Tugitoolitšempioni eined. Contra

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tugitoolitšempioni eined - Contra страница 6

Tugitoolitšempioni eined - Contra

Скачать книгу

mingeid saavutusi ette näidata, talle paistis välksuusatamine hästi sobivat.

Salt Lake City olümpiamängud,meeste 15 km klassikat,12. veebruar 2002

      1. Andrus Veerpalu (Eesti) 38.01,3

      2. Frode Estil (Norra) 38.15,8

      3. Jaak Mae (Eesti) 38.20,5

      4. Anders Aukland (Norra) 38.24,4

      5. Per Elofsson (Rootsi) 38.35,2

      6. Erling Jevne (Norra) 38.38,8

Meeste 50 km klassikat,23. veebruar 2002

      1. Mihhail Ivanov (Venemaa) 2:06.20,8

      2. Andrus Veerpalu (Eesti) 2:06.44,5

      3. Odd-Bjørn Hjelmeset (Norra) 2:08.42,5

      4. Andreas Schlütter (Saksamaa) 2:08.54,8

      5. Mihhail Botvinov (Austria) 2:09.21,7

      6. Hiroyuki Imai (Jaapan) 2:09.41,3

      Steven Bradbury imeline kuld

      Vot ei suutnud enam meenutada, millisel olümpial oli see kurioosne kuldmedalivõit. Ega Steven Bradbury nimigi enam meeles ei olnud, pealegi arvasin, et ta on kanadalane. Viktoriinis oleksin selle küsimuse eest null punkti saanud. Aga õnneks on internet, mille abil saab endale paljusid asju meelde tuletada.

      Austraalia mees Steven Bradbury, kes oli lühirajauisutamise tuhande meetri sõidus veerandfinaalist edasi saanud tänu ühe mehe diskvalifitseerimisele ja poolfinaalist tänu esimeste meeste kukkumisele, ei olnud ka finaalis mingi favoriit ja jäigi seal selgelt viimasele positsioonile. Neli paremat jagelesid omavahel medaliheitluses, aga juhtus nagu kord kahe koeraga, kes kondi pärast purelesid, kuni lõpuks tuli vares ja napsas kondi endale nokka. Neli kangemat meest, neli kõvemat kivi ei jahvatanud omavahel head jahu, vaid leidsid ennast viimases kurvis neljakesi puntras jää pealt. See oli nagu harjutatud tantsulavastus. Üks tõmbas ühe maha, teine teise. Viies mees, Austraalia mees, liugles siis kui jahupilvest üle finišijoone. Olümpiavõitja! Tagumised proovisid end kiiresti püsti ajada, aga komistasid uuesti ja nii finišeerusid järgmised medalistid käpuli. Kui neid muidugi ei diskvalifitseeritud. Aga Bradburyle (milline nimi kirjandussõbra jaoks) ei olnud mingeid etteheiteid ja sellega õigustas ka short track ehk lühirajauisutamine oma staatust tähtsa telespordialana, mis viimasel ajal on spordiala olümpiakõlblikkuse hindamisel vägagi oluline näitaja.

      See oli Austraalia esimene kuld taliolümpiatelt, Steven Bradbury sai kodumaal postmargi peale. Selliseid medaleid ootaks ka eesti sportlastelt. Täiesti välguna selgest taevast. Ehk kõige ootamatum olümpiamedal on meil ikkagi vendade Tõnistede hõbe So˘uli olümpiamängudelt. Kuivõrd mõlema mehe rammu oli paadis kogu aeg vaja, ei saa kahtlustada ka skeemi, millega Kilpkonna-onu võitis jooksus Jänkuonu, kasutades ära tõika, et jänese jaoks olid kõik kilpkonnad ühte nägu.

      Kõige tähtsam sõprusmang labi aegade

      Sõprusmängud jalgpallis on toredad, lüüakse palju väravaid. Aga midagi olulist on puudu – kui ei mängita punktide peale, ei ole õiget pinget. Kuigi nii sõprust täis need mängud ka ei ole, et poleks põhjust kollaseid kaarte näidata. Olen isegi kaardi saanud, kirjanike jalgpallimatšil Tallinnas Reaalkooli staadionil. Kohtusid Tartu NAK (Noorte Autorite Koondis) ja TNT (Tallinna Noored Tegijad). Selle hetke jäädvustas ka Eesti Päevalehe fotograaf ja pilt oli koguni lehe esiküljel. Mõtlesin, kui tihti saavad esiküljele päris jalgpallurid Mart Poom või Andres Oper, ja mu süda täitus uhkusega.

      Juhtus see, et pall oli üsna omapead keset platsi jäänud. Hakkasin selle suunas spurtima, olles kindel, et jõuan esimesena pallini, aga vastasmängija, tütarlaps Maria jõudis samal ajal. Ma ei suutnud vältida talle otsajooksmist, mille tagajärjel neiu uppi lendas. Proovisin teda kinni püüda, aga pildi pealt jääb hoopiski mulje, et löön teda kahe käega näkku. Otsajooksmise eest näitas kohtunik Tarmo Teder mulle Hansapanga kaarti, mis ilmselt oli kõige kollasem kaart tema rahakotis.

      Aga 2002. aasta märtsikuus ei olnud ma ise mänguhoos, kaugeltki mitte. Mingit asja ma Tallinnas ajasin ja peast käis läbi tõsine mõte minna koondise mängu kaema. Mäng oli Lilleküla staadionil, Eesti ja Venemaa sõprusmäng. Väga intrigeeriv vastasseis. Aga ilm ei olnud kõige parem, ilmselt oli ka riietus ebasobiv (märtsi lõpp, teadagi), raha tundus vähe olevat, pilet vist kakssada viiskümmend krooni, ei teadnud hästi, kuidas staadionile saab, maa külmand ja kärss kärnas ja nii edasi. Võib-olla kartsin kaklust, ajakirjandus õhutas küll hirmu, et võib löömaks minna. Venelased olid tulnud loosungiga „Peremehed on tagasi”. Otsustasin piirduda turvalise pubikülastusega, seadsin ennast mugavalt sisse, õlu oli kolmkümmend viis või nelikümmend viis krooni, nii et väga odavalt ei pääsenud ikkagi. Aga mis sellest.

      Eesti läks kiiresti 1:0 juhtima, pubi kajas hõisetest. Säh sulle vaoshoitud eestlasi. Sama kiiresti tuli viik. Jah, kahju, aga mis sealt muud oodatagi. Venemaa on ikkagi tugev. Aga ei tulnud ega tulnud neile seda võiduväravat, venelastel läks tuju ära, eestlased avaldasid tugevat survet ja napsasidki viis minutit enne lõppu palli endale, Oper läks ja lõi selle puuri. Meeletu! On see võimalik?! Inimesed pubis röökisid, nagu oleksid nad staadionil. See oli nii võimas emotsioon, et pubi ei paistnud üldse nii tühi, nagu ta tegelikult oli. Veel mõned minutid vastu pidada ja ajalooline 2:1 võit oli käes.

Eesti-Venemaa sõprusmäng jalgpallis,27. märts 200210., 86. Oper – 18. Bestšastnõhh

      Ja see sõprusmängu võit sai järje, kui kolm aastat ja kolm päeva hiljem toimus sealsamas ametlik valikmäng ja kui Kruglov mängu lõpu eel karistuslöögi põmaki karistusalasse meestesumma saatis. Esimesena noppis selle Terehhov, suras palli väravavõrku ja mänguseis oligi 1:1 viigis ja nii jäi. See oli üldse tore valiktsükkel, Eesti kogus seitseteist punkti, tõsi küll, neist kaksteist Liechtensteini ja Luksemburgi vastu.

      Brasiilia, Senegal ja teised

      2002. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused algasid mulle seiklusega. Reisisin tollal põhiliselt häälega ja tuli plaan meistrivõistluste avamänguks Tallinnast koju jõuda. Aga ei sujunud see edasiliikumine sugugi, peagi hakkasin mõtlema, et oleks hea, kui kuidagi Tartunigi jõuaks. Viimaks sain Tartu Lõunakeskuse juurde ja sisenesin viimases lootuses, et ehk kuidagi õnnestub kuskil midagigi näha. Sisenedes nägin kohe, et kohvikus on korralik suur ekraan, sealt oli lausa nauding vaadata. Ja seis oli ka 0:0, nii et otsustavad hetked olid veel ees. Mõni minut läks mööda ja nagu seda oleks täpselt mulle hoitud, põrutas Senegal ennast vastu igasuguseid ootusi juhtima – niimoodi poolajale mindigi.

      Senegali 1:0 võit jäi ka lõpptulemuseks, tiitlikaitsja Prantsusmaa ei suutnudki sel turniiril väravat kirja saada. Senegal murdis alagrupist edasi, kus kurvastas mind Rootsi väljapuksimisega viimastel minutitel. Seda polnud ma oodanud, eriti pärast seda, kui Svenssonid alagrupis Inglismaa ja Argentina seljataha jätsid. Mõtlesin siis, et Senegalil võiks juba edasigi hästi minna, aga Türgi, kes oli juba kaheksandikfinaalis napilt jagu saanud Jaapanist, kelle mäng oli mulle samuti jõudnud juba meeldima hakata, eriti Venemaa alistamine, nüüd see Türgi võttis ka Senegali rajalt maha. Ent kui ühel korraldajamaal Jaapanil läks üllatavalt haprasti, siis teised võõrustajad järjest rõõmustasid. Korea tegi imesid, alistades järjest Itaalia ja Hispaania. Mängus Itaalia vastu tehti küll küsitavaid otsuseid, aga mind see ei seganud, Itaalia väljalangemine meeldis mulle. Hispaania ees panid korealased värava lukku ja penaltite löömisel olid kindlus ise.

      Saksamaa ja Brasiilia finaalijõudmine – nagu ka see, mis finaalis toimus – oli natuke igav. Saksamaa finaalijõudmist siiski peeti üllatuseks, isegi

Скачать книгу