neid. Teed sa seda tõesti, preili? See oleks nagu metsloomade näitus, mis olevat kord Yorkis olnud.”
„India on täiesti erinev Yorkshire’ist,” lausus Mary pikkamisi ja mõtlikult. „Ma ei ole kunagi mõelnud selle üle. Kas Dickonile ja emale meeldis kuulda minust?”
„Oh, Dickoni silmad tungisid peaaegu pääst välja, nii ümmargused olid nad,” vastas Martha. „Ent ema oli murelik, et oled nii üksipäini, ja küsis, kas härra Craven pole võtnud sulle mõnda kasvatajannat või hoidjat, ja mina vastasin, et ei ole, kuigi proua Medlocki arvates ta teeb seda, kui talle meelde tuleb, kuid võibolla ei tule tal seda meelde veel paari-kolme aasta jooksul.”
„Ma ei taha kasvatajannat,” lausus Mary teravalt.
„Kuid ema ütleb, et sa pead õppima raamatutarkust selles eas ning et sul peab olema keegi naisterahvas, kes sinu eest hoolitseb. Ta ütleb: „Noh, Martha, kujuta iseennast ette sellises suures majas täitsa üksinda ringi kolamas, ilma emata. Tee kõik, et teda lõbustada,” ütles ta, ja ma vastasin, et teen.”
Mary heitis talle pika, läbitungiva pilgu.
„Sa lõbustad mind,” ütles ta. „Mulle meeldib kuulata, kui sa räägid.”
Otsekohe läks Martha toast välja ja tuli tagasi, hoides midagi põlle all.
„Mis sa arvad,” ütles ta rõõmsa naeratusega. „Tõin sulle kingituse.”
„Kingituse!” hüüatas preili Mary. Kuidas võis majake, kus oli neliteistkümmend näljast inimest, teha kellelegi kingitust!
„Üks harjusk sõitis üle nõmme ja peatas oma vankri meie ukse ees,” seletas Martha. „Tal oli potte ja panne ja igasugu kribu-krabu, kuid emal polnud raha midagi osta. Parajasti kui mees minema hakkas, hüüdis meie Lisabeth Ellen: „Ema, tal on puna-siniste käepidemetega hüppenöörid.” Ja ema hüüab täitsa ootamatult: „Siia, pidage, härra! Kuipalju nad maksavad?” Ja mees vastas: „Kaks penni.” Siis hakkas ema taskutest otsima ja ütles mulle: „Martha, sa tõid mulle oma palga nagu hää tüdruk kunagi, ja mul on kümme auku iga penni jaoks, kuid nüüd ma võtan sellest kaks penni, et osta tollele lapsele hüppenöör.” Ja ta ostiski ja siin see on.”
Martha võttis nööri põlle alt ja näitas seda üpris uhkelt. See oli tugev painduv nöör, mille mõlemas otsas oli punase- ja sinisetriibuline käepide. Kuid Mary Lennox polnud kunagi varem hüppenööri näinud. Ta vaatles seda hämmastunud ilmel.
„Milleks see on?” küsis ta uudishimulikult.
„Milleks!” hüüatas Martha. „Tahad sa öelda, et Indias pole hüppenööre, kuigi seal on elevante, tiigreid ja kaameleid! Pole ime, et seal on palju musti. See nöör on selleks, vaata!”
Ta jooksis keset tuba ja üht käepidet ühes, teist teises käes hoides hakkas hüppama, hüppama, hüppama, kuna Mary pöördus toolil ringi, et teda vaadata, ja kummalised näod vanadel portreedel näisid ka vaata vat ja imestavat, kust võttis see lihtne väike nõmmemajakese tüdruk häbematuse toimida selliselt nende nina all. Kuid Martha ei näinudki neid. Mary näos väljenduv huvi ja uudishimu rõõmustas teda ning ta jätkas hüppamist, kuni oli jõudnud sajani lugeda.
„Võisin veel kauem hüpata,” ütles ta peatudes. „Hüppasin viissada korda, kui olin kaheteistkümneaastane, kuid ma ei olnud siis veel nii paks kui praegu ja olin rohkem harjutanud.”
Mary tõusis toolilt üsna erutatult.
„See on väga kena,” ütles ta. „Sinu ema on lahke inimene. Arvad sa, et ma suudaksin kunagi niiviisi hüpata?”
„Katsu seda kohe,” soovitas Martha, ulatades talle hüppenööri. „Alguses sa ei jõua hüpata sada korda, aga kui sa harjutad, küll sa juba jõuad. Seda ema ütleski. Ta ütles: „Miski pole talle kasulikum kui hüppenöör. See on kõige mõistlikum mänguasi, mis lapsel võib olla. Las ta mängib väljas värskes õhus, hüpates nööriga, see pingutab ta käsi ja jalgu ja annab neile tugevust.””
Oli selge, et Mary kätes ja jalgades polnud palju jõudu, kui ta hüppamist alustas. Ta polnud kuigi osav hüppaja, kuid talle meeldis see ja ta ei soovinud loobuda.
„Pane ülerõivad selga ja mine hüppa väljas,” ütles Martha. „Ema ütles, et peaksid olema väljas nii palju kui võimalik, isegi kui veidi vihma sajab. Pead vaid soojalt riidesse panema.”
Mary pani mantli selga, mütsi pähe ja võttis hüppenööri käsivarrele. Ta avas ukse, et väljuda, ent äkki meenus talle midagi ja ta pöördus kaunis aeglaselt tagasi.
„Martha,” ütles ta, „see oli sinu palgast. Need olid tegelikult sinu kaks penni. Tänan sind.” Ta ütles seda puiselt, sest ta polnud harjunud inimesi tänama või hoolima sellest, et nad tegid midagi tema heaks. „Tänan sind,” kordas ta ja ulatas käe, sest ta ei osanud midagi muud teha.
Martha surus ta kätt veidi kohmakalt, nagu ei oleks ka tema selliste asjadega harjunud. Siis hakkas ta naerma. „Eh, oled sina ikka üks veider, vanainimese moodi olevus,” ütles ta. „Kui sa oleksid olnud meie Lisabeth Ellen, sa oleksid andnud mulle musi.”
Hüppenöör oli suurepärane asi
Mary paistis puisem kui kunagi enne.
„Kas sa soovid, et suudleksin sind?”
Martha naeris jälle.
„Ei, ei soovi,” vastas ta. „Kui sa oleks teistsugune, võib-olla sa sooviks seda ise. Kuid sa ei ole niisugune. Jookse nüüd välja ja mängi oma nööriga.”
Preili Mary tundis end toast väljudes pisut ebamugavalt. Yorkshire’i inimesed näisid olevat veidrad ja Martha oli talle alati mõistatuseks. Algul polnud tüdruk talle sugugi meeldinud, kuid nüüd polnud see enam nii.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
