vaatamas iga päev või paari päeva tagant, ent keegi ei küsinud, mida ta teeb, ega öelnud, mida ta peab tegema. Mary arvas, et nii on vist Inglismaal viisiks lapsi kohelda. Indias oli tema juures alati viibinud ayah, kes oli saatnud teda kõikjal ning teeninud teda igati. Maryt oli sageli tüüdanud ta juuresolek. Nüüd ei saatnud teda keegi ning ta õppis isegi ennast riidesse panema, sest Marthal oli nägu, nagu peaks ta Maryt lolliks ja rumalaks, kui tüdruk nõudis, et talle asjad kätte ulatataks ja selga pandaks.
„Kas sul pole tervet mõistust või?” küsis ta kord, kui Mary seisis ja ootas, et Martha talle kindad kätte paneks. „Meie Susan Ann on kaks korda nii terane kui sina, kuigi on ainult nelja-aastane. Mõnikord paistab küll, et su pää on tsipa pehme.”
Mary oli kandnud hinges veel tund aega pärast seda jonnakat vimma, kuid see pani teda mõtlema ka mitmele sootuks uuele asjale.
Kui Martha oli kamina koristanud ja alla läinud, jäi Mary veel umbes kümneks minutiks akna alla seisma.
Ta mõtles järele oma uue idee üle, mis oli temas tekkinud, kui ta kuulis raamatukogust. Ta ei hoolinud palju raamatukogust endast, sest oli väga vähe raamatuid lugenud, kuid see tuletas talle meelde sadat suletud ustega tuba. Teda huvitas, kas need on tõesti kõik lukus ja mida leiab ta eest, kui tal õnnestub mõnesse neist sisse pääseda. On neid tõesti sada? Miks ei pidanud ta minema, et näha, kui palju uksi ta jõuab loendada? Niiviisi on tal ometi midagi teha sel hommikul, kuna ta ei saa välja minna. Teda polnud kunagi õpetatud luba küsima, kui ta tahtis midagi teha, ning tal polnud aimugi autoriteedist, seepärast ei pidanud ta ka vajalikuks küsida proua Medlockilt, kas ta võib majas ringi käia, isegi kui ta oleks proua Medlockit näinud.
Ta avas toaukse, astus koridori ning alustas oma rännakut. See oli pikk koridor, kust hargnesid kõrvalkoridorid ja väikesed trepid viisid jällegi uutesse koridoridesse. Oli uksi ja jälle uksi, seintel rippusid pildid. Mõnikord olid need tumedad, kummalised maastikud, kuid rohkem oli portreesid: mehed ja naised veidrates, suursugustes atlass- ja sametrõivastes. Mary leidis end pikast galeriist, mille seinad olid kaetud selliste portreedega. Ta polnud kunagi mõelnud, et ühes majas võib olla nii palju portreesid. Ta sammus aeglaselt edasi ning vaatles nägusid, mis näisid ka teda vaatlevat. Maryle tundus, nagu imestaksid need näod, mida teeb üks väike tüdruk Indiast nende majas. Oli ka laste pilte – väikesed tüdrukud rasketes atlasskleitides, mis seisid nende ümber kohevil ja ulatusid jalgadeni, ning pikajuukselised poisid puhvitud käiste ja pitskraedega või jälle suurte kroogetega kaela ümber. Mary peatus iga lapsepildi juures ja püüdis ära arvata, mis on nende nimed, kuhu nad on läinud ja miks kannavad selliseid veidraid rõivaid. Seal oli üks puine, inetu väike tüdruk, kaunis Mary enda sarnane. Ta kandis rohelist brokaatkleiti ja sõrme otsas hoidis rohelist papagoid. Ta silmadel oli terav, kummaline ilme.
„Kus sa praegu elad? Soovin, et oleksid siin,” ütles Mary talle valjusti.
Kindlasti pole ükski teine väike tüdruk veetnud sellist kummalist hommikut. Näis, nagu poleks kedagi teist kogu selles hiiglasuures, korrapäratus majas, ainult see väike tüdruk, kes rändas üles ja alla, läbi kitsaste ja laiade koridoride, kus, nagu talle tundus, polnud keegi peale tema kunagi käinud. Kuna oli ehitatud nii palju tube, siis olid neis kindlasti inimesed elanud, kuid maja näis nii tühi, et Mary peaaegu ei suutnud seda tõeks pidada.
Alles siis, kui Mary jõudis teisele korrusele, tuli talle meelde katsuda ukselinke. Nagu proua Medlock oli öelnud, olidki kõik uksed lukus, ent kui ta lõpuks proovis veel üht neist, ta peaaegu kohkus hetkeks, sest tundis, et uks avaneb suurema vaevata. Ta lükkas ust ning see avanes aeglaselt ja raskelt. See oli massiivne uks, mis viis suurde magamistuppa, mille seinad olid kaetud drapeeringutega. Toas oli inkrusteeritud mööbel, mida ta oli ka Indias näinud. Lai tinaraamidega aken avanes nõmme poole ja kamina kohal rippus teine portree puisest, inetust väikesest tüdrukust, kes näis vaatavat Maryt veel uudishimulikumalt.
„Võib-olla magas ta kord siin,” mõtles Mary. „Ta vaatab mind sellise pilguga, et see tekitab minus veidra tunde.”
Seejärel avas ta veel palju uksi ning nägi nii palju tube, et muutus sellest päris väsinuks ja arvas, et majas on tõesti sada tuba, kuigi ta polnud neid lugenud. Kõigis neis tubades olid vanad pildid või vanad tapeedid kummaliste mustritega. Peaaegu igas ruumis oli ka iseäralikku mööblit ja iseäralised kaunistused.
Ühes toas, mis näis mõne daami elutoana, olid kõik seinad tikitud sametiga kaetud ning ühes kapis oli sadakond elevandiluust väikest elevanti. Neid oli igas suuruses ja mõningail neist oli seljas ajaja või kandetool. Mõned olid palju suuremad kui teised ja mõned olid nii tillukesed, et näisid lastena. Mary oli näinud nikerdatud elevandiluud Indias ning ta teadis kõike elevantidest. Ta avas kapiukse ning jalapingil seistes mängis hulk aega elevantidega. Kui ta sellest tüdines, seadis ta elevandid jälle korda ja sulges ukse.
„Mida sa siin teed?” küsis ta, haaras Mary käsivarrest ning tõmbas ta eemale
Kõigil oma rännakuil läbi pikkade koridoride ja tühjade tubade polnud ta näinud ühtki elusolendit, kuid selles toas ta nägi midagi. Parajasti kui ta oli kapiukse sulgenud, kuulis ta tasast kahinat. Ta võpatas ning vaatas üle õla sohva poole kamina kõrval, kust see hääl näis tulevat. Sohva nurgas oli padi ja selle sametkattes auk, kust piilus välja tilluke pea ehmunud silmapaariga.
Mary hiilis tasa üle toa, et vaadata. Need läikivad silmad kuulusid väikesele hallile hiirele, kes oli padjasse augu närinud ning sinna mugava pesa teinud. Kuus hiirepoega magasid tihedalt ta kõrval. Kui ka kõigis sajas toas polnud ühtki elavat olendit, oli ühes vähemalt seitse hiirt, kes ei paistnud sugugi üksildastena.
„Kui nad poleks nii hirmunud, võtaksin nad endaga kaasa,” mõtles Mary.
Ta oli küllalt kaua rännanud ja tundis väsimust, seepärast pöördus tagasi. Paar-kolm korda eksis ta teelt, pöördudes valesse koridori, ning oli sunnitud edasitagasi käima, kuni leidis jälle õige tee. Lõpuks jõudis ta tagasi korrusele, kus asus tema tuba, kuid see oli kuskil kaugemal ja Mary ei teadnud täpselt, kus ta õieti viibib.
„Usun, et olen jälle valele teele sattunud,” sõnas Mary, seistes ikka veel lühikese, tapetseeritud seintega koridori lõpus. „Ma ei tea, kuhupoole minna. Kui vaikne on kõik!”
Vaevalt oli ta seda öelnud, kui vaikust läbis hääl. See oli jällegi nutuhääl, kuid veidi teistsugune, kui ta eile oli kuulnud. See oli lühike pahur, lapselik virisemine, mida summutasid seinad.
„See on lähemal kui eile,” ütles Mary, kuna ta süda hakkas tugevamini põksuma. „Ning see on nutt.”
Ta asetas käe juhuslikult tapeedile enda lähedal ja hüppas siis üllatunult tagasi. Tapeet varjas ust, mis kargas lahti. Selle taga oli jällegi koridor ning seda mööda lähenes proua Medlock võtmekimbuga, näol väga kuri ilme.
„Mida sa siin teed?” küsis ta, haaras Mary käsivarrest ning tõmbas ta eemale. „Mis ma ütlesin sulle?”
„Pöörasin ümber vale nurga,” seletas Mary. „Ma ei teadnud, millist teed minna, ja ma kuulsin kedagi nutmas.”
Ta otse vihkas proua Medlockit sel hetkel, kuid ta vihkas teda veel enam järgmisel.
„Sa ei kuulnud midagi sellist,” ütles majapidajanna. „Sa tuled nüüd tagasi oma tuppa või ma teen su kõrvad kuumaks.”
Ning ta võttis Mary käekõrvale ja pooleldi tõukas, pooleldi tõmbas teda edasi ühte koridori ja sealt alla teise, kuni lükkas ta lõpuks sisse oma toa uksest.
„Nüüd jääd
