mõrv, sest Raivo oli purjus. Sõitis autoga peateele välja, laps tagaistmel ja… põrkas kokku suure veoautoga. Oligi kõik! Peale oma mehe ei olnud kedagi süüdistada, nii oli naine endale sisendanud ja jäänudki sellest teadmisest kinni hoidma.
Poeg Magnuse matus oli Loonel viimse detailini meeles. Fotosid sellest kurvast sündmusest ei tehtudki – sõbranna Krista, keda Loone oli alati Kikuks hüüdnud ja kes teda nendel rasketel päevadel toetas, oli kindlalt väitnud, et lapse matust ei tohi pildistada.
„Need pildid jääksid sind ainult piinama, muud midagi! Jäta Magnus endale meelde niisugusena, nagu ta elusana oli. Sa pead leppima sellega, et ta oli ja läks lihtsalt ära!”
„Kuhu ta läks? Miks ta pidi minema?” oli Loone läbi nutu küsinud.
„Ta lihtsalt jõudis meist ette! Ta läks varem sinna, kuhu me kõik kord minema peame, muud midagi,” ütles Krista sedavõrd veenvalt ja rahulikult, et ka Loone oli selleks korraks pisaratest jagu saanud. Küllap sõbranna teadis, et leinajaga koos nutmine võib ainult halba teha ja leina pikendada.
Loone jäi lohutamatuks ja hakkas nagu oma leina tasakaalustamiseks aina enam vihkama Raivot, kes oli autoavarii põhjustanud.
„Tead, kes sa oled – mõrtsukas! Oma lapse tapja!” oli ta enesevalitsust kaotades meeleheitel karjunud.
„See oli ju õnnetus, Loone…” püüdis Raivo nõrgalt vastu vaielda. Mees oli pehme iseloomuga, kergesti mõjutatav, ja seetõttu kõik juhtuski. Sõbrad ja…
„Õnnetus? Õnnetus oli see, et sa purjus peaga autorooli istusid! Ise teadsid, et pead lapsele lasteaeda järele minema!”
Loone oli lepitamatu. Mees ei osanud teda lohutada, lihtsam oli hakata naisest eemale hoiduma. Raivo jäigi õhtuti kauemaks ära, tuli alati vaikivana ja mõnikord ka viinalõhnalisena, kuni kord ise ohates välja ütles:
„Ega meie kooselust enam vist tule midagi…”
„Seda olen mina ka mõelnud! Mina seda sinule ei andesta, mitte kunagi! Ausõna!” väitis Loone kõikumatult ja mõtles seda täiesti tõsiselt.
„Siis anname paberid sisse, et… lahutame ära või nii… Korter jääb sulle, siis… siis on mul ehk natukenegi kergem tunne,” ütles mees ohates ja sel hetkel oli Loonet isegi tilluke kaastundepisik tabanud. Aga naine kogus end kiiresti ja küsis kiuslikult:
„Korter mulle…? Sul on siis juba kuskil uus pesa olemas?”
Vastus jäi tal mehelt saamata. Mõni kuu pärast lahutust räägiti, et Raivo olevat Tartust sootuks ära kolinud. Kuhu, see naist ei huvitanud. Ta loobus igasugusest suhtlemisest, sest kõik tuttavad püüdsid tema vastu olla rõhutatult lohutavad ja kaasatundvad ning sageli näis see ülepakutud teesklusena. Loone Kuusik pühendus vaid oma arstitööle ja tõmbus vabal ajal koduseinte vahele peitu. Naise ellu saabus pikk ja pime periood, just nagu olematus, kus igasugused tunded puuduvad.
Kui kaua peab fataalseid, pöördumatuid kaotusi taga leinama? oli Loone aastate möödudes endalt mitmeid kordi nagu häbenedes küsinud. Kui palju aega peab mööda minema, et võiks ennast jälle vabalt tunda, naerda ja naljatada, ilma et sellest hiljem piinavat enesesüüdistust tekiks? Või… kas see aeg üldse enam tulebki, sest Magnusele mõeldes tundis ta südames ikka veel valusat pistet. See polnud küll enam nii terav, aga tõi lootusetu tunde, et poja kaotus oli kogu tema elu ebaõnnestumisele määranud.
Siis, ammu juba üksikuna, oli Loone Kuusik tulnud Helsingisse uut elu alustama. Mitte abielu – mehi ta vihkas endiselt – vaid teoks tegema midagi, mis oli talle juba aasta tagasi pähe tulnud ja mis teda enam lahti ei lasknud. Loone oli end kindlalt nende naiste hulka liigitanud, kes ei pea intiimsuhteid hädavajalikuks, ja meeste olemasolu oli ta harjunud võtma kui paratamatust. Lihtsalt inimkond on niiviisi kaheks erinevaks sugupooleks jaotatud. Mis soost inimene on, see on teisejärguline küsimus – tõsi küll, vaid seni, kuni mingis situatsioonis erilist musklijõudu ei vajata või… nojah, kui tekib vääramatu soov järeltulijat saada. Aga muidu saavad naine ja mees tarbekorral suhelda, ilma et nende vahel seksuaalset tõmbejõudu tekiks, selles oli Loone kindel. Ent pärast seda, kui naine oli oma neljakümnenda juubeli vaid kolleegide ringis tagasihoidlikult ära tähistanud, tegi ta otsuse – on viimane aeg oma elu muuta ja üksinduspõlvele lõpp teha. Mitte uut elukaaslast otsides, vaid sünnitades endale veel ühe järeltulija, kellest pidi saama tema ülejäänud elu eesmärk.
Ligi kaks aastat küpsenud plaanis oli veel tundmatuid ja täitmata auke, aga peamise oli ta juba teostanud – kolinud Helsingisse, kus teda ja tema päritolu keegi ei tea ega tunne. Aga siis tuli seletamatu tõrge – kõik, mis talle oli tundunud imelihtne olevat, muutus nüüd painavaks probleemiks: kuidas talitada…? Muidugi on lapse eostamiseks kaks teed – kas leida selleks elujõuline mees, või kunstlik viljastamine, abi otsimine spermapangast… Ja siin oli Loonel tõrge tekkinud ning ta oli otsustamisega hätta jäänud. Mõistus ütles, et spermapank tagaks selle, mida ta esmatähtsaks pidas – anonüümsuse, seal on võimalik valida kõike, isegi lapse silmade ja juuste värvi, kuigipalju vist isegi pikkust ja kehakuju… ja ometi tundus niisugune eostamine naisele seletamatult ebainimlik. Oma arstipraksise jooksul oli ta teinud loendamatul hulgal kaitsepookimisi ja – süstimisi, aga inimese eostamine oli tema arvates midagi muud, seda protsessi ümbritses tema jaoks omamoodi püha oreool. Kui Loone oleks olnud usklik, oleks ta arvatavasti öelnud – see toimetus on Jumala poolt paika pandud ja ainult nii tagatakse lapsele Jumala järelevalve kogu eluks. Või – kui uskmatuna ja ometi kuigivõrd fatalistina asendada Jumala nimi Saatusega, kes inimest läbi elu juhib – see tagaks lapsele õige ja õnneliku saatuse. Sest Loonel oli iseenda näol hoiatav eeskuju olemas.
Loomulikul teel last saada näis Loone Kuusikule aga aina keerulisem, sest tema plaani järgi ei tohtinud tulevase lapse isa sellest midagi teada ja seega kehtisid tollele meeshingele vasturääkivad tingimused: peab olema küllalt tuttav, et teada tema omadusi ja päritolu, aga samavõrd ka võõras, kellega saab hoobilt igasugused suhted katkestada, ning seda täielikult ja lõplikult.
Kuidas on võimalik luua niisugust tutvust, oli naine endalt mitmeid kordi küsinud. Selleks peab olema omajagu julgust ja pealehakkamist, näitlejaannet, kindlasti ka nahaalsust… Igasugune juhututvus ei kõlba, nii võib sattuda pärilikke haigusi põdeva inimese või kroonilise alkohooliku peale, hoidku taevas selle eest… Tähendab – lõplikule kohtumisele peab eelnema mingi tutvusperiood, et kõik vajalik välja uurida. Aga ka siis jääb veel tohutu hunnik probleeme – kuidas see kohtumine täpselt oma tsüklisse ajastada, kuidas teha seda nii, et mõlemad kindlasti kained oleksid, ja kus see peaks toimuma, et pärast kõik jäljed kaoksid… Ja kõige selle juures ei tohi mehele jätta endast kergemeelse linnukese mainet!
„Neljakümne kahe aastane linnuke…! Niisuguse kohta ütlevad mehed midagi muud – vana lirva!” pomises Loone parastavalt, et mõtteringile selleks korraks joon alla tõmmata. Ilma et ta seeläbi oleks oma plaani jaoks mõne uue võimaluse avastanud.
Loone Kuusik ei saanud väita, et ta oleks üle lahe Helsingisse asudes enda kui väljast tulnu suhtes kohanud ebasõbralikku või vaenulikku suhtumist. Otse vastupidi, linna sotsiaalameti töötaja, kelle ülesandeks oli arstiabi ja sealhulgas ka perearstide töö koordineerimine, oli temalt otse küsinud:
„Kas te kavatsete päriselt Soome ümber asuda või jääb teie elukohaks endiselt Eesti?”
„Ümberasumisele pole ma veel mõelnud! Ma arvan, et kõigepealt tuleb mul kohalike oludega tutvuda ja end siin sisse töötada. Mul on Eestis korter ja kodu jääb mul ikkagi sinna.”
„Aga abikaasa? Tema töötab Eestis?”
„Ma olen üksik
