Macey (Suurbritannia) 8603
4. Attila Zsivóczky (Ungari) 8371
5. Lev Lobodin (Venemaa) 8352
Korvpalli kuldse ajastu lõpp
Kohe, kui ma hakkasin spordi vastu huvi tundma, sain teada, et korvpall on eestlastele au ja uhkus, aga just sel ajal viskles Tallinna Kalev Nõukogude Liidu esiliigasse püsimajäämise eest. Võrkpall käis samal ajal kõrgliigas ära, tõsi küll, ilma pikemalt kanda kinnitamata.
Aga siis asus Tallinna Kalevit, sisuliselt Eesti koondist, juhtima Jaak Salumets ja peagi murti suure mürinaga kõrgliiga uksest sisse. See oli meie õige koht.
Ärkamisaega kabinettides ja tänavatel saatis edukalt ka korvpall.
Ma ei mäleta täpselt aastat, aga Tallinna Kalevi võit Moskva AKSK (Armee Keskspordiklubi) üle oli midagi sellist, et ma hüppasin teleka tagant püsti ja jooksin kõva tempoga õues ümber põllu, muidu vist oleksin suurest elevusest lõhki läinud. Mäletan, nagu oleks Kalev tookord CSKA-d (nagu sama klubi praegu rohkem tuntakse) võitnud koguni kaks päeva järjest.
Eriliselt on tollest ajast meelde jäänud Aivar Kuusmaa kolmesed. Juhtusin ka kord spordihallis olema, kui vist Riia VEF-i vastu oli viimane rünnak ja Kalevil võit käes, aga üheksakümmend seitse punkti tablool nõudis teadagi mida. Skandeerisime „Saa-da, saa-da, saa-da!” ja kui Kuusmaa kaugvise lõpuks sisse sopsas, oli tunne, nagu oleks ise millegi võimsaga hakkama saanud. Väga tihti ma, maapoiss, siiski Tallinna mängule ei trehvanud.
1991. aastal jõudis vabadusenõudmise möll haripunkti. Jaanuaris tapeti Riias ja Vilniuses meeleavaldustel inimesi. Gruusia ja Leedu meeskonnad loobusid Nõukogude Liidu spordisüsteemis osalemast. Läti ja Eesti jätkasid, vähemalt korvpallis, ja selles sogases vees püüdis Kalev kõige suurema kala. Tõsi küll, algus oli niivõrd kobav, et Krasnodari Impulsi ja Saratovi Avtodorožniku edestamiseks tuli väidetavalt Moskva Dünamo mehed ära osta. Playoff’is enam probleeme ei olnud.
Eesti meeskond säras ka kaks aastat hiljem, juba iseseisva riigi koondisena Euroopa meistrivõistlustel – kuues koht oli võimas. Ma olin sel ajal sõjaväes, Koidula piiripunktis sattusin nägema udust mustvalget pilti Eesti korvpalli ajaloo ehk ühest uhkemast võidust. Alistati Saksamaa, kes hiljem murdis välja finaali ja sealgi pidid venelased nende ühepunktist paremust tunnistama.
Seejärel läksid mitmed Euroopa meistrivõistlused mööda nii, et finaalturniirile ei jõutud, see läks korda alles sajandi- ja aastatuhandevahetusel. 2001. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril oli Eesti esindatud. Aga kui ei oleks olnud 58:113 kaotust Jugoslaaviale, poleks finaalturniirist suurt midagi meenutada. Vanad enam ei jõudnud ja noored veel mitte, ja ka järgnenud kümne aasta jooksul Eesti korvpallis erilisi imesid ei olnud. Kuigi veel 2001. aasta sügisel võeti järgmiste Euroopa meistrivõistluste valikturniiri mängus vägev 63:59 võit Prantsusmaa üle, järgnes sellele rohkem kaotusi ja isegi Ungari jäi lõpptabelis ettepoole.
Huvi korvpalli vastu hoiavad peamiselt vaid Kalevi ja Rocki finaalseeriad. Aga meie korvpall on varemgi mõõnanud, nii et küll kord tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta, küll siis Kalev jõuab koju ja nii edasi.
Eesti-Saksamaa 71:92
Eesti-Jugoslaavia 58:113
Eesti-Horvaatia 69:81
Finaal: Jugoslaavia-Türgi 78:69
Sport ja poliitika – kes neid jõuaks lahuta
Idealist mõtleb, et väga labane on sporti kui kaunist kunsti poliitikaga siduda. Aga mis ei ole poliitika? Poliitika seegi, kui Vana-Kreeka olümpiamängude ajaks sõjad katkestati.
Poliitika sekkus tugevasti juba siis, kui ma olin hakanud tasapisi tutvuma sporditandritel toimuvaga. Kümneaastasena ei saanud ma üldse aru, mis toimub, propaganda mõjul olin tol ajal veel üsna Lenini- ja nõukameelne ning uskusin, mida lehed kirjutavad – et tõesti sotsialismimaade (sealhulgas Eesti) sportlaste julgeolekut ei suudeta tagada ja sellepärast „me” ei saa Los Angelese olümpiale sõita.
Mäletan, et teleülekannete puudumine olümpiast jättis mind üsna külmaks, mul polnud veel tekkinud harjumust, et mingeid võistlusi peab telekast kindlasti vaatama. Ka tolle aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi vaatasin veel küllalt pisteliselt. Lisaks rõõmustasid mind sotsialismimaade korraldatud alternatiivvõistlused olümpia paiku. Družba 84 tulemused paistsid hulga vägevamad. Ma ei mäleta tegelikult, kas sellest teleülekandeid oli ja kas seal võisteldi ka tehnikaspordialadel (motikate ja vormelite ringrajasõit, milles Eesti – NSV – oli sotsialistlike riikide hulgas väga kõva tegija).
Huh, neli aastat hiljem olin jõudnud juba värvi vahetada, sain aru, mis selles suures impeeriumis tõeliselt toimub. Õnneks hakkas see läbi saama ja spordivõidud olid toona rahva eneseteadvuse tõstmisel väga olulised. Iga olümpiamedal, kas või Nõukogude Liidu koondises (Tiit Sokk), andis põhjust uhkemalt sinimustvalget lehvitada. Juba mainitud korvpallivõit Moskva AKSK üle tekitas lootust, et see armee polegi päriselt võitmatu.
Aga eriti uhke, nagu patriootilises filmis, oli tollal üks Eestis toimunud velotuur. Seda kanti telekast üle. Google’ist sain vihjeid, mis lubavad arvata, et see oli Sõpruse-nimeline velotuur 1988. aastal. Osavõtjate hulgas oli nii Nõukogude Liit kui ka Eesti (ilmselt veel Eesti NSV nime all). Individuaalarvestuses juhtis võistlust keegi eesti sportlastest – ehk oli see Riho Suun? Järjekordsel etapil sai paarikümnemeheline grupp eest ära, vahe jälitajatega järjest suurenes. Ühel hetkel hakati kokku lugema, keda kui palju grupis on. Eestlasi kolm. Teisi kaks või vähem. Aga iga etapi kolm paremat aega läksid võistkondlikku arvestusse. Tagumise grupi ees sõitsid üldarvestuses kõrgeid kohti püüdvad eestlased, ka võistluste liider. Loksusid seal eesotsas ja pidurdasid gruppi kõigest jõust. Ma ei mäleta, kui suureks see vahe venis, aga viimastel etappidel keegi enam ohtlikuks ei saanud. Eesti võitis Nõukogude Liidu sellise eneseohverduse ja samas kavala taktika tulemusel. Kas see oli algusest peale planeeritud, ei tea. Igatahes sellest hetkest oli Eesti minu jaoks vaba ja 20. august 1991 enam nii erilisi emotsioone ei tekitanudki.
Aga Eesti heitlused Venemaa vastu ükskõik mis spordialal on jäädavalt erilised ja võidud Venemaa üle kõige magusamad. Siin ei ole midagi uut – kõik naabrid, kes kunagi sõjatandril nagistanud ja teise poolt anastatud olnud, tunnevad sedasama. Soome-Rootsi, Inglismaa-Prantsusmaa, Inglismaa-Argentina, USA-Iraan, Nicaragua-Honduras ja nii edasi. Igaüks võib seda loetelu jätkata, sest selliseid printsipiaalseid vastasseise leiab igast ilmanurgast.
Eks sport ongi hea nende pingete mahalaadimiseks, millest muidu ei saaks teisiti lahti kui duellile kutsudes, naabrile sõda kuulutades.
Kord oli Nõukogude Liidu koondisse pääsemine eesti sportlastele unistus, mida tihtipeale kärbiti spordiväliste vahenditega. Eesti riigi algusaastatel oli skeptikuid, kes arvasid, et kui Nõukogude treeninglaagrites karastunud sportlased loobuvad, ei suuda me enam uusi tippe kasvatada. Õnneks teevad nende ridade kirjutamise ajal ilma juba paljud, keda nõukaajal veel maamuna pealgi polnud. Elagu Eesti!
2002
Suur suusatalv. Suur suusamaa
Eh, aga ei alanud see talv midagi nii kenasti. Tuli pommuudis, mille peategelane oli meie suurlootus Kristina Šmigun, veel hulga suurem lootus kui neli talve tagasi – oli ju vahepeal tulnud kaks medalit Ramsaust ja kaks talve tagasi oli Kristina peaaegu võitnud maailma karikavõistlused. Veel enne viimast sõitu
