enne finaali kirjutatud luuletus.
algul olin päris sillas
kui portumehi võitis Hellas
kui sai hundipassi Totti
kes liig laialt pritsis tatti
avavooru järel lootsin
et saab esikoha Rootsi
aga jõhkralt sekkus Holland
kelle meelest kaua hulland
rootslased et neist sai villand
et neil tõrjuti too penalt
tähendas et üsna kenalt
öeldi kebi koju svensson
sinu saatus on nüüd pension
mis ma teen nüüd sõbrad küsin
kuidas ma veel elus püsin
pole enam Rootsit Taanit
täitsa sassis on kõik plaanid
pühapäeva õhtu tooma
pidi põneva finaali
mis nüüd teen – kas hakkan jooma?
Ilmselt on nendelt Euroopa meistrivõistlustelt pärit ka anekdoot, milles Peetrus küsib paradiisivärava juures jalgpalluritelt, kes on oma eluajal mida teinud paradiisi pääsemiseks, ja pöördub siis David Beckhami poole: „Sina, mu poeg, tulid vist lihtsalt palli järele …” Kes ei mäleta – Portugalis toimunud Euroopa meistrivõistluste veerandfinaali penaltiseerias suutis masside lemmik David penalti kõrgelt üle värava lüüa.
Eesti spordiajaloo kurikuulsaim salto
Andrus Värnik on alati olnud kuulus kui hästi emotsionaalne sportlane. Küllap peab lisaks lihasjõule veel midagi olema, mis annab odale pika, rohkem kui kaheksakümne viie meetrise lennu. Kui tunded keevad üle, võib tehnika täiesti laguneda, ja siis on näha, et ka puhtalt toore jõuga võib visata üle seitsmekümne meetri, mis on igati ilus tulemus – ka mina olen oda visanud, isiklik rekord on pisut üle kahekümne kahe meetri, nii et ka seitsekümmend meetrit on minu jaoks aukartustäratav. Aga mehe jaoks, kes maailmas medaleid sihib, on seitsekümmend meetrit nagu kärbsesitt maakera peal.
Ka aasta 2004 ei olnud maailmameistrivõistluste hõbedamehele kergelt kulgenud, aga siis – olümpiakuu algas ja mees põmmutas Eesti meistrivõistlustel oda isikliku rekordi ligidale. 87,58! See oli üliõnnestunud vise, ja nii kaua oodatud. Andrus ei suutnud piirduda vaid rusikaga õhku raksamisega, ei, see tahtis vägevamat pühitsemist – järgnes salto, mis teeks võimlejatelegi au, kui maandumise puhtus välja arvata. Mis nüüd juhtus? Äsja taevastesse kõrgustesse tõusnud mees oli šokis. Kust tuli see valu? Miks ma lonkan? Mis saab olümpiast?
Järgnes mitu nädalat uudiste ootamist, kuidas on Andu tervis. Aga midagi rõõmustavat sealt ei tulnud. Olümpiaesinemine (mõtle ja loe: olümpiamedal) ajalooliselt kõige vägevamas olümpialinnas oli käeulatusest välja libisemas. Kuid õigel spordimehel on tahtmine valust vägevam. Kannatust ja kannatlikkust jätkus ning turjal nii suur ja kõver küsimärk nagu kreeka e, sammus Andrus Värnik ettevaatlikult olümpia kvalifikatsioonivõistlusele. Ja paugutas kvalifikatsiooninormi täis. Lootus kerkis kõrgele, aga kõhklus jäi. Ikka oli näha, et raske on mehel visata, kuid peksupoiss ta ei olnud. Mina jäin kuuenda kohaga rahule, selles seisus oli keeruline midagi enam tahta.
Aga mees ise – tema oli kõigest hoolimata vähemalt medalit lootnud, vist ei rahuldanuks teda ka pronks, mis olnuks möödunud aastaga võrreldes samm tagasi. See oli väga meeldejääv intervjuu, mille Andu pärast võistlust andis. Ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida, mingil hetkel ei suutnud rääkidagi, aga tal polnud plaanigi kaamerate juurest jalga lasta – nagu mõnel kombeks on, võiks siia sarkastiliselt lisada. Kuidas tookordne avameelsus Värniku suhtlusvalmidust tulevikus mõjutas, on muidugi iseküsimus – nii võiks öelda Lembitu Kuuse.
Igal juhul äratas see siiras suhtumine kehva tulemusse mehe vastu austust ja usku, et järgmine olümpia võib vabalt just tema olümpia olla.
1. Andreas Thorkildsen (Norra) 86,50
3. Sergei Makarov (Venemaa) 84,84.
4. Steve Backley (Suurbritannia) 84,13
5. Aleksandr Ivanov (Venemaa) 83,31
6. Andrus Värnik (Eesti) 83,25
Mida Obinitsa poe juures kõneldi?
Olümpia, eriti suveolümpia, on paganama tiheda programmiga võistlus. Juba siis, kui tahad suure tugitoolispordi lembijana kõik tähtsamad hetked ära vaadata, ei jäägi muu jaoks eriti aega. Aga aeg-ajalt tuleb ikkagi midagi ette, pakkumisi, millest ei saa keelduda.
Ateenas käis olümpia, kui tuli teade, et oleks vaja teha ühisesinemine
Obinitsas. Koos teiste Tartu NAK luuletajatega. Ei saanud kõrvale jääda, pealegi pakuti transporti sinna ja tagasi. Hiljem selgus, et üritati taastada aastail 1998–2002 alguse saanud traditsiooni – noorte kirjanike suveseminari „Lätete pääl”. 2004. aastal see toimus, aga nii tähelepandamatult, et hiljem, aastatel 2006–2011, kui seminari kena tava jätkus, tekkisid vaidlused, mis järjekorranumber ette kirjutada. Huvitav, et sama segadus on olnud ka olümpiamängudega, aga seal on sõja tõttu ära jäänud võistlusi ikka järjekorranumbrites arvesse võetud. Küllap mõeldes sellele, et vanas Kreekas toimunud asi vastupidi: tänu olümpiale katkestati sõjad.
Lugesime Obinitsa lauluväljakul paar tundi luuletusi ja enne tagasisõitu mindi veel Obinitsa poe manu õnnestunud etteastet õllega tähistama. Olümpia pealt oli fookus mõnevõrra ära nihkunud, aga seal poe ees mehed rääkisid, et Pertelson oli olümpia juudovõistluse (või ikka džuudo, nii nagu mina selle sõna kord ära õppisin) pronksmedaliga lõpetanud. Nojah, kahju, et nägemata jäi, aga sel hetkel oli vaid puhas rõõm kuulda seda ilusat uudist tundmatu kaaskodaniku suust – Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval.
Ega Pertelsonil pronksimatšile pääsemine kergelt ei tulnud, kaks kanget kivi, türklane ja Pertelson, ei jahvatanud head jahu. Nad mõlemad kogusid passiivsuse eest kolm hoiatust ja järgmine hoiatus oleks emmale-kummale kaotuse toonud. Siis pidi Pertelson ründama, aga tema heide taheti hoopis türklase kasuks lugeda. Kuid nagu Erki Noole puhul neli aastat tagasi, aitas ka siin eesti jonn ja vaidlemine. Pronksimatšis ei lubanud meie Indrek asjal enam väga pingeliseks minna.
1990 juunioride maailmameistrivõistluste pronksmedal
1990 ja 1991 juunioride Euroopa meister
1996 Euroopa meister
1997 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
1998 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
1999 maailmameistrivõistluste hõbemedal, Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
2000
