olid Maradona maailmameistrivõistlused, aga mulle Argentina ja Maradona eriti ei meeldinud. Maradona väravatest paremini on silme ees just see võimas tribling kuuest-seitsmest vastasest mööda. Tema käega löödud väravat ei mäletanudki nii elavalt, hiljem olen selle muidugi üle vaadanud, meil on nüüd ju YouTube …
Üllatav oli, et maailmameistrivõistluste lõpuks teadsin peast kõikide mängude tulemusi, vähe sellest, ka kõikide mängude väravalööjaid – ju siis eriti palju muid asju veel peas ei olnud. Tõsi, peale Sirakovi ma nüüdseks eriti kedagi enam ei mäleta. Aga isegi korealased olid tol ajal meeles.
Heinategu, Rock Summer ja muud segavad faktorid
1990. aasta maailmameistrivõistluste ajal olin oma töökätega tõsiselt heinategemise juures, töö tipphetked langesid just playoff’i ajale. Nende meistrivõistluste imemeeskond oli Kamerun eesotsas vanameistri Roger Millaga, keda treener oskas just õigel ajal mängu vahetada. Põnevuslahing toimus veerandfinaalis, kus lõpuks 2:3 Inglismaale kaotati. Pildusime heinapalle lakka, öösel pidi vihmale minema, läks ka. Aga vahepeal näpistasin ikka aega ja lippasin tuppa mängu vaatama, siis hakkas südametunnistus piinama ja läksin tööle tagasi. Igatahes oli mul niipalju õnne, et väravahetkedel juhtusin toas olema. Vastukaaluks meenub mäng, kus Tallinna Sport kaotas Mogiljovi Dneprile 3:5. See on üks väheseid mänge, mis mul Spordi mitte just väga kuulsusrikkast teekonnast meeles on. Mäng sööbis meelde just sellepärast, et alati, kui ma käisin kempsus või võileiba tegemas, mänguseis muutus.
Need meistrivõistlused olid natuke igavad selles suhtes, et poolfinaali jõudsid ainult jalgpalli suurriigid. Minu jaoks kipubki meistrivõistlustel kõige kompum olema üllatajate võidukäik. Finaal ei ole üldjuhul kõige huvitavam mäng. Olgu, Inglismaa on poolfinaalides tegelikult haruharv külaline, peaaegu sama harv kui Hispaania – nemad oskasid ikka järgemööda uskumatult komistada, kuigi valikturniiril hiilgasid.
Aga aastatel 1978 ja 1982 võttis kolmanda koha mängust osa Poola, aastal 1986 Belgia, 1994 Rootsi ja Bulgaaria, 1998 Horvaatia, 2002 Türgi ja Lõuna-Korea.
1994. aastal olin hoolas vaataja. Mul on meeles, et kuni kolmanda koha mänguni jäid mul vaatamata vaid USA-Brasiilia mängu teise poolaja viis esimest minutit. Poolfinaalide järgseid puhkepäevi kasutasin ära Rock Summerile sõitmiseks, olin seal ühe päeva ja öö ning laupäeva hommikul hakkasin tagasi hääletama, mõtetes Rootsi-Bulgaaria mäng. Rootsi oli tollal mu lemmik ja nende nii kaugele jõudmine tõeline õnn. Et ma Tallinna veel eriti ei tundnud, kulus mul lauluväljakult lennujaama juurde jõudmiseks kaks tundi ja umbes pool kaks hakkasin hääletama. Mul oli üheksa tundi aega, et koju Urvastesse jõuda. Taskus kakskümmend viis senti, asusin koduteele, kõndides kogu aeg edasi. Ma ei tulnud veel selle pealegi, et mõnes kohas tasuks seista ja oodata, suure maantee peal on ju kiirused suured ja nii edasi. Ühesõnaga ei olnud ma ka hääletamise peensustega eriti kursis. Ja kas selle või lihtsalt halva õnne tõttu ei olnud ma niipea ka oma kodus. Kui jõudsin Kanepisse (umbes viisteist kilomeetrit vähesõidetavat kruusateed koduni) oli mul aega veel tund ja kolmveerand. Ega ma eriti enam autode peale lootnud, pimedaks kiskus ka juba. Proovisin joosta. Aga pika põua viimane lämbe päev ja see, et olin päeva jooksul ainult vett tarbinud, sest raha mul ei olnud, olid mind tublisti kurnanud ja ega mul tollal olulist jooksuettevalmistustki polnud. Kulus ikkagi enam-vähem sama palju aega kui tavaliselt kõndides. Hilinesin tund aega, mis tähendas, et koju jõudes algas just teine poolaeg. Rootslased olid esimesel poolajal asja klaariks teinud, juhtides 4:0. Teisel poolajal ei juhtunud enam midagi. Pettumus oli peaaegu sama suur kui rõõm rootslaste edu üle.
Kaks aastat varem oli Rootsi samuti edukas, aga tookord ma poolfinaali ei näinud, sest oli vaja tähistada keskkooli lõpetamist. Ei olnud vist ka jalgpallipisikust veel nii tugevalt nakatatud. Astusime Antsla baarist läbi, jalgpalliülekanne oli alanud. Alkoholist kuraasikas klassivend õhutas, et läheme küsime, mis seis on, mina ainult muigasin ja pärast hõõrusin talle nina alla, et ta tahtis küsida, mis seis on, samas kui mäng oli alles alanud. Pidime edasi minema Punde järve äärde mingisse suvilasse või spordibaasi, kus võtsime natuke napsu ja ajasime juttu, aga midagi eriti põnevat seal enam ei olnud, põhiõhtu oli vurtsu välja võtnud.
Kuid 1994. aasta saaga ei ole ka veel läbi. Ma ei jõudnud ennast järgmiseks õhtuks korralikult välja puhata ja mäng oli ka selline palliveeretamine. Oeh, küllap Brasiilia oli teinud eelmistest maailmameistrivõistlustest järelduse, et ilusa lahtise mänguga saab mängida ilusat lahtist mängu, aga mitte võita. Ühesõnaga, lisaajal ma ei pidanud vastu ja uinusin. Ärkasin brasiillaste rõõmuhõisete peale, nad tähistasid penaltiseeriaga saadud võitu. Tjah, neid penalteid ei ole ma siiamaani näinud.
Rõuges finaali otsimas
1998. aasta on meelde jäänud just finaalidega. Meil korraldati esimene Tartu NAK noorte kirjanike seminar „Lätete pääl”, mis saigi traditsiooniks. 2002. aastal tekkis tava kirjandusvestluste kõrval ka jalgpalli mängida. Siis oli seminar minu pool Urvastes ja kuulata sai ka mitut jalgpalliteemalist loengut, üks neist minu oma – „Klapzuba meeskonnast”, mis on üks minu lemmikraamatuid, kus vaene talumees koolitab enda üksteist poega maailma parimateks jalgpalluriteks. Lõpuks tulevad nad maailmameistriks ja abielluvad Tšehhi kergejõustikukoondise üheteistkümne näitsikuga. Tollest seminarist on mulle meelde jäänud superründepaar Mehis Heinsaar ja Mika Keränen, kes kahjuks mängisid minu vastu.
Aga 1998. aastal oli selge, et meil on seminarile vaja telekat, muidu ma sellest osa võtta ei saa. Huvilisi oli teisigi, aga nemad ehk ei võtnud asja nii traagiliselt. Telekas kuskilt küla pealt saadi, ja piltki õnnestus ette võluda, mustvalge ja pisut närune ta oli, kuid kolmanda koha mängu elamuse saime kätte.
Järgmisel päeval, õnneks ei juhtunud see mängu ajal, lõpetas telekas oma töö. Veiko Märka, kes töötas Võrumaa Teatajas, ütles, et ta tunneb Ülo Tootsenit ja teab, kus ta elab. Olime üsna Rõuge ligidal Järvekülas, Piho Aigari kämpingus. Aigarist niipalju, et tema on meie kangete kahevõistlejate isa.
Koputasime Tootsenite uksele ja vajusime sisse. Ülol tundus meie seltskonna üle lõpmata hea meel olevat, tema naisel mitte nii väga, aga pikapeale ta harjus ja sulas. Kui ka poleks sulanud, poleks me seda vist tähele pannud, jalgpall haaras meid endasse. Polnud just põnevuslahing, Prantsusmaa võitis Brasiiliat 3:0. See-eest lõbustas meid naisterahvas, kes oli enda mehega kaasa tulnud ja jalgpallireeglitega eriti kursis ei olnud. Telekat neil minu mäletamist mööda ka kodus polnud. Tema siis küsis vahepeal, mis on nurgalöök ja mis on suluseis. Mulle meenub jutt, et kuulsa Pelé abikaasa pidavat ka nurgalöögi ja penalti segi ajama, aga süüa oskab ta Pelé meelest väga hästi teha ja see on hoopis tähtsam.
Jalgpalli maailmameistrivõistlused on selline asi, mille kuupäevad ja kellaajad panen kohe märkmikku kirja, kui mul on ajakava ja kui mul on märkmik. Ja kes tahab mind sel ajal kuhugi kutsuda, peab mängudega arvestama. Aga see on üle ilma nii tavaline, et selleks ajaks võetakse puhkus, ega ma ennast erilise anomaaliana tunne.
Olgu, ma võin täitsa vabalt jätta vaatamata meistrite liiga finaali, aga jalgpalli maailmameistrivõistlused on hoopis teine tera, tuulispask, mis haarab kaasa ka neid, kes ehk muidu jalgpalli korvpalliga segi ajavad.
2003
Kristina esimene kuld – nagu vedrust visatud
Eelmise talve medalid olid veel värskelt meeles, aga Eesti suusatamine ei põdenud sugugi võitudejärgset pohmakat. Kristina Šmigun liikus maailma karika konkurentsis, võites etappe, Andrus Veerpalu näis olevat veel parem kui kahel möödunud aastal, noppides maailmameistrivõistluste eelsel karikavõistluste etapil oma esimese etapivõidu. Veel märkimisväärsem on see, et Otepää etapil, kus tol aastal toimus sõit ühisstardist, oli Andrus väga tugevas konkurentsis, jäädes üsna napilt kolmandale
