kui õhtul siin oma ühetoalises korteris, mida ma kuidagi ei oska koduks pidada… Mõtted vilasid, aga need ei toonud rahuldust, vaid äratasid veelgi suuremat protesti. Siis tuli mõistus appi võtta, et mõtteid millelegi huvitavamale ja ilusamale juhtida.
Helsingis oli Jaanus koos Eestist pärit paarimehega üürinud üsna tavalise ühiselamu tüüpi kahemehetoa, aga koos said nad seal olla vaid mõned tunnid ja sedagi öösiti magades. Hommikune mineja pidi tõusma juba vara, pool viis, õhtune tulija jõudis koju öösel kella ühe paiku. Nii et elati küll ühes toas, kummalgi oli oma voodi, aga näost näkku kohtuti vaid lõuna ajal, bussi teisele üle andes. Ning vabad õhtu- või hommikupoolikud kulutaski Jaanus algul sellele, et mööda linna jalutada, vahepeal mõnda kaubanduskeskusesse või mõnikord ka muuseumi sisse astuda. Kord või kaks töönädala jooksul veetis ta tunnikese lähedal asuvas ujulas, kõigepealt saunamõnusid nautides ja seejärel viis-kuussada meetrit edasi-tagasi kroolides. Aga mõne aja möödudes tundus seegi vaid pealesunnitud ajaviitena, millel enam nagu ei olnudki õiget, tervisespordiga kaasnevat tähendust.
Inimene on ikkagi kollektiivne loom, karjaloom… Selles mitmepalgelises karjas pidavat küll esinema erakuid, kes enda lähedal teisi ei salli, või siis munki, kes vaid palvetamisest rahuldust leiavad, aga Jaanuse arvates olid niisugused oma eluvõõruses vaid kahetsuse ja kaastunde ära teeninud. Ei, tema oli alati perekeskne inimene olnud, juba ilmselt sellepärast, et oli paljulapselisest perest pärit – tal oli kaks õde ja kaks venda, kõik temast nooremad ja kõik juba rohkem või vähem õnnelikult abielus.
Kõige ebameeldivam tema töötsüklis oli ikkagi järjekordne kodunt lahkumine. Esimestel kuudel oli seda leevendanud ees ootav uudne ümbrus ja mingi osa veel säilinud nooruslikust seiklusjanust, mis pakkus niisugusest minekust kuigivõrd rahuldust. Aga sedamööda, kuidas lahetagune elu tuttavaks sai ja töö sealpool merd jällegi vaid igapäevarutiiniks kujunes, liigitusid need minekud juba paratamatult vajalike tegevuste hulka, millest rõõmu ei tunta, aga mis peavad lihtsalt tehtud saama.
Nii oli ka sel hommikul, kui Jaanus järjekordselt Tallinnas laeva astus, seekord hiljem kui muidu, sest sadamasse viiv liinibuss oli mingi liiklusavarii tõttu pikka aega autode taga ummikus seisnud, enne kui politsei jõudis liikluse lahti harutada. Laeva väljumiseni oli veel aega, mahajäämist karta ei olnud, aga kui mees lõpuks pardale jõudis, olid salongides kõik tavalised magamiskohad hõivatud. Jaanus lonkis tujutult ringi, kuni otsustas lõpuks jääda avarasse estraadisaali, kus astmetena paiknevate istmeridade vahel paiknesid mugavad ümarad loožid – ümberringi diivan ja keskel ümmargune laud. Ning ühes neist, kägarassetõmbunult külili magava mehe ja temast eemal istuva naisterahva vahel tundus veel küllaldaselt isteruumi olevat.
„Andestage, kas see koht on vaba?” pöördus Jaanus naise poole, kes selle peale tummalt noogutas ja magajast vastutulelikult veelgi enam eemale tõmbus, et Jaanusele istumisruumi teha.
Vist soomlane, ei osanud eesti keeles vastata… Jaanus piidles naabrit altkulmu. Ei, soomlase muljet see naine küll ei jätnud, neid oli Jaanus oma bussis iga päev sõitmas näinud. Soomlased tundsid end avalikus kohas vabamalt, see naine aga oli eriti sügavalt enesesse tõmbunud ja hillitsetud. Ta vaatas pead pööramata ainiti akna taga avanevat Tallinna siluetti ja hoidis kahe käega oma käekotti süles, justkui kardaks, et kohe-kohe tuleb keegi seda näppama. Igapäevareisija ta kindlasti ei olnud.
„Aitäh… Tai täytyykö sanoa suomeksi – kiitos?”4
„Ei, eesti keelest piisab,” tuli veidi tõrjuv vastus. Naine pööras korraks näo Jaanuse poole ja meest tabas teadmine, et ta on seda inimest varem näinud. Veel enamgi – temaga kuskil isegi vestelnud… Ja siis tuli mälu sügavusest valguskiir meenutuspilti valgustama. Nojah, siis kandis see naine valget kitlit!
„Andke andeks, ma ei tundnud teid ära! Oleksin pidanud kohe ütlema – tere hommikust, proua doktor!”
Nüüd vaatas naine Jaanust juba hoolega.
„Kas teie käisite minu juures…? See oli… kaks nädalat tagasi, kurguvaluga?”
„Just! Oleks teil praegu ka valge kittel seljas olnud, ma oleksin teid kohe ära tundnud,” muigas mees. „Hakkasite tookord minuga soome keeles rääkima, aga mina teadsin, et olete eestlane. Kabineti uksel oli…” Jaanus mõtles hetke. „Loone Kuusik, kui ma ei eksi?”
„Mälu pärast ei ole teil küll arsti vaja! Kuidas teil nüüd kurguga on, kas saite abi?”
„Jaa, teie kirjutatud rohi mõjus hästi, aitäh. Loodan, et niipea ei ole vaja teid tülitada… Kuidas teil on läinud? Ma mäletan, siis te ütlesite, et olete Helsingis alles vähe aega olnud.”
„Siis ma olin seal päris võõras, nüüd juba olen kuigivõrd harjunud. Aga niisuguse laevasõiduga ma küll ei harju! Õnneks ma ei kavatse tihti Eestis käia.” Loone Kuusik heitis häiritud pilgu ümaral diivanil magavale mehele, kelle sundimatu olek teda ilmselt häiris. „Kas teie sõidate siin tihti?”
„Noh, praktiliselt iga nädal. Või kui täpsem olla – iga kaheksa päeva tagant, mul on niisugune töö, tsüklitega.”
Naine noogutas vaevumärgatavalt, et oli öeldust aru saanud, aga küsis siis vaikselt ja vaid peaga diivanil magaja poole viidates:
„Kas niisugune asi on siin tavaline?”
„Mida te mõtlete – magamine?”
„Just! Mina istusin siin üksinda, siis tuli tema… Võttis kingad jalast ja heitis pikali! Äärepealt oleks oma jalad minu sülle pannud!”
Doktor oli tõesti šokeeritud ja Jaanus kaalutles, mismoodi öeldusse suhtuda. Küsida, kas oleks parem kui mees oleks talle pea sülle pannud…? Niisugune esteeditsev suhtumine tundus Jaanusele liigse peenutsemisena, aga siis tulid meelde ta enda esimesed ülemeresõidud, mil ka tema oli niisugust käitumist tauninud – kõigiti esinduslik estraadisaal, elegantsed diivanid, ja vähimagi austuseta ümbritseva või kaasreisijate vastu pööratakse lihtsalt diivanile magama… Aga juba kolmandal reisil oli laevas vähe rahvast ning ta tegi ise sedasama!
„Vaadake… Täna on esmaspäev, praegune on Soome tööle sõitjate reis, kõik tööinimesed tahaksid paar tundi unelisa saada. Ilus see muidugi ei ole… Aga peenemad inimesed peavad sõitma hilisema laevaga, seal on viisakamad reisijad,” ütles mees end pisut riivatuna tundes.
Naine heitis Jaanusele kiire kõrvalpilgu.
„Mina olen poolteist kuud Helsingis perearsti ametit pidanud, alles nüüd käisin oma päriskodu üle vaatamas.”
„Perearsti ametit…” kordas Jaanus tahtmatult. Arst, seda ta teadis, aga perearst… See mõiste ei sobinud tema arvates välismaalt tulnule, vaid eeldas juba nime järgi soome perekondade jaoks just nagu omainimest. Et see omainimene võis olla teisest rahvusest ja käia tööl mere tagant, tundus omajagu võõrastav.
„Teie olete ka üks nendest tohtritest, kes Eestimaalt jalga lasevad…” tahtis mees huumoriga pooleks jätkata, aga taipas naise järsult muutunud ilmest, et on teist solvanud. Ning kohe tuli sealtpoolt ka vastulöök.
„Ma ei tea, mis tööd teie Soomes teete, aga miks arvate, et teil on suurem õigus seal tööl käia?”
„Vabandan, ma tõesti ei tahtnud solvata, aga ajalehtedes aina kirjutatakse, et eesti arstid põgenevad välismaale, sellepärast… Muidugi on teil õigus! Mina, muide, olen Helsingis bussijuht, samuti seal veel algaja – alles viies kuu jookseb,” seletas Jaanus veidike rabedalt. Miks kuradi päralt pidin ma üldse selle
Või peaks soome keeles ütlema – tänan? – soome k.
