Öö Kleopatraga. Theophile Gautier

      „Olgu siis nii,” vastas Kleopatra. „Sa sured. Sa oled veidra, hullumeelse unistuse küüsis; sinu soovid ja kujutlused on ületanud lubatud piiri. Sa armusid kuningannasse – ilmselt pead sa end Caesariks või Marcus Antoniuseks. Küllap arvasid sa hullumeelse sonimise hetkedel, et teatud asjaolude kokkulangemise puhul – aga seda juhtub vaid kord tuhande aasta jooksul – võib Kleopatra sinusse armuda. Ja vaata – see, mida sa pidasid võimatuks, läheb nüüd täide: ma muudan su unistuse tõeks; mulle meeldib, kui ma kordki elus saan täita ühe meeletu lootuse. Ma ümbritsen su sära ja hiilgusega; ma tahan, et su saatuses oleks üks ere hetk. Sa oled kõige madalamal astmel, mina tõstan su üheainsa liigutusega kõrgele. Ma toon su välja olematusest, ma teen su jumalaga võrdseks ning paiskan siis tagasi olematusesse – ongi kõik. Kuid ära nimeta mind pärast julmaks, ära anu halastust ega löö vankuma, kui see tund kätte jõuab. Ma olen hea, ma annan su hullusele järele; ma võiksin käskida sind otsekohe tappa, aga sa ütled, et armastad mind – niisiis käsin ma su tappa alles homme. Ühe öö eest tuleb sul eluga maksta. Ma olen suuremeelne: ma ostan sinu elu, kuigi võiksin selle kohe võtta. Ja miks sa minu ees põlvitad? Tõuse üles, anna mulle käsi ja lähme paleesse.”

      VI

      Muistse maailmaga võrreldes on meie maailm väike ja meie pidustused Rooma patriitside ja Aasia valitsejate pillava luksuse kõrval haledad; nende argipäevased söömingud tunduksid tänapäeval ohjeldamatute orgiatena ning Luculluse poolt mõnele lähedasele sõbrale korraldatud söömaaja ülejääkidest saaks tänapäeva linn nädal aega söönuks. Meie kasinate tavade juures on raske ette kujutada nende suurte isandate pillavat eluviisi, kus tegelikkuseks sai isegi see, mida võis sünnitada kõige julgem, kummalisem ja võimalikkuse piire ületavam kujutlusvõime. Meie paleed on nagu tallid, kuhu Caligula poleks iial oma hobust pannud; ka kõige rikkam konstitutsiooniline monarh ei ela nii luksuslikult, kui elas Rooma satraap või prokonsul. Silmipimestav päike, mis kunagi säras maa kohal, on igaveseks hääbunud surmavasse ühetaolisusesse; mitte kunagi enam ei tõuse see päike mustava inimsipelgapesa kohale, kus võis kohata titaanide taolisi hiiglasi, kes kolme sammuga terve maa läbi kihutasid, nagu need hobused, kellest räägib Homeros; jäädavalt on kadunud Lylacqi* ja Paabeli torn, mis lõppematute spiraalidena taeva poole pürgisid, kadunud on hiiglaslikest kiviplokkidest ehitatud tohutud templid ja kuninglikud terrassid, mille püstitamine nõudis terve ajajärgu rahva jõupingutusi ning mille balustraadile naaldudes võis mõtlik valitseja silmitseda enda ees maakaardina laiuvat maailma; ei ole enam korrapäratuid, ebardlikult kokku kuhjatud ja sügavate vallikraavidega ümbritsetud kaootilisi linnu, ööpäev läbi kiskjate möiretest kajavaid amfiteatreid ega mereveega täidetud basseine muinasjutuliste koletiste ja vaaladega; kadunud on linnad oma hiigelkõrgete müüride, üksteise peal paiknevate terrasside, pilvi puudutavate tornide, tohutute paleede, akveduktide, viletsate agulite ja süngete nekropolidega! Kahjuks pole järel muud kui kiviplaatidel vedelevad varemelasud.

      Imelik, et inimesed ei protestinud, kui kõik rikkused ja hüved olid neile kättesaamatud ja kuulusid ainult vähestele väljavalitutele, ning et oma pööraste fantaasiate elluviimise verisel rajal ei kohanud nad mingeid takistusi. Asi on selles, et selline muinasjutuline elu oli ilmsi tõelisuseks saanud unenägu, millest igaüks salamisi unistas – see kehastas kõigi inimeste soovunelmaid ning rahvas uskus, et selle või teise sajandite udus igavikustatud nime kaudu elavad edasi nemadki. Nüüd kui kõikvõimsa tahte sünnitatud pimestav vaatepilt ja võimalus vaadata inimhinge, kelle pisimgi soov jäädvustus ennekuulmatutes graniidist ja pronksist monumentides, on igaveseks kadunud, vaevab maailma sügav ja lootusetu igavus; inimese kuninglikud fantaasiad ei leia enam rakendamist.

      Lugu, mida meie jutustame, ja sellega seotud Kleopatra kuulus nimi viisid meid neile tsiviliseeritud inimese jaoks ebameeldivatele mõtisklustele. Kuid neile inimestele, kelle arvates on neid õnnistatud ohjeldamatu kujutlusvõimega ning kes harrastavad selle toel ülimalt luksuslikku elu, mõjub muistse kirjeldamine nii rusuvalt ja lohutult, et tahtmatult tuleb avaldada kahetsust ja kaastunnet selle üle, et nemad ei olnud Assurbanipali13, Tiglatpilesari14 ja Egiptuse kuninganna Kleopatra või äärmisel juhul Rooma keisri ja Päikese preestri Heliogabaluse kaasaegsed.