jaoks polnud ta teadagi piisavalt sprinter. Lõpu eel tekitaski Andrus tublisti elevust ja tõmbas vahe sisse. Kes neist kolmest norralasest nüüd juhtimise enda kätte võttis, aga ühel hetkel oli näha, et finišijoon ei saabu piisavalt vara. Nagu punavägi, punane lohe tuli tagant selga. Niipalju oli Andrusel jaksu, et terve rong temast enam mööda ei läinud, aga sellisele spordimehele oli neljas koht mõistagi halvim, mis olla saab.
Eraldistardist sõidetud viieteistkümnes kilomeetris Andrusel enam teravust ei jätkunud, tol hetkel ei mõistnud kaheksandast kohast midagi arvata, võitudega hellitatud, nagu me olime.
Kättemaks nädalake pärast maailmameistrivõistlusi oli magus. Veerpalu kasutas ära seda, et Holmenkollenis suudeti viiekümne kilomeetri sõitu veel eraldistardis hoida, hiljem kadus seegi oaas keset ühisstartide kõrbe. Ei tea, kas selleks põhjuseks olid Petter Northugi superlõpuspurdid või üldine surve jalgrattafännidelt, kes eelistasid ka talvel grupisõite näha. Kuid aastal 2003 oli Andrus võimas ja Holmenkolleni võit ei ole lihtsalt võit. Holmenkolleni mängud on vist sama vanad kui võistlussuusatamine üldse, ehk vanemadki. Ma ise ei kujuta ette, et lähen suusavõistlustele mitmeks päevaks telkima, aga auväärsust lisavad need looduslapsed seal suusaradade ääres mängudele kindlasti.
Aga Eesti oli küllalt suur suusamaa, nii et ühe mehe ebaõnn ei jätnud meid veel medalitest ilma. Oh ei. Hoopis Jaak sekkus kullakonkurentsi, teravamalt kui aasta tagasi. Estilist sai ta seekord jagu, ka üllatusmees Kris Freeman sai lõpuga alistatud, aga Teichmann oli tol päeval lihtsalt Teichmann – mees, kes suudab pealtnäha väga stoiliselt edasi liikudes ikka sellise hoo sisse saada, et esimese vaheajapunkti 20.–30. koht ei ole mingi näitaja. Aga meilgi oli tõeline pidu, hea meel oli selle üle, et Jaak kasutas võimalust Andruse varjust välja tulla.
Kuid seegi polnud veel kõik. Kristina Šmigun võttis rutiinselt hõbedaid. Ah, kuid see Bente Skari … Liiga võimas. Ei ole ühelgi suusatajal õnne temaga ühel ajal tippvormis olla. Suusasõbrad närisid küüsi ja see aitas, Bente pidi 5+5 kilomeetri suusavahetusega sõidu vahele jätma. Seekord püsisid suusatajad aina suures grupis koos ja järsku, otsustavatel hetkedel viskas uisku liuglev grupp nagu lingust enda hulgast välja Kristina Šmiguni, kes lõpujoone eel võis juba käed püsti tõsta. See oli võit! Nii ammu oodatud võit! Ja samas natuke üllataval hetkel, sest maailma karikavõistluste etapil ei olnud Kristina suusavahetusega sõitu võitnud. Eh, selliste hetkede nimel tasub sporti vaadata.
Meeste teatesõidu juures peaks ka peatuma, ehkki see, et pärast kolmandat vahetust oleks Eesti justkui medalikonkurentsis olnud, ei väärigi niivõrd äramärkimist, sest neljas vahetus oli ette teadagi nõrgem, kuigi heal päeval oleks ka Indrek Tobreluts parematega võrdselt võinud sõita. Aga olulisem oli see, et Jörgen Brink, kes oli just võitnud maailma karikavõistluste etapi Otepääl, „tegi Brinki”. Kui näis, et rootslastele võib juba kullad kaela riputada, läks pilt järsku viimasel kilomeetril metsa vahele, kus koperdas üks valges dressis turist ning kippus Alsgaardile ja Teichmannile jalgu jääma. Ei olnudki turist, vaid puruväsinud Brink. Nägi välja nagu kokkuleppemäng – uskumatu, aga ka kümne kilomeetri peal on võimalik korralik haamer saada.
1. Thomas Alsgaard (Norra) 1:12.29,3
2. Anders Aukland (Norra) 1:12.29,9
3. Frode Estil (Norra) 1:12.30,4
4. Andrus Veerpalu (Eesti) 1:12.31,2
5. Andreas Schlütter (Saksamaa) 1:12.32,1
6. Jens Filbrich (Saksamaa) 1:12.34,8
1. Axel Teichmann (Saksamaa) 35.47,5
2. Jaak Mae (Eesti) + 6,9
3. Frode Estil (Norra) + 8,5
4. Kris Freeman (USA) + 10,6
5. Andreas Schlütter (Saksamaa) + 12,9
6. Ivan Bátory (Slovakkia) + 17,6
7. Mathias Fredriksson (Rootsi) + 21,4
8. Andrus Veerpalu (Eesti) + 23,1
1. Bente Skari (Norra) 39.40,9
2. Kristina Šmigun (Eesti) 39.53,7
3. Olga Zavjalova (Venemaa) 40.36,7
1. Kristina Šmigun (Eesti) 26.38,4
2. Evi Sachenbacher (Saksamaa) 26.39,0
3. Olga Zavjalova (Venemaa) 26.39,0
4. Hilde Pedersen (Norra) 26.39,5
5. Gabriella Paruzzi (Itaalia) 26.39,6
6. Beckie Scott (Kanada) 26.39,9
1. Olga Zavjalova (Venemaa) 1:14.29,8
2. Jelena Buruhhina (Venemaa) + 15,3
3. Kristina Šmigun (Eesti) + 26,9
4. Gabriella Paruzzi (Itaalia) + 32,7
5. Sabina Valbusa (Itaalia) + 1.04,3
6. Evi Sachenbacher (Saksamaa) + 1.05,8
Antsla mees maailma vallutamas
Esimesed kokkupuuted Antslas Andrus Värnikuga olid mulle üsna tüütud, ta oli päris kiuslik põngerjas. Aga mõned aastad hiljem, kui ta oli Antslast Kuldre kooli deporteeritud ja ma sattusin seal kogemata kuu aega inglise keele õpetaja olema, oli ta väga viks ja viisakas noormees. Kui ma kuulsin, et ta tegeleb väga tõsiselt odaviskega, hakkasin teraselt tema tegemisi jälgima. Muide, ka tema vanem vend oli odaviskes Eesti esikümne piirimail – ehk see tõik polegi nii ebaoluline, võib-olla andis vend Andrusele mõningast eeskuju.
Ja ühel hetkel oli ajalehes teade, et Andrus tahaks sõita mingile noorte maailmameistrivõistlustele kuhugi kaugele maale, aga raha napib. Olin vägagi valmis midagi annetama, kuigi tõenäoliselt ma ise teab mis rikas ei olnud, aga mu postiljonipalk ikka jooksis veel. Kas ma ka ülekande tegemiseni jõudsin, pole sugugi kindel, sest tollal oli see hulga suurem ettevõtmine kui aastal 2012, mil meil on internetipank.
Igatahes oli mees aastal 2000 jõudnud sellise tasemeni, et tuli tõsine purakas. Tulemus üle kaheksakümne ühe või pigem isegi kaheksakümne kahe meetri tähendas uut isiklikku rekordit, millega Andrus täitis ka olümpianormi. Mul oli tollal kohustus kirjutada Eesti Päevalehte igal nädalal üks päevakajaline luuletus, mis tookord tuli selline:
kangelane minu jaoks
on see nädal Andrus
kelle pikim odakaar
normi taha kandus
küllap on see luuletus
pisut isiklikki
kui teeb omakandimees
viskeid nõnda pikki
siiski ei saa vaikida
mees kes pärit Antslast
läheb võitma Sydneysse
islandlast
