ei kontrolli. Kontrolli sina.”
„Ma ei saa. Kui ma lähemale astun, võib ta mind hammustada. Me mõlemad teame, et ma olen rumeenlane, ja kui ebasurnu mind hammustab, siis saab minust otsekohe vampiir. Siis pole sul mingit lootust.”
„Mina igatahes ei kavatse…”
„Sul pole mingit võimalust, Shelli! Minu iidne veri saab sinust jagu. Tõenäoliselt sa lihtsalt haihtud.”
„Ma ei saa seda teha, Anika!” Shelli peaaegu nutab.
Härra Baumi tupsudega kingad on endiselt liikumatult paigal.
„Tegelikult on ainus lahendus see, et me vaatame korraga.”
„Okei.”
„Okei?”
„Jah, okei.”
Shelli haarab mu käsivarrest ja me astume lähemale nagu kaks kassipoega, kes uurivad maas lebavat ninasarvikut.
Me oleme peaaegu üle härra Baumi kiilaneva pea kammitud juuste kohal, kui ta äkki nii valjusti norskab, et see lennutab meid tagasi teise ruumi.
Jessas!
Oskab see tüüp alles norsata!
„Mida me teeme?! Mida me teeme?!”
„Noh, ma ei tea, Shelli. On kaks võimalust. Me kas… rebime end lõhki süütundest, et oleme ilmselgelt kohutavad inimesed… VÕI… me tunnistame, et härra Baum on tänaseks rivist väljas, teeme paar jäätist ja ühe pilakõne sellele kuumale uuele väitlusõpetajale.”
„Tõsiselt? Kas me ei peaks kuhugi helistama?”
„Jah, me peaksime helistama sellele kuumale uuele väitlusõpetajale ja küsima, kas ta teab seda Police’i lugu noorest õpetajast, kes on kooliplika fantaasiate objekt…”
„Sa oled hull.”
„Hull väitlusõpetaja järele.”
Just nii, mu daamid ja härrad, juhtub, kui ei pööra tähelepanu vaaliumidoosidele.
Sestsaati olen oma tehnikat täiustanud ja rohkem intsidente pole olnud. Ent nagu te isegi aru saate, on igas tõrvapotis ka meetilk, ning antud juhul on meetilk see, et alates vaaliumi kasutuselevõtust on härra Baumi käitumine oluliselt paranenud.Nagu tänagi. Ta jätab meid täiega rahule, istub arvatavasti oma laua taga, lehvitab sõrmi näo ees ja imetleb psühhedeelseid virvendusi. Kuid parajasti pole see oluline, oluline on, et jõudeajal haudusin ma välja plaani, mis peaks minu meelest meie halloween’i, koolikokkutuleku ja pühadeaega märgatavalt parandama.
„Minu meelest nuputasin ma välja, kuidas sellest urkast näpata.”
Shelli lõpetab leti nühkimise. Ta silmad lähevad suureks. Ta näeb tõesti välja nagu hirv autolaternate valgel.
„Kas sa räägid tõsiselt?”
„Jah. Okei, nii et… kaamera on kassa peal, eks ole?”
„Mhmh.”
„Nii et me peame lööma kassast läbi väiksema summa, kuid võtma kliendilt õige hinna, jah?”
„Vist küll.”
„Ja panema siis lihtsalt kogu raha kassasse, nii et kaamera ei näe midagi, eks?”
„Jah?”
„Aga pidama ise kogu aeg vahe kohta arvet.”
„Ma ei saa aru.”
„Okei, oletame, et Bunza eine on neli dollarit.”
„Jah?”
„Nii et me võtame kliendilt neli dollarit, aga kassast lööme läbi ainult kolm.”
„Okei.”
„Aga kui sa seda teed, nagu kohe, kui sa seda teed, paned vahe kirja.”
„Okei.”
„Nii et paned kirja ühe dollari, jah?”
„Vist küll…”
„Ja siis me lihtsalt peame kogu päeva vahe kohta arvet.”
„Okei ja siis?”
„Okei, siin on igal pool kaamerad, eks ole?”
„Jah.”
„Nii et kui me õhtu lõpus raha pihta paneme, siis tuleb seda teha seal, kus kaameraid ei ole, jah?”
„Jah…”
„Nii, ja kus ei ole kaameraid?”
„Ma ei tea.”
„Mõtle.”
„Ma ei tea! Sa ajad mu närvi!”
„Shelli, ma lihtsalt üritan meie elatustaset tõsta.”
„Okei, noh, lihtsalt ütle mulle või… See on alatu, sa nagu eputad või midagi.”
„Okei. Vastus on… kaamerat ei ole… trepil.”
„Millisel trepil?”
„Sellel, kustkaudu raha õhtul ära viiakse.”
„Oh…”
„Mõtle ise, see on täiuslik. Sa ei tee muud, kui võtad vahe, mida sa arvepidamise järgi tead, pistad taskusse ja paned ülejäänu seifi. Täiuslik, on ju?”
„Ma ei tee seda.”
„Okei, sa ei pea seda tegema. Lihtsalt kata mind, okei?”
„Mis mõttes kata?”
„Lihtsalt saad aru, juhid härra Baumi tähelepanu mujale või midagi säärast.”
„Kuidas ma ta tähelepanu mujale juhin?”
„Ma ei tea. Näitad tissi?”
„Rõve!”
„Ma tean. Ta on rõve jah.”
„Ja pasapea!”
„Just nimelt, Shelli.” Panen talle käe õlale. „Sellepärast me temalt näppamegi. Sest ta on pasapea.”
Kas te suudate uskuda, et keset kogu mu salaplaani pidamist lüüakse uks lahti ja välja ilmub Logan McDonough? Shelli nookab peaga ja seal ta ongi, kohe kassa juures, ja toetub letile.
„Ee. Ma võtan koka. Ja friikad.”
„Sa ei taha Bunzat ega midagi?” küsin mina.
Me peame seda küsima. Tegelikult on mul suva.
„Ei.”
„Olgu,
