voodile ja küünitad aknast välja, nii et oled põhimõtteliselt Supermani asendis, paralleelselt maapinnaga.
Ja nüüd. Küünita aknast välja, siruta nii kaugele, kui saad, ja haara puuoksast kinni. Ära karda. Lihtsalt haara kinni. Jah, ma tean, et on kentsakas olla Supermani asendis aknast väljavenitatult nagu Gumby ja küünitada oksa järele, aga see töötab, usu mind. Olgu, ja nüüd vaata, et oks oleks sul kindlalt käes, ning tõmba-tõmba-tõmba, kuni oled aknast peaaegu täielikult väljas.
Olgu, nüüd tuleb raske osa. Sul tuleb põhimõtteliselt saada jalad aknast välja kiikudes hooga lähima alumise oksani, mille külge tuleb klammerduda nagu ahv. Kui selle osa untsu keerad, siis kukud alla. Ja võimalik, et saad surma. Kuid sellest poleks midagi, sest siis ei tuleks sul vähemalt sisseastumiseksameid teha.
Kui oled selle viimase ahviliigutuse sooritanud, oledki vaba. Sul pole vaja teha muud, kui puu otsast alla ronida ja – voilà! Seal sa siis lähed, mööda oma ärritavatest õdedest, kes flirdivad arvatavasti telefonis poistega, kes tahavad neile vaid püksi pääseda, mööda oma vendade toast, kus Robby vaatab arvatavasti oma minitelerist sporti ja Henry on peadpidi keemiaõpikus, sest kui ta Harvardi ei pääse, siis ta sureb.
Kuid kes sellest hoolib, kui väljas on vabadus!
Okei, ma tunnistan, et kohtun täna õhtul Loganiga. Ärge rääkige kellelegi. Shellil on kahtlus, et midagi toimub, sest need mopeedisõidud koolist koju muutuvad aina sagedasemateks ning kui aus olla, siis aina megafantastilisemateks. Nüüd, kui sügis hakkab kätte jõudma ja päike on loojunud, võid endal tissid küljest külmetada, nendel mopeedisõitudel kipub see nii olema.
Me ei ole sugugi kogu aeg suudelnud, nii et korjake oma mõtted rentslist üles. See on rohkem nagu… Ta vuhiseb mööda, võtab mu peale ning siis lendame üle künka ja uuslinnaosa ning maailm on kui meie merekarp, kuid meil pole vaja sellest rääkida. Meil pole vaja millestki rääkida. Ja vahel me suudleme hüvastijätuks isegi midagi ütlemata. Ja siis annab ta mulle igasuguseid naljakaid kirjakesi, vargsi koridoris tunnikellade vahel, kuid me ei räägi ka seal midagi. Tegelikult on siin suur hulk mittemidagiütlemist. Nagu oleksime spioonid.
Asi on selles, et Logan on kaugelt targem kui kõik need lollid ilma kaelata tüübid jalgpallimeeskonnas. Eriti Chip Rider, see, kelle kohta kõik muudkui ütlevad, et ma suren, kui ta mulle meeldima ei hakka. Täielik idikas! Tema arvates on Tšehhov „Star Treki” tegelane. Selles mõttes, et kui talle öelda: „Tegelikult, see Chekov, keda sa mõtled, see „Star Trekist”? Ilmselt pandi talle nimi tolle hoopis tähtsama Tšehhovi järgi, kes on ülikuulus näitekirjanik ja umbes nagu vene Shakespeare.” Kui talle seda öelda, siis ta lihtsalt vahiks sind oma tühja pilguga ja tal kukuksid hambad välja.
Logan on aga kirjutanud salaja umbes viis näidendit, mis on ilmselgelt hiilgavad, kuid keegi ei tea sellest, sest need on tema õpikumapi vahel peidus.
Kuna te ei suuda mõelda muust kui suudlemisest, siis palun, see on teile puremiseks: Logan on tõsiselt hea suudleja. Mitte et ma oleksin paljude poistega suudelnud. Ja „mitte paljude poiste” all pean ma silmas „mitte ühegagi”. Kuid olen näinud palju filme ja usun, et üldine pilt on mul olemas. Ja ma võin küll eksida, kuid mul on tunne, et on otsene seos selle vahel, kui palju keegi sulle meeldib ja kui palju sulle meeldib teda suudelda.
Näiteks, kui Chip Rider oleks ka universumi parim suudleja, viiekordne maailmameister ja suudleks mind… vean kihla, et see ei meeldiks mulle niisama palju kui Loganiga suudlemine. Saate aru? See on minu teooria. Aga ma ei ole seda veel katsetanud. Ja ma ei saa Shellilt küsida, sest esiteks, noh, tema kepib kõigega, mis liigub, ja teiseks, siis saaks ta aru, et Logan on enamat kui lihtsalt ühine mopeedisõit. Becky ei tule kõne allagi ilmselgetel põhjustel. Ja muidugi ei saa ma küsida oma õelatelt õdedelt, sest nad lihtsalt kiusaksid mind lõputult, narriksid, võtaksid kinni, suruksid pikali ja sülitaksid mulle näkku. Ma tean seda. Nad sakivad täiega.
Henry ei teaks samuti, sest ainus tüdruk, kellega ta on amelenud, on printsess Leia tema unistustes ja võib-olla ka tema
Sports Illustratedi trikoonumber. Robby seevastu on arvatavasti nii mõndagi tüdrukut suudelnud, kuid olen üsna kindel, et tema ei oskaks mulle sel teemal mingit kasulikku infot anda, sest ta on poiss ja mina olen tüdruk. Ta ütleks arvatavasti midagi tobedat nagu: „Jeah, see ajab kõvaks.”
Igatahes on väljas üsna külm. Lund ei ole veel olnud, kuid täna õhtul on rohi hallane ja võid näha oma hingeõhku. See pole takistanud mind kandmast ilmaga täiesti sobimatut riietust, jah, see on miniseelik. Kuid olen külmaga harjunud ja pealegi on mul sukkpüksid jalas. Lisaks on mul saabastes paksud sokid, nii et selleks ajaks, kui ma Loganiga kokku saan, olen vaid pooleldi surnuks külmunud.
Ta ütleb, et tal on mulle üllatus, ja ma tean, et sääraseid asju ütlevad sarimõrvarid, enne kui nad su oma keldris augu servale vinnavad ning enne ärakägistamist oma ema sarnaseks riietavad.
Ent arvestades, et meil on olnud koos üle kolmekümne koolist koju mopeedisõidu ning ta pole kordagi küsinud, kas ta võiks mu skalbi võtta ja seda kübarana kasutada, usun ma, et olen väljaspool ohtu.
Pealegi on täna üks neid õhtuid, mil ma tõesti tahan ilmutada võimule allumatust. Ja võimu all pean ma silmas krahv Choculat. Asi on selles, et mu isa on tige, sest saan kehalise B. Aga ma räägin teile, miks. Iga kord, kui me peame tegema midagi suurt, nagu kuuesaja jardi jooks või köielronimine või ühe hüppega kõrghoonetest üle hüppamine, iga kord – see on nagu kellavärk – on mul päevad. Ja mitte mingid väikesed, nagu neljas või viies päev, vaid esimene või teine, mille võiks niisama hästi saata mööda kiirabis.
Selles mõttes, et kes tahaks joosta kuutsadat jardi, kui jooksed ise verd nagu seatapu ajal ja sul on tunne, nagu taoks kõik sind vastu selga?
Ja köielronimine? Unustage ära. Kas te üldse suudate seda ette kujutada? Kaheksandas klassis oli üks tüdruk, Carla Lott, kellel hakkasid esimest korda päevad siis, kui tal olid jalas valged lühikesed spordipüksid, ja veri tuli läbi ning kõik said teada. Kõik. Sellest peale polnud muud kui Carla Lott, Päevaplekk! Carla Lott, Päevaplekk! Ja see kestis aastaid.
Ja ma ütlen teile veel midagi. Iga tüdruk, keda te olete kunagi näinud, tunneb õudust, ÕUDUST, et see võib juhtuda ka temaga. Iga tüdruk. Isegi Becky. See pole aus. Poistel pole midagi säärast. Selles mõttes, et kui maailmas oleks pisutki õiglust, siis ei peaks päevade ajal üldse kooli minema. Istuksid lihtsalt viis päeva kodus, sööksid šokolaadi ja nutaksid.
Igatahes, nüüd on juhtumas see, et krahv Chocula helistab mulle õige pea, supervara, näiteks kell kuus hommikul, ning teeb selgeks, et A-d on paremad kui B-d ja et kui ma tahan sellest kolkalinnast minema pääseda ja saada sisse mõnda heasse idaranniku kolledžisse, siis peavad mul olema kõik A-d, eranditult ja ühegi vabanduseta. Ja kui ei ole, siis saab minust mõistagi täielik luuser, kes elab paljajalu, jääb rasedaks ja abiellub mingi Cletuse-nimelise tüübiga keset eimiskit, kõik lootused ja unistused purustatud.
Nagu mu emps.
Seda isa ei ütle, küll aga mõtleb. Uskuge mind.
Nii et täna õhtul on õige aeg öelda „minge põrgu!”.
Olen umbes kahe tänavavahe kaugusel Holmesi järvest, kui näen Loganit, kes on parkinud oma mopeedi leinapaju taha.
Tema mind veel ei näe, seepärast silmitsen teda hoolega ja püüan otsustada, kas ta meeldib mulle ikka veel, hoolimata tõsiasjast, et kui keegi meie kuumast armuloost teada saab, siis mind pagendatakse, kantakse musta nimekirja ja tõugatakse teiste seast välja.
Püüan nii kangesti, et ta mulle ei
