lahti ühe lehekese ja siis teise. Pane neid tähele.”
„Tahan seda teha,” vastas Mary.
Varsti seejärel kuulis ta pehmeid sahisevaid tiivalööke ning teadis otsekohe, et leevike on jälle sinna tulnud. Linnuke oli väga julge ja elav, hüppas nii ligidal Mary jalgade juures ja vaatas nii kelmikalt talle otsa, pea ühel küljel, et Mary Ben Weatherstaffilt küsis:
„Kas arvate, et ta mäletab mind?”
„Mäletab sind!” ütles Weatherstaff halvakspanevalt. „Ta tunneb iga kapsajuurikat aias, mis siis veel inimestest rääkida. Ta ei ole kunagi varem siin väikest tüdrukut näinud ja tahab nüüd sinu kohta kõike välja uurida. Sellest pole vähematki kasu, kui püüad tema eest midagi varjata.”
„Kas taimed liigatavad pimedas mullapõues ka selles aias, kus tema elab?”
„Millises aias?” urises Weatherstaff, muutudes jälle tigedaks.
„Seal, kus on vanad roosipuud. Kas seal on kõik lilled surnud või ärkavad mõned neist suvel veel ellu?” ei suutnud ta küsimata jätta, sest see huvitas teda väga.
„Küsi temalt,” vastas Ben Weatherstaff, osutades õlaga leevikesele. „Tema on ainuke, kes teab. Keegi teine pole selle aia sisemust kümne aasta jooksul näinud.”
Kümme aastat on pikk aeg, mõtles Mary. Tema oli kümne aasta eest sündinud.
Pikkamisi ja mõtteis kõndis ta minema. Ta oli hakanud armastama seda aeda, nagu oli hakanud armastama seda leevikest, Dickonit ja Martha ema. Ta oli hakanud armastama ka Marthat. See tähendas kiindumist õige mitmesse inimesse – kellelegi, kes pole harjunud armastama. Mary mõtles ka leevikesest nagu inimesest. Ta jalutas aiast välja pika, luuderohuga kaetud müüri taha, mille üle võis näha puulatvu, ja kui ta oli paar korda edasi-tagasi kõndinud, elas ta läbi kõige huvitavama ja erutavama juhtumuse oma elus. Ning seda kõike Ben Weatherstaffi leevikese tõttu.
Ta kuulis siristamist ja sädistamist ning vasakule, tühjale lillepeenrale vaadates nägi leevikest, kes hüples ringi ja nokitses mullas, nagu tahaks näidata, et ta pole Maryle järgnenud. Kuid Mary teadis, et lind on teda jälginud, ning see üllatus pani ta rõõmu pärast värisema.
See oli vana võti, mis paistis olevat kunagi ammu maha maetud.
„Sa mäletad mind!” hüüdis ta. „Sa mäletad! Sa oled kõige kaunim olend maailmas!”
Ta sädistas, jutustas ja meelitas ning leevike kargles, lehvitas saba ja siristas vastu. Paistis, nagu kõneleks ta. Ta punane vest läikis atlassina ning ta ajas oma tillukese rinna ette ja näis nii peen, suursugune ja kaunis, nagu tahaks ta Maryle näidata, kui tähtis ja inimesesarnane üks leevike võib olla. Preili Mary unustas täiesti, et ta on kunagi oma elus olnud jonnijüri, kui lind lubas endale läheneda, ning Mary kummardus alla, püüdes leevikese moodi häälitseda.
Oh, mõelda ainult, et linnuke laseb teda endale nii lähedale! Ta teab, et Mary mingi hinna eest ei tõsta kätt tema vastu ega ehmata teda mingil viisil. Ta teab seda, sest ta on tõeline isiksus – ainult kaunim kui keegi teine isiksus maailmas. Mary oli nii õnnelik, et julges vaevalt hingata.
Lillepeenar ei olnud päris paljas. Seal polnud lilli, sest eelmise aasta kasvud olid talveks ära lõigatud, kuid peenra taga kasvasid kõrged ja madalad puhmad, ning Mary nägi, et leevike hüppas nende all värskelt üles aetud mullakuhilale, et otsida ussikest. Mulla oli üles kraapinud koer, kes mutti otsides oli kaevanud üsna sügava augu.
Mary vaatles auku, ilma et oleks õieti teadnud, millest see oli tekkinud. Vaadates märkas ta midagi, mis oli värskelt üleskaevatud mullaga peaaegu üleni kaetud. See näis roostetanud rauast või vasest rõngana, ja kui lind lendas lähedale puu otsa, sirutas Mary käe välja ja tõstis rõnga üles. See oli siiski rohkem kui rõngas, see oli vana võti, mis paistis olevat kunagi ammu maha maetud. Preili Mary tõusis püsti ja vaatles peaaegu hirmunud näoga võtit, mis rippus ta sõrme otsas.
„Võib-olla on see maetud kümne aasta eest. Võibolla on see tolle aia võti,” sõnas ta sosinal.
8
Ta vaatles võtit hulk aega; pööras seda ikka ja jälle ringi ja mõtles. Nagu öeldud, ta oli laps, keda polnud kunagi õpetatud luba küsima ega endast vanemate inimestega nõu pidama. Ta vaid mõtles, et kui see võti kuulub suletud aiale ja tal õnnestub leida selle väravat, siis ta võibolla suudab selle avada ning saab näha, mis peitub seespool müüre ja mis on saanud vanadest roosipuudest. Ta tahtis seda aeda näha just sellepärast, et see oli nii kaua suletuna seisnud. Ta arvas, et see peaks olema erinev teistest paikadest ja et seal võib olla juhtunud midagi kummalist kümne aasta kestel. Pealegi, kui aed talle meeldib, võib ta minna sinna iga päev, sulgeda värava enda järel, mõtelda välja mõne mängu ja mängida seda täiesti üksi, sest keegi ei saaks kunagi teada, kus ta viibib, vaid arvataks, et värav on ikka lukustatud ja võti maha maetud. Selline mõte meeldis talle väga.
Omaette elamine majas, kus oli sada saladuslikult lukustatud tuba ja kus polnud midagi lõbusat teha, oli ta aju äratanud ja kujutlusvõime tööle rakendanud. Kahtlemata mõjus selleks kaasa ka värske, karge, puhas sooõhk. Niisama nagu see oli temas isu tekitanud ja võitlus tuulega oli ta vere käima pannud, olid needsamad tegurid ka tema ajutegevust ergutanud. Indias oli alati väga palav olnud ja ta oli tundnud end liiga tülpinuna ja nõrgana, et palju millestki hoolida, ent siin hakkas ta hoolima ning tekkis tahtmine tegutsemiseks. Ta tundis end juba vähem „jonnijürina”, kuigi ei teadnud, miks see nii on.
Ta pistis võtme taskusse ja hakkas edasi-tagasi jalutama. Siin ei käinud nähtavasti kunagi keegi peale tema, niisiis võis ta aeglaselt kõndida ja vaadelda müüri või õigemini luuderohtu müüril. Need luuderohuväädid olid väga segav asjaolu. Nii hoolikalt kui Mary ka vaatles, ei näinud ta midagi peale tihedalt kasvanud, siledate, tumeroheliste lehtede. Ta tundis suurt pettumust. Midagi endisest kangekaelsusest tuli temasse tagasi, kui ta sammus seal müüri ääres ja vaatas puulatvu aias. Rumal lugu – olla sellele nii lähedal ja ometi mitte sisse pääseda, ütles ta endamisi. Tagasi majja minnes võttis ta võtme taskust välja, kuid otsustas seda alati kaasas kanda, kui välja läheb, nii et kui ta kunagi peaks peidetud värava üles leidma, oleks võti alati käepärast.
Proua Medlock oli Marthale loa andnud ööbida nõmmemajakeses, aga hommikul oli tüdruk juba varakult platsis ja alustas oma tööd tavalisest veel punasemate põskedega ja kõige paremas tujus.
„Tõusin üles kell neli,” ütles ta. „Eh! Ilus oli nõmm, linnud ärkasid, jänesed jooksid ringi ja päike tõusis. Ma ei käinud jala kogu teed. Keegi mees võttis mu vankrile, ja ma võin öelda, et mul oli väga lõbus.”
Tal oli palju jutustada eelmise päeva rõõmudest. Ema oli rõõmustanud teda nähes ja nad olid hakkama saanud nii küpsetamise kui ka pesemisega. Ta oli küpsetanud igale lapsele isegi pannkoogi tillukese pruuni suhkrutükikesega keskel.
„Koogid olid kõik tulipalavad, kui lapsed tulid soost mängimast. Kogu majakeses oli armas, puhas, soe küpsetamisehõng, tuli leegitses mõnusalt ja lapsed otse hõiskasid rõõmust. Dickon ütles, et meie majake kõlbaks kuningalegi elamiseks.”
Õhtul olid nad kõik istunud kamina ümber, Martha ja ema olid rõivaid lappinud ja sukki nõelunud ning Martha oli jutustanud väikesest tüdrukust, kes oli tulnud Indiast ja keda olid kogu aeg teeninud „mustad”, nagu Martha neid nimetas, nii et ta ei osanud isegi endale sukki jalga tõmmata.
„Eh,
