vajutas labida sügavale ja näis sama osavõtmatu nagu siis, kui Mary oli alguses teda näinud.
„Oli värav kümne aasta eest, kuid nüüd seda ei ole,” vastas ta.
„Pole väravat!” hüüdis Mary. „Peab ometi olema.”
„Mitte niisugust, mida igaüks võib leida ja millega igaühel on asja. Ära ole ninatark ja ära topi oma nina igale poole, kuhu ei ole põhjust minna. Nüüd pean ma oma tööd edasi tegema. Mine ära mängima. Mul ei ole enam aega.”
Ta peatas kohe kaevamise, viskas labida üle õla ning sammus minema, ilma et oleks isegi vaadanud Mary poole või „head päeva” öelnud.
5
Algul oli iga uus päev, mille Mary Lennox veetis Misselthwaite’is, täpselt sarnane eelmistega. Igal hommikul ärkas ta oma tapetseeritud toas ning leidis Martha põlvitamas kamina ees ja tuld tegemas. Igal hommikul sai ta oma eine lastetoas, milles polnud midagi lõbustavat. Iga kord peale einet vaatas ta aknast välja hiiglasuurele nõmmele, mis näis igale poole laiuvat ning ulatuvat üles taevani, ning olles vahtinud tükk aega, taipas ta, et kui ta ei lähe välja, siis peab ta sisse jääma, kus pole midagi teha, – ja niisiis läks ta välja. Ta ei teadnud, et see oli kõige parem, mis ta võis teha, ning ta ei teadnud ka, et kiiresti kõndides või piki jalgteid ja alleesid joostes kiirendas ta oma aeglast vereringet ja soost puhuva tuulega võideldes muutus ta tugevamaks. Ta jooksis ainult selleks, et sooja saada. Ta vihkas tuult, mis tormas talle näkku ning ulgus ja hoidis teda tagasi nagu mõni nähtamatu hiiglane. Ent tugevad karedad ja värsked tuulepuhangud, mis tulid üle nõmme, täitsid ta kopsud millegagi, mis oli kasuks kogu ta kõhnale kehale, need piitsutasid ka pisut puna ta põskedesse ja panid särama ta tuhmid silmad, kuigi Maryl polnud sellest aimugi.
Kord paari päeva järel, mis ta oli täielikult väljas veetnud, ärkas ta ühel hommikul teadmisega, mida tähendab olla näljane. Ning kui ta istus einestama, ei vaadanud ta enam põlastavalt pudrule ega lükanud seda eemale, vaid võttis lusika, hakkas sööma ja sõi, kuni kauss oli tühi.
„Sa oled pudrusöömisega täna hommikul päris suuri edusamme teinud, eks ole?” küsis Martha.
„See maitses täna hästi,” vastas Mary, tundes ka ise pisut imestust.
„See on nõmmeõhk, mis annab sulle söögiisu,” sõnas Martha. „Oled õnnelik, et sul on nii sööki kui ka isu. Meie onnis oli neid kaksteistkümmend, kel oli küll isu, kuid kellel ei olnud seda millegagi kustutada. Mängi aga väljas edasi iga päev, siis kasvab sulle ka natuke liha kontidele ja sa ei ole enam nii kollane.”
„Ma ei mängi,” vastas Mary. „Mul pole midagi, millega mängida.”
„Pole millegagi mängida!” hüüdis Martha. „Meie lapsed mängivad keppide ja kividega. Nad jooksevad ringi, kisavad ja vaatavad igasugu asju.”
Mary ei kisanud, ent ta vaatas ka igasugu asju. Polnud ju midagi muud teha. Ta jalutas ringi aedades ning kõndis pargis mööda jalgteid. Mõnikord otsis ta Ben Weatherstaffi, ent kuigi ta nägi teda mitu korda töötamas, oli vanamees liiga ametis, et vaadata Mary poole, või oli ta liiga pahur. Kord, kui Mary sammus tema poole, võttis ta oma labida ja pöördus minema, nagu teeks seda sihilikult.
Ühes kohas käis Mary sagedamini kui kuskil mujal. See oli pikk allee väljaspool müüridega ümbritsetud aedu. Mõlemal pool alleed asusid tühjad lillepeenrad ja müür oli tihedalt luuderohuga kaetud. Ühes kohas oli müür kaetud ronivate tumeroheliste lehtedega veel paksemalt kui mujal. Paistis, nagu poleks selle osa eest kaua aega hoolitsetud. Kõikjal mujal olid kasvud lõigatud ja müürile nägus välimus antud, kuid seal allee alumises osas polnud luuderohtu üldse kärbitud.
Mõni päev pärast kõnelust Ben Weatherstaffiga peatus Mary siin, et vaadata, ja imestas, miks see nii on. Ta seisatas ja vaatles parajasti üht pikka luuderohukasvu, mis tuules õõtsus, kui äkki märkas midagi punast ning kuulis heledat siristamist. Üleval müüri otsas istus Ben Weatherstaffi punarinnaline leevike, kummardudes ettepoole ning vaadeldes Maryt, väike pea kallutatud ühele küljele.
„Oh!” hüüatas Mary. „See oled sina… see oled sina!” Ning talle endale ei paistnud sugugi veider, et ta rääkis linnuga, nagu oleks ta veendunud, et lind teda mõistab ja talle vastab.
Lind vastas. Ta sädistas ning siristas ja hüples müüril, nagu jutustaks ta Maryle igasugu asju. Maryle näis, nagu mõistaks ta ka lindu, kuigi see ei rääkinud sõnadega. Lind oleks nagu öelnud:
„Tere hommikut! Kas tuul pole kena? Kas päike pole kena? Kas pole kõik kena? Siristame, hüpleme ja sädistame mõlemad. Tule! Tule!”
Mary hakkas naerma, ning kuna lind hüples ja lendles mööda müüri, jooksis Mary talle järele. Vaene väike, kõhn, kahvatu, inetu Mary – ta näis tõesti päris kena sel hetkel.
„Ma armastan sind! Ma armastan sind!” hüüdis ta, kepsides alla mööda alleed. Ning ta siristas ja püüdis vilistada ega teadnud lõpuks isegi, mida ta pidi tegema. Ent leevike näis päris rahul olevat ning siristas ja vilistas talle vastu. Viimaks laotas ta tiivad laiali ning lendas äkki puulatva, kus ta aset võttis ja valjusti laulma hakkas.
See tuletas Maryle meelde esimest korda, mil ta oli lindu näinud. Ka sel korral oli linnuke puulatva len nanud ja Mary oli viljapuuaias seisnud. Nüüd seisis ta teisel pool viljapuuaeda, teel väljaspool müüri ja palju madalamal – ning sealpool oli toosama puu.
„See on aed, kuhu keegi ei tohi minna,” ütles Mary endale. „See on aed, millel pole väravat. Ta elab seal. Kui väga ma soovin, et võiksin näha, milline see on!”
Ta jooksis mööda alleed tagasi rohelise väravani, kust ta oli esimesel hommikul sisse astunud. Siis jooksis ta mööda teed alla teise väravani ja selle kaudu viljapuuaeda. Kui ta nüüd peatus ja üles vaatas, siis nägi ta sama puud teisel pool müüri ning seal oli ka leevike, kes oli äsja oma laulu lõpetanud ja hakkas nüüd nokaga sulgi kohendama.
„See on see aed, olen veendunud,” ütles Mary.
Ta käis ringi ja vaatles hoolikalt viljapuuaia müüri, mis asus vastu saladuslikku aeda, ent nagu esimeselgi korral leidis ta, et seal pole ühtki väravat. Siis jooksis ta läbi köögiviljaaedade tagasi alleele väljaspool luuderohuga kaetud müüri, kõndis selle lõpuni ja vaatles aeda, kuid polnud ühtki väravat. Seejärel läks ta tagasi teise otsani, vaatles jälle, kuid väravat polnud ikkagi.
„See on väga imelik,” ütles ta. „Ben Weatherstaff ütles, et sellel ei ole ühtegi väravat, ja tõepoolest ei ole. Kuid värav pidi olema kümne aasta eest, sest härra Craven mattis ju võtme maha.”
See andis talle nii palju mõtlemist, et ta hakkas asjast päris huvituma ega kahetsenud sugugi, et oli Misselthwaite’i mõisasse tulnud. Indias oli tal alati palav olnud, ta oli liiga roidunud, et palju millestki hoolida. Värske nõmmetuul oli puhunud minema ämblikuvõrgud ta noorest peast ja teda virgutanud.
Ta viibis peaaegu kogu päeva väljas ja õhtul sööma asudes oli näljane, unine ja väsinud. Ta ei pahandanud ka Martha lobisemise üle. Talle isegi meeldis Marthat kuulata, ning lõpuks otsustas ta midagi küsida. Ta tegi seda pärast õhtusööki, kui oli istunud kamina juurde tule ette.
„Miks söör Craven vihkab seda aeda?” küsis ta.
Ta oli palunud Marthat tuppa jääda ja Marthal polnud midagi selle vastu. Ta oli veel väga noor, harjunud elama õdede ja vendadega kuhjatud onnis ning
