kordagi kahtlust, et Saksamaa võiks võita.
Kolmanda-neljanda koha mäng oli lõbusam – juba see, et vaatasin seda Läti telekanalilt, sest ETV näitas samal ajal laulupidu, oli vist rongkäik. Jalgpalli tasub ikka avavilest alates vaadata, sest Türgi lõi avavärava vähem kui kümne sekundiga, kusjuures mul oleks nagu meeles, et hoopis korealased lõid palli keskelt lahti. Korea jõudis küll viigini, aga Türgi oli kokkuvõttes selgelt parem, kuigi 3:2 seis seda nii hästi ei näitagi. Maailmameistrivõistluste kolmanda koha mängud on toredad, sest seal võetakse asja pingevabalt ja lüüakse tavaliselt palju väravaid. Kui sinna aga satuvad liiga suured jalgpalliriigid, siis nad on muidugi mornid ja tujutud.
Lossmann ja Loskutov
Maraton kuulub kahtlemata mu lemmikspordialade hulka. Mulle meeldib seda nii ise joosta kui ka telekast kaeda. Kui ilmub kergejõustiku suurvõistluste ajakava, siis esmalt kiikan, kas seekord sobib maratonide vaatamine graafikusse. Kusjuures ideaalis vaatan stardist peale, pikkuse poolest on see umbes nagu jalgpallimatš. Seal on samamoodi võimalikud igasugused ootamatud pöörded, isegi mõni tipptasemel mees võib viimasel viiel kilomeetril ära väsida. Nii jalgpall kui ka maratonijooks on minu jaoks nagu spordi sümfoonilised suurvormid.
Rõõm on suur, et juba Eesti Vabariigi algusaastatel oli meil oma kõva maratonijooksja, olümpiahõbe Jüri Lossmann, kes kaotas Antwerpenis soomlasele Hannes Kolehmainenile vaid kolmeteistkümne sekundiga. Lossmanniga seoses peab ka mainima, et ta võttis 1928. aastal osa ülipikamaajooksust USA-s, kus joosti nädalate viisi. Elasin sellele kaasa vanade Võru Teatajate vahendusel. See oli päris lõbus, sest teated lombi tagant olid hästi katkendlikud. Vahepeal hakati isegi oletama, kas Lossmann endiselt jätkab või mitte. Lõpuks polnud ta väga kõrgel kohal, aga viimase etapi olevat vist esimesena lõpetanud – ehk siis mees, kes korralikult enda jõuvarusid hoidnud.
Tark jooksja on ka kaheksakümmend aastat hiljem, juba uues Eesti Vabariigis, Pavel Loskutov. Kuigi ta on sündinud Läti poole peal (Valkas) ja kõneleb eesti keelt aktsendiga, ei ole keegi kahtluse alla seadnud, kas ta on oma. Jah, ükskord varahommikul hääletasin Valga piiripunktis Läti sügavuste poole, kui Paša tuli joostes oma peniga. Tuli just Läti poolt ja suundus Eesti poole. Siis olid piirid juba lahti.
2002. aastal Euroopa meistrivõistlustel Münchenis ei olnud eestlaste medalilootused Loskutovi suhtes üldse liivale kirjutatud, sest mitme maineka maratoni võidud ja ka samal kevadel Pariisis püstitud Eesti tippaeg 2:08.53 olid päris võimsad. Samas on maratonis raske hooaja edetabeli põhjal mingeid järeldusi teha, sest üldlevinud arvamus on, et üle kahe tõeliselt hea maratoni ei ole võimalik aasta jooksul joosta. Ja sportlased teevad valiku – kas tahavad oma riigile au ja kuulsust tuua või tugeva tulemusega rohkem isiklikku rahakotti täita.
München. Maraton. Kõige esimese tõsise äraminekukatse tegi soomlane Janne Holmén. Et see toimus küllalt varakult ja Holmén ei olnud ka väga tõsiselt arvestatav medalikandidaat, siis mõtlesin tugitoolis rahulikult, et las ta rügab seal ees, küll tuleb tema tund, mil ta alla neelatakse. Hispaanlased on pikamaajooksus alati favoriidid olnud, küll nad võtavad jooksiku kinni ja sealt kuskilt siis kooruvad medalivõitjad välja. Loskutov püsis grupis, see muudkui hõrenes, aga Paša koht selles grupis tühjaks ei jäänud. Vähe sellest, ta pani ühel hetkel oma paremuse maksma ja lõpetas kõigist enda konkurentidest eespool. Aga Holméni ei õnnestunudki Pašal ja teistel sellel võistlusel eriti palju näha, sest ta oli jupp maad eespool ja ennast püüda enam ei lasknudki. Võib-olla oleks meie mees suutnud soomlase kinni püüda, aga ta oleks riskinud sellega, et kui ta üksinda vedamise enda peale võtab ja teisi maha raputada ei suuda, võib tal lõpus hapraks minna. Küllap pelgasid sama ka tema konkurendid. Nii et nagu Lossmann Antwerpeni olümpiamängudel, pidi ka Loskutov kulla loovutama põhjanaabrile. Ja ka Lossmannil ei olnud tookord õnne, talle ei andnud rajal keegi teada, et finiš on juba nii ligidal, et on aeg lõpuspurdiks.
Aga kui 1920. aastatel oli Soome pikamaajooksus nagu tänapäeva Kenya, siis sedapuhku tuli soomlase võit nagu välk selgest taevast. Eks tal lasti nii rahulikult ees olla sellepärast, et varasemate tulemuste järgi otsustades pidi ta ise ära vajuma, ilma et oleks vaja teda spetsiaalselt püüda. Ai. Igatahes on hõbegi tubli saavutus, hõbeda võitmist oli sama palju kui kulla kaotust. Naiste maratonis tegi sama tubli jooksu Jane Salumäe. Mul oli millegipärast meeles, et tema ka hõbeda võitis. Kui avastasin, et oli ikka neljas koht, siis tundsin natuke pettumust, aga ilus tulemus seegi. Kuna Meie Kristinal oli nõrgem aasta, teenis Jane auga ka aasta naissportlase tiitli.
Pavel võitis veel kaks korda So˘uli maratoni (2003 ja 2004), aga suurvõistlustel enam sellist tabamust ei tulnud.
1. Janne Holmén (Soome) 2:12.14
2. Pavel Loskutov (Eesti) 2:13.18
3. Julio Rey (Hispaania) 2:13.21
4. Daniele Caimmi (Itaalia) 2:13.30
5. Alberto Juzdado (Hispaania) 2:13.35
6. Alejandro Gómez (Hispaania) 2:13.40
Jalgpalli maailmameistrivõistlused – ülemaailmne laulupidu
Jalgpalli maailmameistrivõistlused paistavad mulle kui spordisõprade laulupidu. Eks seda on õhutanud ka ETV, kes minu tugitoolispordikarjääri jooksul on suurema osa mänge üle kandnud. Oma esimeste maailmameistrivõistluste ajaks olin mõnevõrra jõudnud kaasa elada Euroopa karikavõistlustele, mängudele, kus osalesid Nõukogude Liidu meeskonnad. Tegelikult kestab tänaseni minu mõningane sümpaatia Venemaa ja Ukraina klubide, pisut ka koondiste vastu, samas kui ühelgi teisel spordialal ei ole ma Venemaa poolt, eriti hokis, mis oli spordialadest suurim punavõimu sümbol.
Minu esimene lemmikklubi (Tallinna Spordi kõrval muidugi, kes oli sisuliselt tollane Eesti koondis) oli Kiievi Dünamo, kes 1985/86. aasta karikasarjas edenes kenasti kuni finaalivõiduni välja. Igor Belanov oli tollane suur staar ja Nõukogude Liidu tolle aasta maailmameistrivõistluste koondisest pooled tulid just sellest superklubist.
Aga jah, esimest vuti maailmameistrivõistluste mängu juhtusin vaatama värvitelekast sugulaste pool. See oli kõige eredam mälestus minu ristisa-ristiema juures käimisest, mida saatsid ka kuumad moosipirukad. Ploomimoosiga, nämm. See muru, mida telekast nägin, oli rohelisem kui miski muu, mida olin näinud. Millegipärast on mul meeles, et bulgaarlaste viigivärava lõi kaheksakümne kuuendal minutil Sirakov. Seisuga 1:1 minu esimene maailmameistrivõistluste mäng lõppeski. See oli vist pisut üllatav, aga itaallased olid – siis ma seda veel ei teadnud – eelmisel korral alustanud ülikahvatult ja napilt alagrupist edasi saanud, kuid lõpuks maailmameistriks tulnud. Mehhiko 1986. aastal lõppes neile siiski kaheksandikfinaalis, kus Euroopa meister Prantsusmaa eesotsas Michel Platiniga paremuse selgelt maksma pani.
1986. aasta mälestusväärseim mäng oli veerandfinaal Prantsusmaa ja Brasiilia vahel, kus brassid eksisid mängus üheteistkümne meetri karistuslöögil ning pärast 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaega olid kehvemad ka penaltiseerias. Eksijad olid sellised legendaarsed mehed nagu Zico ja Sócrates. Prantslastel õnnestus sisse lüüa üks omapärasemaid penalteid – pall läks posti ja põrkas väravasse kollkipri seljast. Mõnda aega isegi arutati, kas see on määrustepärane.
Samal päeval olime matnud minu vanaisa. Vedasime ühe sugulasega kihla, mina ütlesin, et maailmameistri tiitli pälvib Brasiilia, tema tegi panuse Mehhiko peale. Hommikuks (päeva teine mäng toimus kell kaks öösel meie aja, õigemini Moskva aja järgi, mis meilgi kehtis, mängu näidati järgmisel hommikul) olid mõlemad välja langenud.
Brasiiliast oli tolleks hetkeks saanud minu põhiline lemmik, sest Taani, kes näitas alagrupis võrratut mängu (Uruguayga
