style="font-size:15px;"> „Sa mõtled nii nagu sina isaga?”
Kuid ema ei haara sööta. Ta lihtsalt eirab mind ja paneb pajaroa ahju. Polegi tähtis, mu vennad tormavad tagaõuest sisse ja hakkavad köögikappe rüüstama, nagu oleks neli viimsepäeva ratsanikku Kansasest kohale kapanud.
„Poisid, kuulake nüüd, õhtusöök on juba tunni aja pärast. Ma ei taha, et te oma isu ära rikuksite.”
Oma toas saan maha potsatada, ilma et keegi juures oleks. Üks hüve, kui oled pere noorim, keda keegi ei salli, on oma tuba. Mõnda aega pidin jagama tuba Lizziega, kuid ma lihtsalt sõimasin teda õhtud otsa lipakaks, kuni ta anus, et ema ta mujale koliks. Kõlab õelalt, kuid asi on selles, et ta ei teinud muud, kui lobises õhtud otsa telefonis poistega, nii et mul oli võimatu õppida. Ta punastab ja itsitab ja hiilib pool aega majast välja, kuid ma ei räägi sellest kellelegi, sest saan seda kasutada väljapressimiseks. Nüüd jagab Lizzie tuba Neeneriga ja minul on päris oma tuba, mida kaunistada ja mõelda, kuidas Logan võttis maha kakskümmend naela ega näinud tegelikult kaugeltki paha välja.
4
Mu boss ei tea, et ma mürgitan teda.
Ärge nüüd kadedaks minge, aga me saime Shelliga töökoha Bunza Hutis. Me peame kandma sidrunivärvi vuhvelpolosid, hallikasrohelisi lühikesi pükse ja erkkollaseid tosse. Me peame seda tegema. Igas. Vahetuses.
Seista tuleb jäätisemasina kõrval, muidu oled kogu aeg turvakaamera pildis ja see on privaatsuse rikkumine või mis iganes.
„Bubba meelest mängid sa raskesti kättesaadavat,” ütleb Shelli.
Turtsatan. „Mind on raske kätte saada, kui su nimi on Bubba.”
„Neil on reedel pidu, me peaksime minema.”
„Nad lihtsalt püüavad oma viinereid meie sisse torgata.”
„Sa oled sihuke peps.”
„Aga nad ju püüavad.”
„Mõnele tüdrukule meeldib säärane värk.”
„Näiteks mõnele Shelli-nimelisele tüdrukule?”
Härra Baum, kellel pole aimugi, kui pilves ta on, torkab pea tagaruumist välja.
„Tüdrukud, kas ma maksan teile piimakokteilide joomise eest?”
Te oleksite pidanud seda tüüpi nägema, enne kui ma hakkasin oma ema vaaliumitablette purustama ja bossi lõpututesse kohvitassidesse segama. Härra Baum oli täiega sitakott. Eriti Shelliga. Tundus, nagu oleks abitu anuv pilk Shelli mandlikujulistes silmades härra Baumis midagi süüdanud, nii et ta haistis verd. Ta piinas Shellit. Kui Shelli põrandat pühkis, käskis boss tal seda pesta. Kui ta pesi, käskis boss pühkida. Kui Shelli klientidele naeratas, ütles boss, et ta on liiga sõbralik. Kui Shelli ei naeratanud, ütles boss, et ta ei ole piisavalt sõbralik. Must pidanuks olema valge ja valge must ning ükskõik mis, Shelli oli ikka lollpea. See tüüp on sotsiopaat. Ühel päeval ajas ta Shelli nutma, öeldes, et Shelli lühikesed püksid vajavad triikimist ja tema ise peaks kümme naela alla võtma. See oligi päev, mil ma sain aru, et midagi tuleb ette võtta.
Nii et nüüd ma siis uimastan teda. Esimene asi pärast töölesaabumist.
Nõks on tähelepanu kõrvalejuhtimises. Ma ei saa ju lihtsalt ema vaaliumi pulbriks teha ja tema kruusi poetada. Olete päris segi või?
Ta märkaks seda otsekohe. Tableti pulbriks pressimise ajal tuleb ise kliendiga lobiseda. Ja muidugi on siis veel doseerimise probleem.
Vaat mis juhtus esimesel korral. Umbes viie nädala eest, hooajaeelsete jalgpallivõistluste esimesel pühapäeval, oli härra Baumil pohmakas ning tegemist oli praktiliselt hädaolukorraga, sest ta oli täielik tõbras.
Ta tohterdas tagaruumis oma pead ja mina lobisesin ees ühe väga kena perekonnaga Platte’ist.
„Oi, küll näeb Huskers kõva välja!”
Prõks. Prõks.
„Tundub, et tänavu tuleb meie aasta.”
Prõks. Prõks. Prõks.
„Soonersil pole sel aastal mingit võimalust.”
„Tõsi ta on. Andke tuld, Suured Punased!”
Vala kohv kruusi.
Doseeri. Doseeri. Sega, sega, sega.
Ja siis suundub rõõmus perekond Platte’ist laua juurde, härra Baum saab oma kohvikruusi ja kõik on täiuslik.
Ainult et.
Viieteist minuti pärast kuuleme mütsatust.
Shelli vaatab mind oma mandlisilmadega, ta nägu ei olegi enam, ainult silmad.
Mina vaatan teda ja me mõlemad teame, et olukord on tõsine.
„Mine vaata.”
„Ei, mine sina.”
„Mina ei saa minna. Sa tead, kuidas ta mind vihkab. Ta lööb mu maha. Kui ta juba surnud ei ole.”
Shelli jutus on iva.
„Olgu, aga kui me läheksime mõlemad?”
„Nagu koos?”
„Jah, nagu koos.”
Ja nüüd hoiab Shelli mu käsivarrest.
„Shelli, praegu pole õige hetk mulle ligi ajada.”
„Pea suu!”
„Ma tean, et olen ülikuum, aga meil on siin kriisiolukord.”
Ma ei saa sinna midagi parata. Shellit narrida on liiga lõbus. Pealegi on ta kristlane, nii et kui härra Baum on surnud, tähendab see talle igavest needust Peltsebuli lõugade vahel, mind aga pannakse lihtsalt koduaresti.
Selleks ajaks, kui me taha kontorisse jõuame, ei ole härra Baumist näha midagi peale jalalabade. Tal on jalas tuttidega kingad, mis peaks olema piisav põhjus tema mürgitamiseks, kuid liikumise täielik puudumine annab kahtlemata põhjust muretsemiseks.
„Kas ta… kas ta…?”
„Kui on, Shelli, siis peaksid sa minu meelest tõesti oma käed ära koristama. Surnut tuleb austada. Pealegi võib ta zombina üles tõusta.”
„Jumal hoia, Anika, pea suu!”
„Ja ma ei arva, et sa peaksid zombi juuresolekul jumala nime ilmaasjata suhu võtma.”
„Anika, tõsiselt, lõpeta…”
„Kuule, pole mingit võimalust, et ta on surnud.”
„Oled kindel?”
„Ee… jah.”
„Nuusuta teda! Ta haiseb nagu viinaauk!”
„Nagu viina täis auk?”
„Ei.
