Veerpalu (Eesti)
4. Eldar Rønning (Norra)
5. Tor-Arne Hetland (Norra)
6. Håvard Bjerkeli (Norra)
…
14. Erkki Jallai (Eesti)
…
17. Priit Narusk (Eesti)
…
27. Aivar Rehemaa (Eesti)
Sportlased, mikrofonid ja kaamerad
Kui sportlased on oma soorituse areenil lõpetanud, tuleb neil tavaliselt aru anda ajakirjanikele ja sellega koos tervele eesti rahvale. Vahel hakkab neist lausa kahju, sest see, kes on loodud tugevaks ja osavaks spordirajal, ei tarvitse olla loodud sõnaosavaks. Teine asi on siis, kui sportlane on areenil hoopis ebaõnnestunud ja sellest johtuvalt ei taha midagi analüüsida, vaid eelistab vaikselt nutta ja nukrutseda või lihtsalt enese sees selgusele jõuda, mis siis ikka valesti läks. Aga meie tahame ikka teada, mis juhtus: miks teivas pooleks läks; miks ei löönud pallile pihta, kuigi oleks võinud; kas sportlane tunnistab, et oli ise loll, või neab halba ilma, kohtunikku, määrdemeistreid.
Esimese, vahetu emotsiooni saamine on väga magus. See täiendab võistluste rõõmu ja traagikat. Ja muidugi on tegijal siis võistluste kulg eriti hästi ja värskelt meeles. Vankumatult püsib mälus, kuidas Toomas Uba ütles äsja lõpetanud Eesti naissuusatajale: „Noh, ähi nüüd siia mikrofoni.” Ehk peaks sportlased tegema iga päev ka väikese treeningu, kuidas maksimaalse pingutuse konditsioonis võimalikult selgelt sõnu välja hääldada ja rääkimine hingeldamisega kooskõlla viia.
Kui sportlane on iga kell valmis spordisõbraga suhtlema ja viskab ka mõnusat huumorit, armastatakse teda rohkem ja suurem toetus annab kindlasti ka tuult tiibadesse. Näiteks on Erki Noole suur konkurent Roman Šebrle eesti spordisõprade väga suur sõber; ega ta tulemused ju näiteks Tomás Dvořáki omadest kõvemad ei ole, aga toredad intervjuud, mida ta on ka Tallinnas andnud, on ta peaaegu eesti sportlaseks teinud.
Üks kuulsamaid ajakirjanike eest pagejaid Eesti spordis on kindlasti Kristina Šmigun. Mulle isegi tundub, et Kristina hakkas spordiradadel rohkem särama, kui ta hakkas rohkem näoga rahva poole seisma ja naeratama. Õnnelik sportlane on edukas sportlane, õnnelik inimene on parem suhtleja, need asjad võivad ju omavahel seoses olla küll. Ja eks seal oli oma osa ka Vähi-poisil. Võib-olla on see Kristina raamatus kirjas, võib-olla peaksin selle raamatu läbi lugema, aga ehk piisab hoopis kujutluspildist, mis mul nüüdseks on tekkinud.
Siis, kui Kristina juba inimeste sõber oli, pani rahva natuke kihama üks vängem sõimusõna määrdemeistrite suunas. No t…a, ajab hinge täis küll, kui jõuaks muidu sõita, aga suusk absoluutselt ei liigu edasi. Ma arvan, et see oli nii siiras tundepurse, et mingeid eetikakriteeriume polegi siin mõtet kasutada. See jutt enam ammu ei päde, et ise veel tütarlaps ja nii edasi.
Olen mõelnud, kas sportlased võivad võistluse ajal tajuda, et kaamera neid jälgib. Ja mõelda selle peale, kas televaatajaid võib olla nelikümmend või neli miljonit. Või on pigem teadmine tiitli tähtsusest see, mis jalad värisema paneb. See on muidugi erinev, kuidas see värin kellelegi mõjub – kas innustab tegevust või hoopis halvab lihased ja mõtte. Eks siin tuleb kogemus kasuks, ka suurte võistlustega on ilmselt võimalik harjuda, kohaneda. Selles mõttes on mõistlik noori sportlasi juba siis suurvõistlustele saata, kui nad ei ole veel valmis suurtulemusi tegema.
Ja ei tohi pahandada sportlastega, kes on lapsesuud. Ja kindlasti ka mitte reporteritega, kuigi nemad peaksid olema keelt õppinud ja kõvasti praktikat saanud, aga ikka ütlevad imelikke asju. Reporterite kummalised keelendid on omaette žanr, mõned on neid ka kollektsioneerinud, mina isegi lühikest aega. Kas teate, kes on tõusva maa päikese pojad? Just, Jaapani võrkpallurid.
2004
Verpakovskis!
Läti jalgpalli tabas ime. Nojah, kui Euroopa meistrivõistlustele jalgpallis lubati kaheksa meeskonna asemel kuusteist, parandas see oluliselt nende meeskondade šansse, kes ei olnud just päris eesliinil. Kui mõelda finaalturniirile Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Holland … Tšehhi, Portugal, Venemaa … juba ongi kohad kuhjaga täis. No kes see sinna veel mahub! Taani, Horvaatia, Iirimaa ja Rootsi mõnikord ikkagi mahtusid.
Aga kui finaalturniiril oli kolmandat korda kuusteist kampa, kasutas seda ära Läti. Meil kodus tollal küll ei olnud väga head antenni Läti kanali vaatamiseks, aga mõned Läti koondise valikmängud sain ikka ära näha. Antenn oli meil tollal tares sealsamas teleka kõrval, andis küll kenasti vänderdada temaga sinna-tänna, aga signaal jäi ikka kehvaks. Ometigi oli aru saada, mis ekraanil toimub, ja põnevuslahingutest ei raatsinud loobuda, eriti kui Läti oli pärast mänge Rootsi ja Poolaga alagrupi liider. Kuigi millegipärast on kõige paremini meeles just lätlaste 1:3 kaotus ungarlastele. Ent teises mängus kodus võitis Läti Ungarit täpselt sama skooriga. Hakkasin juba tasapisi ära harjuma, et pall jõudis taas ette Verpakovskisele ja see sundis kollkiprit kurvalt ohkama. Hoolimata sellest, et Verpakovskisel oli meie mõistes tütarlapse nimi, Māris, oli ta mehe eest väljas.
Enne viimast vooru polnud seis laita, aga võõrsil oli vastaseks Rootsi ja oli näha, et viigist ei tarvitse piisata. Ent rootslastel oli grupivõit käes, motivatsioonist jäi vajaka ja lätlased parkisid ripakile jäänud kolm punkti isuga oma vatsa.
Teine koht grupis tähendas, et finaalturniirile pääsemiseks peab ka playoff’is kaks vinget mängu tegema. Vastaseks loositi Türgi. Esimene mäng Lätis ei olnud paha, isegi väga hea – lätlaste 1:0 võit. Kodus ei jätnud türklased muidugi enne, kui olid värava ära löönud, ei jätnud ka siis. 2:0 tähendas, et ilus eduseis oligi lätlastel maha mängitud. Aga nad ei jäänud kurvastama, vaid läksid ja tegid kohe järgmisel rünnakul hoopis türklaste meele mõruks. Võõrsil löödud värav viinuks juba Läti edasi ja siis mõni minut hiljem veel Verpakovskis!!! 2:2 võttis türklastel lõplikult tuju ära, seis enam ei muutunud.
Finaalturniiril jätkus Verpakovskise saaga vägevalt. Avamängus, kui kõik juba kohtuniku poole vaatasid ja poolajavilet ootasid, lipsas Verpakovskis taas läbi ja põrutas palli võrku. Teisel poolajal surusid tšehhid siiski kaks väravat ära. Seda ei suutnud aga järgmises voorus Saksamaa. Isegi võib öelda, et kohtunik soosis tugevamaid. Ajalooliselt tugevamaid. Selle õhtu kõvem trump oli Läti, aga neilgi jäi värav löömata.
Kolmas voor oli jaaniõhtul. Ülejäänud inimesed läksid kuhugi lõkke äärde, mina vaatasin kodus jalgpalli, nagu see paarisaastate jaaniõhtutel tavaliselt ikka käib. Holland siiski suutis võimu näidata ja 3:0 lõpetas kindlalt lätlaste teekonna.
Samas jätkas teekonda Kreeka. Olgu, avamängus võideti peoperemehi Portugalist, imeasi küll, aga selliseid asju alagrupis ikka juhtub. Alagrupist ka kenasti edasi, Hispaaniale aidaa! Ega see Kreeka edasipürgimine väga suurt vaimustust tekitanud. Kaitsesid hoolega ja ühel hetkel tegid kontrarünnaku – ei olnud just mänguilu etalon. Aga kolm 1:0 võitu otsustavates mängudes olid eriti Kreeka väravavahi jaoks võimas seeria ja sündinud oli ehk isegi suurem üllatus kui Taani võit 1992. aastal. Kuigi finaal – Kreeka-Portugali mäng – ei tekitanud minus erilist pinget. Mõlema võit huvitas mind ühtviisi vähe. Saksamaa oli kehv, Inglismaa hävis nagu ikka penaltitega, nii et ühe värava ja ühe punktiga oli minu jaoks Euroopa meistrivõistluste suurim võitja ikkagi Läti.
Pealegi on Läti jalgpallikangelane Verpakovskis igavesti meeles, sest minu ja mu hea sõbra (ja minu luuletuste läti keelde tõlkija) Guntarsi, kellega me ei kõnele mitte ainult luulest, vaid alati ka jalgpallist, omavaheliseks
