mõni rahulolematu tont lastetoas tema hälli, võttis tema titekehas võimust ning otsustas alustada elavate seas laastamistööd kättemaksuna mingi tasumata ebaõigluse eest. See on tõesti kõige lihtsam seletus.
Kuidas ka ei olnud, meie oleme aegamisi muutumas tema deemonikäsilasteks.
Ja see pole amet, mida ma oleksin endale soovinud.
Me oleme koolist umbes kuue tänavavahe kaugusel ja õhk on paks nagu kallerdis, enne kui asi jutuks tuleb.
Mina hakkan esimesena rääkima.
„See oli NII. NÕME.”
„Ma tean.”
„Ma mõtlen, tõsiselt.”
„MA TEAN.”
Paus.
„Kas sa arvad, et see on tõsi?”
„Mis, et ta on rase?”
„Jah.”
„Vist küll.”
Paus.
„Me peame midagi tegema.”
„Nagu mida?”
„Ei tea, tema eest välja astuma või midagi.”
„Mitte mingil juhul! Me ei saa seda teha!”
„Miks mitte?”
„Miks mitte? Nalja teed või? Sest me oleme siin heas seisus, kui asjaolusid arvestada. Selles mõttes, et sina oled ju… etnilist sorti ja mina tõmban kõigiga ringi ning kumbagi meist pole selle pärast piinatud!”
Paus.
„Noh, aga kui me teeksime uue sõbrapundi või miskit?”
„Kas sa oled peast segi? Becky lööks meid RISTI. Rääkimata kõigist neist, keda meil õnnestuks oma sõbraks saada. Mis tähendaks arvatavasti mitte kedagi.”
„Aga peab ju olema midagi, mida me teha saame.”
„Kuule, kui me Beckyle vastu hakkame, unusta parem ära. Ta pööraks meie vastu ja see oleks jube. Sa tead seda ju ise ka. Ei läheks kaht sekunditki, ja mina oleksin täiega prost ja sina nagu… tead küll, see i-sõna.”
„I-sõna?”
„Mhm. See i-sõna. Ja tema muidugi paneks midagi veel juurde. Nagu kutsuks sind… vampiir-immigrandiks.”
„Vampiir-immigrandiks?”
„Just. Vampiir-immigrandiks.”
Kui me edasi kõnnime, hakkab hämarduma. Päike mõtleb, et võiks hakata looja minema. Meil mõlemal on jahe. Puud muutuvad tumedaks ja torkivaks. Nagu kavatseksid oksad end kohe välja sirutada ja meid ära kägistada.
Mul on ainult üks mõte.
Jessas! Ma ei taha, et mind kutsutaks vampiir-immigrandiks.
6
Kui tahate tõtt teada, siis näeb meie maja välja nagu Pizza Hut. Meil oli parim maja, farmimaja linna serval laudaga ja puha, aga meid löödi minema, et nad saaksid ehitada sinna Walmarti. Nii et nüüd elame eeslinnas majas, mille juurde võiks niisama hästi sisse sõita ja tellida kaasa kõrsikuid.
Täna õhtul teeb ema lihahautist. Mina pean lõikuma porgandeid ja porrut ja muud sihukest. See on kõige turvalisem asi, mida ma teha saan, ilma et kõik ära mürgitaksin. Ma ei ole Betty Crocker. Mu vaene ema on minuga üritanud, kuid nüüd ta teab, et mul on võimatu teha süüa, ilma et ma midagi ära unustaksin ja kõike ära kõrvetaksin. Pealegi, kes tahaks nii palju pingutada ning kõiki neid tunde ja keskendumist raisata millelegi, mille mingi koll lihtsalt kahe sekundiga röhitsedes alla kugistab? Kogu see värk on nii nõme.
Mõtlen tahtmatult Stacy Nolanile. Mida ta praegu teeb? Lebab voodis ja nutab? Kas ta on juba kooli vahetanud? Kas ta ootab tõesti Jared Kline’i last? Kõige rohkem tunnen end lihtsalt halvasti. Me oleksime pidanud midagi tegema. Me oleksime pidanud üritama teda kaitsta.
„Kullake, kas miski vaevab sind?”
Koorin. Lõigun. Viilutan.
„Ei, tegelikult mitte.”
„Oled kindel?”
Mu ema on kõige suhtes säärane nups. Enamik tüdrukuid lausa vihkab praegu oma ema, te peaksite nägema Beckyt. Aga minu ema nagu lihtsalt teab täpselt õiget distantsi. Ta ei lömasta mind kunagi oma armastusega ega käi kunagi koos minuga poes. Ja kui mõelda, siis ei jaga ta kunagi ilunõuandeid, nagu teeb Shelli ema. Shelli ema on ilunõuannetes kõva käsi. Ta räägib sinuga nii kaua Color Me Beautifulist, meigisarjast, mida ta kasutab, et see paneb silmi pööritama. Aga minu ema mitte. Ta lihtsalt lükkab meid pärast hommikueinet – munad, pannkoogid, vahel röstsai – kooli, tuleb kell viis koju ja hakkab õhtusöögiga pihta. Aga saate aru, tal on asi kontrolli all. Nagu ta hooliks või miskit.
„Olgu, võib-olla üks asi on.”
Koorin. Lõigun. Viilutan.
„Noh… kas tahad sellest rääkida?”
„Stacy Nolan on rase.”
„Mhm?”
„Ja kõik teavad.”
„Mhm?”
„Ja kõik räägivad sellest.”
„Mhm?”
„Ja Becky tegi midagi tõeliselt õelat?”
„Mhm. Mida ta siis tegi?”
„Noh, ta nagu… küsis kõigi ees, kas me tohiksime minna katsikule.”
„See ei ole kuigi kena.”
„Ma tean.”
Koorin. Lõigun. Viilutan.
„Sa oleksid pidanud tema nägu nägema. Me oleksime talle nagu kõhtu virutanud.”
„Meie?”
„Noh… meie Shelliga olime kohe tema selja taga.”
„Becky selja taga?”
„Jah.”
„Ja sa ei öelnud midagi?”
„Ei.”
„Hmm. Noh, ja mis tunne sul nüüd on?”
„Jube. Ma tunnen end jubedalt, emps.”
Koorin. Lõigun. Viilutan.
„Aga võib-olla on midagi, mida sa võiksid teha, et ennast paremini tunda. Kas sa võiksid sellele – mis ta nimi oligi, Stacyle – helistada?”
„Mitte mingil juhul. Becky läheks marru.”
Ohe.
