elavate zuni indiaanlaste traditsioonide järgi on ogaõun vihmajumala taim, kelle abil on pöördutud vihmapalvetega esivanemate hingede poole. Lõuna-California rannikualade põliselanike chumash’ide initsiatsioonirituaalides antakse noortele juua külma ogaõunajuure ekstrakti, mis viib nad nägemuslikku unne. Rituaali eesmärk on saada side oma kaitseloomaga. Niimoodi moodustunud side on väga tugev ja jääb püsima kogu eluks. Rituaal toimub viie kogenud šamaani juhendamisel. Kui noored ärkavad, aitavad šamaanid neil nägemusi tõlgendada, lauldes neile ja ühtlasi selgitades hõimu moraali, eetikat ja väärtusi.
Mõned kuulsad nõiad on manitsenud ogaõuna kasutamisel ettevaatusele, väites, et see taim on nii võimas, et rikub inimesed ära, andes neile tunda võimu joovastust ja muutes nad sel moel nõrgaks.
Harilik ogaõun on üheaastane rohttaim maavitsaliste (Solanaceae) sugukonnast. Taim kuulub üheteistliigilisse ogaõuna perekonda ja on looduslikult levinud Põhja-Ameerika lõunaosas. Ogaõun on invasiivne liik Lõuna-Aafrikas ja Galapagosel.
Harilik ogaõun kasvab kuni 100 cm kõrguseks. Tema lehed on suured, korrapäratult saagjaservalised, ebameeldiva lõhnaga. Suured, valged või lillakad õied asetsevad lehekaenlais üksikult. Õiekroon on 5–10 cm pikkune.
Ogaõuna õied on suletud peaaegu 24 tundi ööpäevas ja avanevad vaid lühikeseks ajaks, tavaliselt umbes kell 6 õhtul. Ogaõun õitseb juunist septembrini. Ogaõuna vili on ogaline kupar, mis avanedes jaguneb neljaks. Siis ilmub nähtavale arvukalt musti läikivaid seemneid.
Eestis kasvatatakse ogaõuna aedades ilutaimena.
Ogaõuna on läbi ajaloo ohtralt kuritarvitatud. Nii Indias kui ka Euroopas on vargad kasutanud seda taime majarahva uimastamiseks. Teda on kasutatud enesetappudeks ja mõrvadeks. Ogaõuna kriminaalse kasutuse tõttu on see võrgutavalt hukatuslik uimasti saanud sellised rahvapärased nimetused nagu nõiataim (herbe aux sorciers) või kuraditaim (herbe au diable).
Ogaõunal on tormiline ajalugu mitte ainult mürktaimena. Läbi ajaloo on teda üle maailma kasutatud ka võimsa, kuid ohtliku armurohuna. Ogaõuna seksuaalse mõju tugevdamiseks segati teda kanepi, oopiumi, beetlipähklite ja vürtsidega. Indiaanlased suitsetasid armurohuna ogaõuna seemneid ja lehti.
Hariliku ogaõuna kogu taim on mürgine, sisaldades psüühikale mõjuvaid alkaloide atropiini, hüostsüamiini ja skopolamiini. Taime nimetus Stramonium on arvatavasti tuletatud kreeka keelest ja tähendab tõlkes „hull õun”, mis viitab tema toimele. Ogaõuna teeb salakavalaks asjaolu, et tema pooltoored viljad on meeldiva maitsega. Ogaõuna toime on ohtlik ja ettearvamatu. Tema mürgitusnähud ühtivad karumustika mürgitusnähtudega. Need on suu kuivus, pupillide laienemine, rahutus, meeltesegadus, hallutsinatsioonid, millele järgneb aju ja südame kahjustumine ja piinarikas surm. Ogaõunamürgituse korral on vajalik viivitamatu arstiabi.
Indiaanlased austavad ja kasutavad ogaõuna tänase päevani. Taime kuivatatud lehti suitsetatakse, temast valmistatakse jooke segatuna chicha’ga (mõnedes Ladina-Ameerika piirkondades levinud maisiõlu) või pulque’ga (agaavi õisikuvarre mahlast valmistatud piimavärviline õlletaoline jook, Mehhiko rahvusjook).
Harilik palderjan
Palderjani on eelkõige kasutatud organismi puhastamiseks, armumaagias ja unejookides. Taim kaitseb kurjade vaimude eest. Usutakse, et kui palderjan on ruumis, hoiab ta välgutabamuse eest. Muistsed kreeklased kasutasid palderjani amuletina igasuguste kurjade jõudude vastu. Keskaegses Rootsis pandi palderjani pulmarõivaste sisse. Palderjanil on vastupandamatu tõmme kassidele. Mõnel pool aga usutakse, et kui rotilõksu panna tükike palderjanijuurt, tuleb loom sinna kartmatult uudistama.
Palderjani raviomadusi tunti juba muistses Kreekas ja Roomas, neid on kirjeldanud Hippokrates. Tänapäeval kasutatakse palderjani tinktuuri või tablettidena unetuse, ärevuse ja epilepsia puhul, kuid teaduslikud uuringud pole veenvalt tõestanud palderjani rahustavat toimet. Tõenäoliselt avaldub taoline mõju alles pikema kasutusaja pärast.
Palderjani perekonda kuulub 200 liiki rohttaimi ja põõsaid põhjapoolkera parasvöötmes, Lõuna-Aafrikas ja Andides. Euroopa on 20 palderjaniliigi kodumaa, Eestis kasvavad looduslikult harilik palderjan ja väga haruldane randpalderjan.
Palderjani sugulased on üheaastane salatitaim põldkännak (V. locusta) ja Himaalajas kasvav kuulus lõhnataim harilik nard (Nardostachys jatamansi). Vahel kasvatatakse Eestis ilutaimena kollaste õitega kuldpalderjani (Patrinia) ja roosakaspunaste õitega kannuslille (Centranthus). Uute uurimuste järgi kuulub palderjan kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukonda. Palderjani väikesed valged või roosad õied on meeldiva lõhnaga, taim õitseb juunist septembrini. Palderjan kasvab väga mitmesugustes paikades – niitudel, puisniitudel, soodes, lodudes ja võsastikes.
Harilik peeganum
Peeganumi seemned on hallutsinogeense toimega, kutsudes esile nägemuselamusi: tarvitajal tekib lendava vaiba või luua seljas hõljumise tunne. Seda peeganumi toimet tunti Kesk-Aasias juba 5000 aastat eKr. Taime peamine toimeaine on alkaloid harmiin, mida leidub ka amasoonase kaapiväädis (Banisteriopsis caapi). Teine toimeaine on harmalool. Nende ainete sisalduse tõttu ei söö peeganumi kariloomad.
Kogu taime ja seemneid põletatakse joobumuse saavutamiseks. Pärsia vaipade kudujad tarvitavad peeganumi selleks, et saada huvitavamaid kujundeid.
Rahvameditsiinis on peeganumi kasutatud silmahaiguste, Parkinsoni tõve ja reuma puhul.
Peeganumis sisalduvad karboliinid mõjutavad seksuaalset aktiivsust. Natsi-Saksamaal kasutati peeganumi tõe droogina vangidelt info saamiseks.
Peeganumist saadakse õli ja värvainet, nn Türgi punast, mida kasutatakse vaipade ja tarbooshpeakatete materjali värvimiseks.
Peeganumi saab kasvatada toas potis ja suvel avamaal peenras. Eestis avamaal peeganum ei talvitu ja ta tunneb end vihmasel suvel halvasti, sest on päikse- ja kuivalembene kuivade ja klibuste kasvukohtade taim, kes on tundlik liigniiskuse suhtes.
Türgi punast värvi „Puu vaip”.
Peeganum (Peganum) kuulus varem seigleheliste (Zygophyllaceae) sugukonda. Uute uurimuste järgi on peeganum paigutatud soodapõõsaliste (Nitrariaceae) sugukonda. See on väike kuivalembeste taimede sugukond, kuhu kuulub 26 perekonda ja 280 liiki. Tuntumad selle sugukonna esindajad on kuradisarv (Tribulus), seigleht (Zygophyllum) ja maailma kõige raskema puiduga, Lääne-India saarestikus, Colombias ja Venezuelas kasvav guajakipuu (Guaiacum). Peeganum on 5–6-liigiline rohttaimede ja poolpõõsaste perekond, kes on levinud
