sünget. Kus on palju klahvpille. Ja paar viiulit.
Võeh!
Miks ei võiks ta olla lihtsalt jobu?
Kõnnin Logani poole ja ta silmab mind. „Oled valmis spontaanseks megaeriliseks õhtuks?”
See on veel üks tahk, mida on Logani juures raske mitte armastada. Ta ei ütle midagi nii nagu kõik teised, võib-olla ta isegi ei mõtle midagi nii nagu kõik teised. Kui ta oleks Chip Rider, ütleks ta umbes nii: „Kuule, sa oled kuum!”
Aga seal ta nüüd seisab, kogu oma valesti mõistetud keerukas hiilguses koos lahedate ütlemiste ja veelgi lahedamate mõtetega nende taga.
Ma ei suuda seda välja kannatada.
Hüppan Logani mopeedi tagaistmele ja äkki lendame Holmesi järvest mööda ja lõunasse-lõunasse-lõunasse, äärelinnast mööda kentsakasse uude minimaailma, täis uusi ja praktiliselt uusi ning pooleli elumaju. Ärapööramisel on kursiivis silt, umbes nagu veinipudel, mis teatab: „Hollow Valley.” Keerame teele ja sõidame uuselamurajooni, kus majad on kolm korda suuremad kui minu kandis.
Nad on isegi veel suuremad kui majad Sheridanil, kus elab linnapea.
Need majad on nagu uued, kuid pingutavad kõvasti, et mõjuda oma tornikeste ja kaarakende, sepiste ja värgiga vanadena. Kuid samas tundub, et võiksid nad ümber lükata, nagu oleksid nad filmidekoratsioonid või midagi.
Kõik majad on nagu pooleli või peaaegu valmis või on neist olemas vaid vundament, kuid Glenmanor Way nimelise tänava lõpus on üks kolmekorruseline koletis päris lõpetatud.
Ja just sinna me suundumegi.
Logan keerab sissesõiduteele, isegi ei ürita midagi varjata, lülitab mootori välja ja ronib maha.
„Kodu, kallis kodu.”
„Nalja teed?”
„Natuke.”
Ta kõnnib mööda kividest teerada hiiglaslike topeltuste poole ja hakkab suud krimpsutades taskutes sorima.
„See on mu isa uus värk. Tema viimane investeering. See on näidis.”
„Näidis?”
Viimaks võtab ta taskust võtmed ja nüüd oleme hiiglaslikus võltsmarmorist hallis, mis on üleni kaunistatud kunsttaimedega ja puha.
„See on nagu näidismaja,” selgitab Logan. „Nii et kui nad hakkavad teisi maju müüma, saavad inimesed siin ringi kõndida ning ohhetada ja ahhetada, kuni on tšeki allkirjastanud ja šampanja avanud.”
Pean tunnistama, et kuigi siin on kõik sajaprotsendiliselt megavõlts, on see kena. Nagu nii kena, et mu ema läheks ilmselt arust ära ja hakkaks mööblit ümber paigutama või midagi. Puuviljakausis on isegi võltsviinamarjad ja jääl võltsšampanjapudel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
