maailmaasjade vastu peab ise ka huvi tundma…” püüdis mees vahele öelda, aga ei osanud jätkata. Tema õnneks oli kaaslane see-eest eriliselt jutukaks muutunud.
„Just! Just huvi ja uudishimu ongi see, mis peab inimest taga piitsutama, et ta oma nina igale poole topiks ja uusi teadmisi saaks!”
„Kõigepealt peab inimene ikka oma tööd tundma! Nagu teie – kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist.”
„Ülikoolis käinud, aga bussi juhtida küll ei oska!” Naine puhkes naerma ja muutus niiviisi justkui kenamaks ja nooremaks.
Eespool terendas läbi hiigelakna Helsingi panoraam, laev hakkas pärale jõudma. Veel veerand tunnikest ja…
„Meil oli huvitav vestlus, aga reis saab otsa! Sadam paistab,” ütles Jaanus ees avanevat linnapilti silmitsedes. Vastust aga ei tulnud, naine näis millegi üle keskendunult juurdlevat. Pöördus siis Jaanuse poole.
„Ärge siis unustage, et ma olen arst… Ja kui teil jälle mingi terviseprobleem tekib, võtke ühendust, siin on minu telefoninumber.”
Tohter võttis käekotist nimekaardi ja ulatas Jaanusele. Noogutas lahkumiseks ja kiirustas mehe poole vaatamata väljapääsu poole. Laev hakkas silduma.
3
Riina Vainumäe oli pakutud töökoha vastu võtnud. Kuigi Jaanus oli soovitanud oodata mõnda eriti sobivat tööpakkumist, tundus naisele, et kodus igavleda – ja see oli juba pikalt kestnud – on lihtsalt harjumatu ja mõneti isegi ebaõiglane. Äsja valitsenud üldine tööpuudus oli küll leevenenud, kuid seda eriti head šanssi polnud kuskilt tulemas näha ja Riina soostus hakkama riiete keemilise puhastuse tööde vastuvõtjaks. See amet polnud füüsiliselt raske ega nõudnud erilisi oskusi. Palk oli vabrikus teenitust küll väiksem, aga kainelt võttes – mida peakski tahtma inimene, kellel mingit eriharidust ei ole? Riina oli end mitmeid kordi kirunud, et pärast keskkooli ei jätkunud tahet edasi õppida või vähemalt kuskil ametikoolis mingit kutseala omandada; abieluaastad ja peremured olid selle alavääristava tunde nüüdseks minevikku jätnud ning kinnistanud tunnetuse, et on juba hilja midagi õppida, hilja…
Muidugi oli Riina uus töö hoopiski erinev sellest, mida ta oli varem mööblivabrikus teinud. Seal oli ta küll samuti riidematerjaliga tegelenud, laiast kangast mööbliriide ja polstrikihi detaile välja lõiganud, ikka rangelt šablooni ja riidemustri järgi. Seejärel oli ta need tükid õmblusmasinal kokku õmmelnud ja mööbelseppadele-polsterdajatele viinud, kes diivanite ja tugitoolide pealiskihi paika klammerdasid. Nüüdne töökoht oli aga hoopis erinev seetõttu, et siin tuli pidevalt suhelda uute ja võõraste inimestega, keda ametlikult tellijateks nimetati, nii oli vähemalt kviitungile trükitud. See amet nõudis kõigepealt oskust puhastamisele toodavate esemete seisukorda hinnata ning sellele vastav puhastusmeetod ja selle juurde käiv hind määrata. Puhastusvabriku ja tellijate vahelülina muutus tööde vastuvõtja puhvriks, kes pidi alatasa kogema rahulolematust; oli kliente, kes hakkasid kohe tingima, väites, et tema püksid või pullover pole üldse sedavõrd määrdunud, et nii kõrget hinda maksta. Veelgi raskem oli rahustada neid, kes juba tehtud tööga rahul ei olnud ja nõudsid, et nende rõivatükk uuesti puhastataks. Algul oli Riina lasknud ennast niisugustest väidetest mõjutada ja odavama puhastusviisi määranud, aga kui see tulemust ei andnud ja riideeset tuli uuesti puhastada, sai ta ülemustelt sarjata. Ka see amet nõudis kogemust ja tugevat närvi, et endale kindlaks jääda.
Vastuvõtupunkt asus supermarketi hoones, mille laias ja avaras eesruumis leidus mitmeid väikekauplusi ja teeninduspunkte. Seal vooris alatasa ostjaid ja selle rahvahulga jälgimine oli Riinale omaette huvitav, see oli nagu lõputu film, kus alatasa esinevad uued ja uued tegelased. Otse koridori vastasküljel töötas meistrimees, kes valmistas ootetööna võtmeid, parandas jalanõusid ja tegi ilmselt veel muudki vajalikku, sest tema ukse taga oli alatasa näha kedagi uudistamas või ootamas.
Lõputu ketina liikuvate inimeste jälgimise vastu kaotas Riina üsna varsti huvi. See pidev sõelumine ei pakkunud enam ajaviidet, vaid muutus hoopiski tüütavaks ja kliente ootavat Riinat hakkas kimbutama igavus. Vaid haruharva juhtus, et koguni mitu abivajajat korraga saabusid ja pidid järjekorras seisma; palju rohkem oli seda aega, mil naine oma leti taga lihtsalt igavles ja püüdis end lohutada mõttega, et tema küll istub, selle eest aga palk jookseb. Tegevusetuna oodates hakkas Riina isegi kahetsema, et talle oli peale õmblemise igasugune käsitöö võõraks jäänud – siin tellijaid oodates oleks ju eriti sobiv näiteks ajaviiteks heegeldada või kududa, aga need tööd talle lihtsalt ei meeldinud. Tema oli selleks liiga kärsitu iseloomuga, et tundide kaupa kannatlikult peenikest konksukest liigutades niidist äärepitsi või kogunisti mingit linikut heegeldada. Villasest lõngast kudumine oleks pere jaoks kindlasti praktilisem olnud, sokke-kindaid või salle vajati igal talvel, aga sedagi tööd polnud vaja tingimata endal teha – poodides leidus ilusamaid ja kindlasti kvaliteetsemaid kudumeid kui need, mida ta oma harjumatute kätega oleks ise valmistada osanud. Nii jäigi tema tööpauside põhiliseks ajaviiteks ajalehtede lugemine ja ristsõnade lahendamine. Seda viimast olid nad koos Jaanusega õhtuti voodis enne magamajäämist harrastanud, kui mees hommikul ebainimlikult vara ei pidanud oma bussiga liinile minema. Kummalgi oli oma ristsõna, pliiats ja kustukumm, niiviisi eraldi, aga ometi korraga lahendades oli hea vastastikku abi küsida või mõnda ununud sõna meelde tuletada. Algul oli Jaanus raskemad ja keerulisemad sõnaristikud enda hooleks võtnud, aga üsna pea selgus, et Riinal on parem mälu, temale jäid mõned alatasa korduvate küsimuste vastussõnad kergemini meelde. Mees oli küll mõnikord muiates nentinud, et vanasti olid nad voodisse minnes hoopis midagi muud teinud… See muu aga jäi aastate möödudes tõesti harvemaks ja pärast Jaanuse Soome tööle asumist hoopiski tagaplaanile.
Nüüd, kui Jaanus ära oli, polnud Riinal ristsõnade lahendamisel kuskilt abi küsida, seda vähem veel töö juures istudes. Kui ajaleht oli läbi loetud ja ristsõna lootusetult kinni jooksnud, jäi naisel üle vaid mõtiskleda oleviku ja tuleviku üle. Muidugi käisid sinna juurde oma rada igapäevamured – millist sööki kodus valmistada, mida selleks siitsamast supermarketist õhtuks koju kaasa osta… Kui ollakse kahe tütre ema, kellest vanem on juba neiuikka jõudmas, ei saagi mõtlemisainest puudu tulla ja lastele igapäevaste juhiste jagamisel oli mobiiltelefon ammugi asendamatuks kasvatusvahendiks saanud.
Ma olen nüüd nagu vallasema, et justkui on perekond ja ei ole ka… oli Riina enda kohta poolmuigamisi mõelnud. Õnneks oli tüdrukutest igapäevastes kodutoimetustes juba märgatav abi; eriti Rainest, kes oli pikkuses peaaegu täismõõdu kätte saanud ja ema arvates kõigiti mõistlik neiu. Ka Raidi, kuigi alles esimese klassi nublu, sai endaga suuremas osas iseseisvalt hakkama, vähemalt oskas üksi kodus olles külmikust toidu üles leida ja elektripliidil soojaks teha. Tubade kraamimises küll kumbki erilist entusiasmi ei näidanud, aga enamasti said nad ilma suurema pahanduseta hakkama ka sellega.
Jaanuse pikkade äraolekutega pidi Riina paratamatult harjuma, aga mure mehe pärast jäi naist kollitama – nagu alati perekonnas, kus üksteisest hoolitakse. Kõikide hoolitsevate pereemade ja abielunaiste harras soov on, et pereliikmed oleksid terved, normaalselt puhanud ja toitunud, käiksid korralikult riides… Eelkõige tuntakse muret pereisa kui pere peamise ülalpidaja tervise üle. Aga Riina Vainumäed oli hakanud nüüd kummitama eriti salakavalalt urgitsev kahtlus, mida ta küll püüdis eemale tõrjuda, aga mis nagu iseenesest üha enam tema südamealust uuristas: kas Jaanus seal mere taga äkki ei hakka mõne teise naise vastu huvi tundma? Sest Riina alati valvas pilk ei ulatanud enam mehe igapäevaseid käike ja tegemisi jälgima.
Kodus elades polnud mees Riina arvates küll teiste naiste vastu huvi tundnud, abieluvälistest suhetest rääkimata; nüüd aga olid tal sootuks avaramad võimalused kui Tallinnas töötades, mil ta oma ööd nende ühises abieluvoodis magas. Bussijuhi töövahetus oli niisugune, et minek või tulek langes alati ajale, mil normaalsed inimesed on ammugi unevallas. Siis oli
