Manduschopshi poeg.
Juba mõnda aega olid tema kombed iseäranis taltsutamatud: ta kadus mitmeks kuuks liivade ääretusse ning käis harva kodus. Asjatult seisis murelik ema nende maja lamedal katusel ning seiras väsimatul pilgul teed. Pärast pikka ootamist märkas ta viimaks silmapiiril keerlevat tolmupilvekest; pilv hõrenes peagi ning nähtavale ilmus tolmune Meiamun kontkõhnal hobusel, kelle silmad olid verdunud, sõõrmed värisesid ja küljed olid haavades, mis ei pärinenud kaugeltki kannustest.
Riputanud oma tuppa mõne hüääni- või lõvinaha, kadus ta taas.
Ning ometi võinuks Meiamun olla õnnelikust õnnelikum: temasse oli armunud preester Afomuthise tütar Nephte, kõige kaunim olend Arsinoe nomosest10. Kuid Meiamun ei teinud märkamagi Nephte hurmava pilguga võluvaid mandlisilmi, punahuulelist naeratust, pimestavvalgeid hambaid, kaunikujulisi käsivarsi ja jalgu, mis olid kaunimad kui Isise jaspiskujul; kindlasti ei olnud terves Egiptuses kellelgi väiksemaid käsi ja pikemaid juukseid. Ainult Kleopatra võis Nephte võlusid varjutada. Ent kellele võiks tulla pähe mõte armuda Kleopatrasse? Junosse armunud Ixion oli ihanud süleleda pilve ning pöörleb nüüd karistuseks igavesti põrgu tulerattal.
Ent Meiamun oli armunud just Kleopatrasse!
Esialgu oli ta püüdnud hullumeelset kirge vaos hoida ning sellega ennastsalgavalt võidelnud, kuid armastus ei ole lõvi – seda juba nii lihtsalt ei tapa ja siin on tugevamadki atleedid jõuetud. Nool istus sügaval haavas ning seda tuli tal kogu aeg endaga kaasas kanda; nii unes kui ka ilmsi kangastus talle Kleopatra kuju – imekaunis ja särav, peas kuldsetipuline peaehe, seisis ta kuninglikku purpurisse rüütatult põlvitava rahva keskel; just nagu hulljulge, kes on ettevaatusest hoolimata otse päikesesse vaadanud ning kelle silmade ees kogu ülejäänud elu väreleb vaid pruun täpp, seisis Meiamuni silmade ees kogu aeg Kleopatra. Kotkad võivad pimestumata päikest vaadata, ent kelle teemantpilk võib karistamatult seirata kaunist naist, imeilusat kuningannat?
Aina uitas ta kuninglike paleede ümbruses, et hingata Kleopatraga sama õhku, et suudelda tema jalgade poolkustunud jälgi, kuid üksnes harva langes talle osaks seegi õnn; ta käis kõigil pühadel talitustel ja pidustustel, üritades püüda tema säravat pilku, näha vargsi mõnda tema kauniduse tuhandest võlust. Vahel haaras teda häbi oma mõttetu elu pärast; siis andus ta veelgi suurema raevuga jahipidamisele, püüdes end väsitades kuuma verd ja palavaid ihasid ohjes hoida.
Ta läks Hermonthise pidustustele, ning ähmases lootuses kas või korraks kuningannat näha, kui too suvepalee ees maabub, oli ta lootsikuga tema paadile järgnenud, hoolimata kõrvetavast päikesest sel kuumal ajal, mis näis panevat sulama isegi kuumusest lõõmavatel postamentidel lõõtsutavad sfinksid.
Ta mõistis, et otsustav hetk on lähedal, et kaalul on tema saatus ning et ta ei või surra saladusega rinnas.
Kuningannasse armunu on iseäralikus olukorras; see on sama mis olla armunud taevatähte; täht vähemalt ilmub igal ööl uuesti oma tavapärasesse kohta, ta naaseb salapärasele kohtumisele: te saate taas kokku, te näete teda, teie pilk ei solva teda! Ent milline õnnetus on olla vaene, tundmatu, märkamatu, paikneda kõige madalamal astmel ning tunda, et süda on tulvil armastust kellegi ülla, sädeleva ja võrratu olendi vastu – naise vastu, kelle viletsamgi ümmardajanna teid tagasi lükkaks! Hoida pidevalt pilku sellel, kes teid ei märka ega hakka kunagi märkama, kelle jaoks teie olete vaid üks, teistega äravahetamiseni sarnane piisake inimlainetusest; jumaldada kedagi, kes teid isegi sajandal kohtumisel ära ei tunne! Ja kui teil avanebki võimalus oma jumalannale sõnake poetada, siis pole sellisele hulljulgusele mingisugust õigustust, kuna teid ei ole õnnistatud luuleanni, erakordse mõistuse ega mingi üliinimliku võimega – mitte millegagi peale armastuse; ning vastutasuks ilu, suursugususe, kõikvõimsuse ning sära eest, millest te unistate, on teil pakkuda ainult oma kirge ja noorust – ühesõnaga ei midagi erilist!
Need mõtted rõhusid Meiamuni; ta lamas liival, lõug kätele toetatud, ning laskis end hällitada otsatutel unistuste voogudel; ta haudus tuhandeid plaane, üks meeletum kui teine. Ta mõistis, et püüdleb kättesaamatut, kuid loobumiseks ei jätkunud mehisust ning salakaval lootus sosistas tema kõrva valelikke lubadusi.
„Kõikvõimas jumalanna Hathor,” lausus ta endamisi, „miks teed sa mind nii õnnetuks? On see kättemaks selle eest, et ma ei hooli preester Afomuthise tütrest Nephtest? Või oled sa pahane selle pärast, et ma põlgasin ära Ateena hetääri Lamia ja Rooma lõbunaise Flora? On see siis minu süü, et mu hing igatseb ainult sinu võistlejanna Kleopatra ilu? Miks saatsid sa mu südamesse kättesaamatu armastusega mürgitatud noole? Milliseid ohvriande sa minult nõuad? Kas ma pean sulle püstitama roosast Syene marmorist sammaste ja kuldste kapiteelide ning kiviplaadist välja tahutud, parimate Memphise ja Teeba meistrite hieroglüüfidega kaetud laega altari? Vasta mulle!”
Nii nagu kõik jumalad ja jumalannad, kelle poole pöördutakse, jäi ka Hathor tummaks. Meiamun võttis vastu meeleheitliku otsuse.
Samal ajal pöördus ka Kleopatra Hathori poole: ta palus temalt uut meelelahutust, mingisugust enneolematut tunnet; igatsevalt asemel väherdes mõtles ta, kui piiratud on siiski tunded: ka kõige sügavamaile neist järgneb kiiresti vastumeelsus ning kuningannal on nii raske oma päevadele täidet leida. Orjade peal uusi mürke katsetada, panna inimesed tiigritega või gladiaatorid omavahel võitlema, juua ära mõned lahustunud pärlid, maksta pidutsemise eest terve provintsiga – kõik see on kulunud ja igav!
Charmion oli meeleheitel ega teadnud enam, mida käskijannaga peale hakata.
Korraga kostis vihin ning seedripuust seinapaneeli plaksatas värelev nool.
Kleopatra oleks äärepealt hirmust minestanud. Charmion pistis pea aknast välja, ent ei märganud muud kui vahutorti jõe pinnal. Noole ümber oli keeratud papüüruseriba, millele olid hieroglüüfkirjas maalitud sõnad: „Ma armastan teid!”
IV
„Ma armastan teid!” lausus Kleopatra, keerutades papüüruserulli peente valgete sõrmede vahel. „Vaat seda ma ootasingi! Kes on see tark hing, see nähtamatu geenius, kes on mu soovi ära arvanud?”
Raugest tardumusest ärganuna hüppas ta hiirt haistva kassi väledusega asemelt üles, pistis väikesed vandlikarva jalad tikitud sandaalidesse, heitis õlgadele peenest kangast tuunika ning jooksis akna juurde, kus seisis ikka veel Charmion.
Öö oli valge ja selge; juba tõusnud kuu paistel joonistus palee välja valguse- ja varjumängus, peegeldudes sinetavas jõevees, milles kuuvalgusest hõbedane lint kulges kaugusesse; uinuvate sfinkside hingetõmmetena kerge tuuleõhk pani värelema pilliroo ja lootoste lasuursed õiekarikad; Niiluse-äärse maabumissilla külge kinnitatud laevade köied nagisesid kergelt ning randa jõudvad lained ohkasid kaeblikult nagu paarilise kaotanud tuvid. Toani kandus lillelõhna, õrnemat kui viirukiaroom, mida levitavad preestrite anumad Anubise templis. Oli üks neid idamaiseid võluöid, võrratum kui meie kõige kaunim päev, sest meie päikesest ei ole sellele kuule võistlejat.
„Kas sa näed seal jõe keskel ujuva mehe pead? Näed, nüüd ületab ta kuuvalguselindi ja kaob varju; enam teda ei näegi.” Ning toetunud Charmioni õlale, kummardus Kleopatra aknast välja, püüdes pilguga tabada salapärast ujujat. Kuid Niiluse ääres kasvavad akaatsiad, palmid ja sükomoorid heitsid sellesse kohta jões varju ega lasknud näha uljaspea põgenemist. Kui Meiamun oleks taibanud end ümber pöörata, oleks ta näinud, kuidas tähekuninganna Kleopatra sihtis ahnelt ööpimedust, otsides teda, vaest egiptlasest lõvikütti.
„Charmion, Charmion, kutsu siia sõudjate ülem Phrehipephbur ning saadetagu kaks paati otsekohe seda meest jälitama,” käskis Kleopatra, kelles oli tärganud ülim uudishimu.
Ilmus
nomos – maakonna nimetus Kreekas ja muistses Egiptuses.
