tasane naeratus ja aednik nägi välja sootuks teistsugune. Mary mõtles, et on imelik, kuivõrd kenam näib inimene naeratades. Ta polnud sellele kunagi varem mõelnud.
Aednik pöördus nüüd viljapuuaia poole ja hakkas vilistama. See oli tasane, pehme vile. Mary ei suutnud aru saada, kuidas võis selline karm mees teha nii meelitavat häält.
Kohe sündis midagi imelist. Õhus kuuldus pehmet, kerget lendamisekahinat ja punase rinnaga lind lendas nende juurde, asetudes mullakamakale aedniku jalgade lähedal.
„Siin ta on,” kihistas vanamees. Siis kõnetas ta lindu, nagu räägiks lapsega.
„Kus sa oled olnud, sa ninakas väike kelm?” küsis ta. „Ma ei ole sind seni veel näinud. Kas oled nii varakult juba pesa ehitama hakanud? Oled väga varane.”
Lind kallutas oma tillukese pea ühele küljele ning vaatas üles aedniku poole oma õrna särava silmaga, mis sarnanes musta kastetilgaga. Ta paistis väga kodune ning polnud sugugi hirmunud. Hüppas ringi ning nokkis erksalt mullas, otsides teri ja putukaid. Mary südames tekkis veider tunne, sest lind oli nii kena ja rõõmus ning näis nii inimesesarnane. Tal oli väike paks keha ja õrn nokk ning sihvakad, haprad jalad.
„Kas ta tuleb alati, kui te teda kutsute?” küsis Mary peaaegu sosinal.
„Jah, tuleb küll. Tundsin teda juba siis, kui ta hakkas vaevalt lendama. Ta tuli pesast välja teises aias, ja kui ta esimest korda üle müüri lendas, siis oli ta veel nii nõrk, et ei saanud paari päeva jooksul tagasi lennata. Siis saimegi sõpradeks. Kui ta jälle üle müüri lendas, olid teised linnupojad pesast juba lahkunud, tema oli üksi jäänud ja tuli tagasi minu juurde.”
„Mis lind see on?” küsis Mary.
„Kas sa ei tea? See on punaserinnaline leevike ja need on kõige sõbralikumad ja huvitavamad linnud. Nad on peaaegu niisama sõbralikud kui koerad – tuleb ainult osata nendega ümber käia. Vaata, kuis ta seal nokib ja vaatab ikka jälle ümber meie poole. Ta teab, et me räägime temast.”
Oli väga veider näha seda vanameest, kes vaatas väikest tüsedat punaserinnalist lindu, nagu oleks ta linnukese üle uhke ning armastaks teda.
„Ta on edev,” kihistas aednik. „Talle meeldib, kui inimesed temast räägivad. Ja uudishimulik – sa heldus, pole ühtki teist nii uudishimulikku olevust, kes ennast igale poole vahele segab! Ta tuleb alati vaatama, mida ma istutan. Ta oskab avastada igasugu asju, millega söör Craven ennast kunagi ei vaeva. Tema on ikka peaaednik, tõepoolest.”
Leevike hüppas mulda nokkides agaralt ringi, peatus vahetevahel ning vaatas hetkeks nende otsa. Maryle näis, nagu oleksid linnu mustade kastetilkade sarnased silmad vaadelnud teda suure huviga. Paistis tõesti, nagu oleks lind avastanud temas kõik. Imelik tunne ta südames kasvas.
„Kuhu teised pojad lendasid?” küsis ta.
„Kes neid teab! Vana linnupaar tõi nad pesast välja ja pani nad lendama, ja enne kui aru saad, on nad laiali lennanud. See siin oli kaval ja ta teadis, et on üksi.”
Mary astus leevikesele sammu lähemale ja vaatas talle väga tõsiselt otsa.
„Mina olen ka üksi,” ütles ta.
Ta polnud varem teadnud, et see on üks põhjusi, mis tekitab temas kibedust ja pahurust. Ta näis avastavat selle siis, kui leevike vaatles teda ja tema vaatles leevikest.
Vana aednik lükkas mütsi oma paljal pealael tagasi ning vahtis Maryt terve minuti.
„Kas sina oled see väike tüdruk Indiast?” küsis ta.
Mary noogutas.
„Siis pole ime, et tunned end üksildasena. Saad tunda seda veel enam kui varemini,” sõnas ta.
Ta hakkas jälle kaevama, vajutades labida sügavale rammusasse musta aiamulda, kuna leevike hüples agaralt ringi.
„Mis on teie nimi?” küsis Mary.
„Ben Weatherstaff,” ütles mees, lisades siis tusase naeruga: „Ka mina olen üksi, välja arvatud siis, kui tema on minuga,” ning ta osutas pöidlaga leevikesele. „Tema on mu ainus sõber.”
„Mul pole üldse sõpru,” vastas Mary. „Pole kunagi olnud. Mu ayah ei sallinud mind ja ma ei mänginud kunagi kellegagi.”
Yorkshire’i lastel on viisiks avaldada karmi avameelsusega oma arvamist ning vana Ben Weatherstaff oli Yorkshire’i nõmmeelanik.
„Sina ja mina oleme kaunis sarnased,” sõnas ta. „Oleme kootud ühest ja samast koest. Meil pole kummalgi ilusat välimust ja me mõlemad oleme niisama hapud, nagu välja näeme. Meil mõlemal on ühesugune pahur iseloom, meil mõlemal, olen selles kindel.”
See oli avameelselt öeldud ning Mary Lennox polnud kunagi elus kuulnud tõtt enda kohta. Pärismaalastest teenijad kummardasid ja alistusid sulle alati, ükskõik, mis sa tegid. Mary polnud kunagi palju mõelnud oma välimuse üle, nüüd tundis ta huvi, kas ta on niisama inetu kui Ben Weatherstaff ning kas ta näeb välja niisama tige nagu Ben Weatherstaff oli välja näinud enne leevikese tulekut.
Äkki kuuldus ta läheduses nõrka heledat sirinat ja Mary pöördus ümber. Ta seisis paari sammu kaugusel noorest õunapuust, mille oksale leevike oli lennanud, lastes kuuldavale lühikese laulu.
„Milleks ta seda tegi?” küsis Mary.
„Ta on otsustanud sinuga sõprust sobitada,” vastas Ben. „Võtku mind tont, kui sa ei ole talle meeldima hakanud!”
„Mina?” lausus Mary, sammus tasa väikese puu juurde ja vaatas üles.
„Kas tahad minuga sõbraks saada?” ütles ta leevikesele, nagu räägiks inimesega. „Kas tahad?” Ning ta ei öelnud seda mitte oma karmi häälega ega ka käskivas indialikus kõneviisis, ta ütles seda nii pehmelt, igatsevalt ja meelitavalt, et Ben Weatherstaff oli niisama üllatatud, nagu oli enne olnud Mary, kui kuulis aednikku vilistavat.
„Tohoh,” hüüdis vanamees, „sa ütlesid seda nii kenasti ja inimlikult, nagu ei olekski sa kuri vana naine, vaid tõeline laps. Sa ütlesid seda peaaegu niisama, nagu Dickon räägib oma metsloomadega nõmmel.”
„Kas sa tunned Dickonit?” küsis Mary, pöördudes kiiresti ringi.
„Kõik tunnevad teda. Dickon rändab igal pool. Isegi põldmurakad ja kanarbikukellukesed tunnevad teda. Vean kihla, et isegi rebased näitavad talle, kus asuvad nende urud, ja lõokesed ei peida oma pesi tema eest.”
Mary oleks tahtnud veel mõndagi küsida. Ta tundis Dickoni vastu peaaegu niisama suurt huvi kui mahajäetud aia vastu. Ent just samal hetkel leevike, kes oli oma laulu lõpetanud, raputas pisut tiibu, laotas need laiali ja lendas minema. Ta oli oma külaskäigu sooritanud ning nüüd oli tal muudki teha.
„Ta lendas üle müüri!” hüüatas Mary linnule järele vaadates. „Ta lendas viljapuuaeda… nüüd lendas ta üle teise müüri – aeda, millel pole väravat!”
„Ta elab sääl,” ütles vana Ben. „Sääl tuli ta munast välja. Kui ta hakkab pesa ehitama, siis lööb ta sääl külge mõnele noorele leevikesemadamile, kes elab vanade roosipuude otsas.”
„Roosipuude otsas,” kordas Mary. „Kas seal on siis roosipuid?”
Ben
