tuleb meiega kaasa. Läheme Jennyga lahku, mina suundun otseteed oma garderoobikapi juurde, kuid kõlakas liigub siitkaudu ja sealtkaudu, Jenny suust tolle tüdruku kõrva ja poistesalgani jalgrattahoidla kõrval, läbi ukse nende kahe tüdrukuni oma kapi juures, direktori kabinetist ja õpetajate toast mööda ja rocker’ite vahelt läbi ühe kisakooritüdruku kõrvu, kes mind teel klassi kinni peab.
Ta praktiliselt lükkab mu ümber, raamatud ja puha.
„Kas sa kuulsid?”
„Kuulsin mida?”
„See polegi Stacy Nolan, kes on rase! See on see teine Stacy. See tüdruk sealt teiselt poolt Palmyrat.” Ta laseb edasi nagu ekspert. „Ma tean, sest ma tunnen seda tüüpi ja ta on tõeline krants.”
„Tõesti?”
„Oo jaa. Täiega. Krants.”
Vau. Täpselt minu sõnad. Üks ühele.
Vaat seda nimetan ma eduks.
Noogutan ja astun oma klassi.
Te peaksite Stacy Nolanit nägema. Ta istub seal päris üksi. Kummaline, sest ta on täiesti liikumatu, kuid sellegipoolest võib praktiliselt tunda, kuidas ta väriseb. Jessas, ta on paanikas.
Ja nüüd veel viimane pintslitõmme.
Tahaksin mainida, et just see on kogu etteaste juures kõige keerulisem manööver. Nagu et kui ma sellega toime tulen, annavad Vene kohtunikud lisapunkte. Kui ei tule, võib järgneda täielik katastroof. Mind võidakse koos Stacyga põlu alla panna, võimalik, et kogu eluks.
Selle asemel et minna oma kohale klassi ees, sest ma olen tänu oma vampiirist isale puhas A-õpilane, istun ma Stacy kõrvale. Ta tõstab pilgu, nagu oleksin äsja saabunud Marsilt.
Võtan seljakotist ajakirja Seventeen ja panen meie ette lauale. Selle põhjal, kuidas Stacy mind vaatab, võiks arvata, et ma olen James Bond või keegi.
„See oktoobrinumber on täiega igav. Ainult koolikokkutulekud ja halloween’ipeod. Jälle!”
Stacy Nolan saab vihjest aru. Jah, ta peaks nüüd vaatama. Jah, ta peaks huvi näitlema. Teeme näo, et uurime koos terve ajakirja läbi.
„Võeh! See tüüp on täiega rõve.”
Paus.
„Kuidas sulle meeldiks seda tüüpi suudelda!?”
Paus.
„VÄKK! Vaata seda! Sihuke pervo!”
Paus.
„Oo, see mulle meeldib. Kas see on Guess?”
Paus.
„Lahedad kingad. Mulle meeldivad nende juurde need säärised.”
Stacy ainult noogutab mu kõrval, kuid see pole see, mis tõeliselt juhtub. Tõeliselt juhtub see, et rahvas hakkab klassi kogunema, inimesi üha tilgub juurde ja nad näevad meid. Näevad mind. Kooli Populaarsuselt Kolmandat Tüdrukut. Koos. Stacy Nolaniga. Sellega, kes alles eile oli rase.
Aga täna? Noh, täna lehitseb ta seal number kolmega ajakirja.
Rahvas hakkab meie ümber kogunema.
Kõigepealt tulevad kisakooritüdrukud. Siis juukselakitüdrukud. Siis hipid. Siis ajumehed. Ja siis surmahoobina… Charlie Russell. Jah, kui Charlie Russell konksu võtab, siis oleme pääsenud.
Charlie on siinkandis sisuliselt boss. Kõik teavad teda. Kõik on tema sõbrad. Ta on üsna kena, ent kui kelleltki küsida, miks ta koolis nii suur nina on, kahtlen ma, kas keegi oskaks öelda. Võib-olla sellepärast, et ta mängib tennist, kannab ragbisärke ja elab jõletu suures häärberis Sheridan Boulevardil.
Charlie istub otse minu kõrvale. Issand olgu kiidetud!
„Hommikust, daamid. Millele ma selle rõõmu võlgnen?”
„Jessas, kui totter ajakiri, no vaata nüüd, kui tobe.”
Kui te oleksite Stacy Nolanile öelnud, et esimeseks tunniks, enne esimest kella ümbritsevad teda kisakooritüdrukud, juukselakitüdrukud, hipid, ajumehed, Charlie Russell ja teie alandlik teener, et ta lehitseb ahhetamiste ja ohhetamiste koori saatel ajakirja Seventeen, siis oleks ta saatnud teid hullumajja. Kuid siin ta nüüd on, Stacy Nolan, kunagine rase Stacy Nolan, jälle tähelepanu keskpunktis, kuid nüüd heas mõttes. Võib-olla isegi senisest populaarsem. Vältinud skandaali ja puha.
Kell heliseb ja kõik istuvad. Mina lähen uuesti oma pugejakohale esireas. Enne kui proua Kanter saab alustada loengut puuvillamasinate ja üldisemalt lõunaosariikide tööstusliku arengu ajaloost, vaatab Stacy Nolan üle klassi minu poole. Milline aukartus on tema näol! Võiks arvata, et ma olen hambahaldjas.
Naeratan ja pilgutan silma ja tema ütleb hääletult huuli liigutades:
„Tänan.”
Kuigi ma olen tehtud ämblikuhautisest, on minus osa, millel pole säärase tunde vastu midagi. Nagu võib-olla, võib-olla on võimalik, et ma tegin miskit head.
Ja ma naudiksin seda hetke. Ma oleksin seda nautinud. Kui ma poleks teadnud, et mul tuleb selle eest kallilt maksta, kui Becky ortodondi juures lõpetab ja kuuleb, mis on juhtunud.
9
Täpselt, nagu ma arvasin, lahkume me Shelliga koolist ja alustame oma mustmiljonimiilist koduteed, kui tulebki Becky.
„Mida? Raisk, mis toimub?!”
Oh issand! Asi on hull. Shelli lihtsalt seisab kõnniteel ja vaatab pealt. Ta teab, mis kohe tuleb.
„Mis lahti?” küsin.
„Sa tead, mis lahti on. Immigrant.”
Inimesed hakkavad vaatama ja potentsiaal minu hävitamiseks on täiesti olemas. Ma ei tea. Võib-olla ei oleks ma tohtinud üldse oma kaela välja sirutada. Loll südametunnistus. Suur tänu.
„Ei tea.”
„Tõesti? Kaks sõna. Stacy. Nolan. Kas tuleb tuttav ette?”
„Oh jaa, mu ema on NII. ÄRRITAV.”
Becky peatub. „Oota nüüd. Mida? Mis pistmist su emal sellega on?”
„Ta sundis mind eile õhtul täiega sinna minema ja VABAN-DUST PALUMA. See oli NII. NÕME.”
Ja ma pööritan kolm sekundit silmi.
„Tõsiselt?”
„Jah. See oli nagu. Täielik. Piin.”
„Missugune ta kodu oli?”
„Vähe totter. Ma ei tea, igal pool olid need tema isa pardikujud.”
„Pardikujud?”
„Jah, nagu sinikaelad. Minu meelest öeldakse nende kohta nii.”
„Kas seal haises?”
„Täiega.
