õppetund ei ole minu jaoks raisku läinud.
Shelli müksab mind, kui Joel ja tema pere leti äärde astuvad. Vannun jumala nimel, et ta on selle kaheksa kuu jooksul, mis me oleme siin töötanud, löönud kassast läbi umbes kolm klienti. Kui aus olla, siis võib ta karta kassaaparaati. Või ehk ei oska ta liita. Ta on kristlane. Ma ei usu, et nad usuksid matemaatikasse.
„Kolm number kolme friikartulitega ja lasteeine sellele tillukesele siin.”
Vaatan üle leti Joel Soreni pisiõde. See on kolmeaastane linalakk suurte siniste silmade ja hiiglasliku roosa lutiga.
„Kui nunnu laps! Mis ta nimi on?”
„Violet.”
„Oo, kui ilus nimi!”
Joel Soren isegi ei vaata minu poole. Ta varjab end vanemate selja taha, teeb näo, nagu vaataks klaasust, mis on umbes niisama huvitav kui betoonplokk. Mul on paha tunne. Kas ta arvab, et ka mina kavatsen tema peale sülitada? Kas ta arvab, et minul on mingit pistmist tema pideva alandamisega?
Kas mul on?
„Nii, tänan. Oh, ja palun veel kolm kokat.”
„Jah, härra. See teeb üheksa dollarit ja viiskümmend senti.”
Shelli läheb uuesti jäätisemasina juurde ja Sorenid võtavad sisse oma kohad perelauas.
„Kas sul on tema pärast paha tunne?” küsin Shellilt.
„Vist jah,” sosistab ta.
„Selles mõttes, et kas see ei tundu nagu ebaõiglane?”
Härra Baum pistab pea välja. „Tellimus valmis!”
Joeli isa tuleb leti juurde toidu järele. Selles mõttes, et siin pole nagu Sizzler või miski. Bunza Hutis tuleb ise oma toidu järel käia.
Shelli kontrollib jäätisemasina juures oma juukseid.
Mina silmitsen Joeli kukalt. „Ma lähen sinna.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Mul on lihtsalt paha tunne, muud midagi. Sa ainult vaata teda. Ta on hirmust halvatud.”
„Nojah, aga mida sa ütled?”
„Ei tea.”
„Sa oled peast soe.”
„Pea suu!”
Shelli teeb näo, nagu annaks mulle laksu.
„Lõpeta mulle töö juures ligiajamine. Lesbar.”
„Its. Oleme ikka zõõbrad…”
Shelli on tõsiselt nagu viieaastane. Kuid ma olen iga kell viis päeva nädalas pigem tema kui Becky Vilhaueri kõrval.
Astun perekonna juurde, kes sööb neljapäeva õhtul Bunza Hutis oma pereeinet, ja Joel Soren näeb välja, nagu tahaks ronida laua alla ja muutuda keldrikakandiks.
„Tere, kas teile on kõik meele järele?”
„Jah, tänan.” Räägib isa. Perekonnapea.
Püüan saada Joeliga silmsidet. Naeratada või midagi.
„Äkki soovite kohvi juurde?”
„Oh ei, tänan.”
„Aga ketšupit, äkki soovite ketšupit?”
„Ee… ei. Tänan, meil on kõik korras.”
„Sinepit?”
„Mulle tundub, et meil on maitseainete poole pealt kõik korras, tänan.”
„Olgu siis. Tundke söögist rõõmu ja tänan, et tulite Bunza Huti.”
Nojah, võib-olla ei kukkunud see kõige paremini välja. Ma vist lihtsalt ärritasin isa.
Kuulge, ma ju püüdsin ainult panna Joel Soreni tundma end kordki inimesena. See tähendab, kas te suudate ette kujutada, mis tunne on käia iga päev koolis, kus sind lakkamatult tõugatakse ja sul raamatuid käest lüüakse?
Jumal küll! Becky isegi ei kontrolli seda enam. Vaat, kui võimas ta on! Tema lükkas lihtsalt lumepalli veerema. Ja nüüd on sellest saanud laviin. Ja vaene Joel Soren on selle alla maetud.
14
Mu vanematele on jäänud kindel mulje, et minu toast on võimatu õue hiilida. Vale! Ma saan aru, miks nad nii arvavad. Kui selles kindluses elaks keegi teine ja mitte minusugune kuritegelik geenius, siis oleks see tõesti võimatu. Lugu on nii: ma valisin meelega selle toa, sest see tundus võimatu. See oli minu teine käik. Esimene oli teha kindlaks, et tegelikult on see võimalik.
Igatahes, täna õhtul on asi lihtne, sest kõik tunnevad huvi ainult selle jabura loo vastu, mis juhtus Oklahomas. Mingi tüüp sai teada, et tema naine magab oma Kmarti bossiga. Ma tean, et seda pole palju. Kuid siis otsustas see tüüp, et parim, mida teha, on minna Kmarti, tulistada bossi, tulistada oma naist ning koguni kõiki inimesi ümberringi, kellel polnud asjaga üldse mingit pistmist.
Kokku sai surma kuus inimest, tüüp ise teiste seas. Emps ei lõpeta sel teemal paanitsemist. Aga ta ei mõtle selgelt, sest kui ta paneks kaks ja kaks kokku, saaks ta ise ka aru, et esiteks: see tüüp oli oklahomalane. Teiseks: see juhtus ülejärgmises osariigis. Ja kolmandaks: Lincolnis ei ole isegi Kmarti, lähim asub Omahas. Nii et kui ta paar sekunditki faktidele näkku vaataks, hingaks ta kergemini, teades, et sääraseid asju siin lihtsalt ei juhtu.
Üritasin talle seda kogu õhtu pähe taguda, kuid ta on selle loo endale täiega pähe võtnud. Selles mõttes, et ta vahtis uudiseid, nagu oleks tsepeliin Hindenburg põlema läinud või midagi.
Mis on mulle kokkuvõttes kasulik. Ja kasulik ka minu põrgulikule plaanile välja hiilida.
See toimub nii. Magamistuba on teisel korrusel, sellel on kaks akent, mõlemad piklikud ristkülikud, umbes ainult poolteist jalga kõrged. Lisage nüüd see, et need käivad keskele kokku… ja meil on jutt umbes üheksatollisest praost, millest läbi pugeda. Lisaks pole midagi, millest kinni hoida. Isegi kui teil õnnestuks end mingi imega sellest tillukesest pilust läbi pigistada… mida te peaksite edasi tegema, lihtsalt minema lendama?
Ainult et. Ja „ainult et” on alati olemas. Juhtumisi kasvab väljas tammepuu, mille üks oks ulatub aknast umbes kahe jala kaugusele.
Teha tuleb järgmiselt. Ütled vanematele, et tahad varakult voodisse minna, magamaks end välja homseks suureks kontrolltööks, mis on mõistagi kujuteldav. Nad naeratavad ja patsutavad ennast seljale, mõeldes, et sa oled nii tubli ja nemad on saanud sinu kasvatamisega nii hästi hakkama.
Ja siis ootad. Mingil hetkel lähevad nad oma tuppa koridori teises otsas. Telekas võib mängida, kuid see ei tähenda midagi. See võib jääda sisse terveks ööks ja terveks järgmiseks sajandiks, uskuge mind.
Kui nende uks on umbes viisteist minutit kinni püsinud, tõmbad selga mis tahes hulluse, millega nad sind eesuksest välja ei laseks. Välja arvatud kingad. Kingad tuleb alla visata. Sul läheb oma jalgu vaja. Uskuge mind.
Sa
