodus aga on piiritlemata, amorfne ja mõistmatu. Kultuur konstrueerib loodust sarnastes, mõnikord koguni samades terminites kui iseennast, kuid vastandmärgiga; kultuur loob looduses oma vastandi, anti-kultuuri.
Pole raske märgata, et semiootikas leidub ohtrasti kultuuriga analoogilisi nähtusi ja tendentse. Esiteks, semiootikat võib kujutleda alana, kus toimub semioos; kõik semiootilised protsessid leiavad aset semiootilises ruumis ehk semiosfääris. St semiootika valdkonda kuuluvad märgid ning ka kõik see, mida vähemalt potentsiaalselt võib märkidega tähistada. See ala on piiritletud: on oluline, et sugugi kõik ei kuulu semiootika valdkonda. Nagu kultuuri puhul, kohtame siingi üht olulist paradoksi. Võiks arvata, et mittesemiootiline ala on primaarne, semiootiline ala aga tekib selle semiotiseerimise käigus. Kuid semiootika seisukohalt on see suhe vastupidine: mittesemiootiline ala on sekundaarne ja tekib kultuuri teatud semiootilise arengu etapil. Loodus osutub arendatuks kultuuri poolt,
Peirce tundis hästi skolastikute doktriine ning oli neist vaimustatud. Rääkides keskaegse semiootika lätetest Peirce’i kirjutistes, tuleb mainida ennekõike püha Augustinuse („De doctrina christiana” I, 2; II, 2 jj) ning Roger Baconi („De signis”) märgiõpetust.
Paljudes keeltes (k.a eesti keeles) on sõnadel ‘kultuur’ ja ‘loodus’ selged konnotatsioonid: esimene on (inimese) tehtud, teine on (mitte inimese) loodud. Looja ja Looduse lahutamatul seosel on rousseau’istlikus maailmavaates oluline koht.
