Nojah, siis on juubeliteni veel tükk aega,” arvas mees ega osanudki enam midagi lisaks öelda. Jututeemat lihtsalt ei olnud ja mida olekski võõra inimesega pikalt telefonis rääkida?
„Mina sünnipäevi ei pea. Juba kaksteist aastat!”
„Õige! Nii tuleb odavam. Aga mina sellest ei pääse, minul on peres neli sünnipäeva aastas – kahel tütrel, naisel ja minul. Äiadest-ämmadest rääkimata!” Mees oli rahul – sellega sai ära öeldud, et tema on oma pere küljes kõvasti kinni ega kavatse mingeid kõrvalhüppeid tegema hakata! Jaanus tundis, kuidas hingel kergem hakkas.
„Minul polekski sugulasi sünnipäevale kutsuda… Sellepärast, et mina olen lastekodulaps ja sugulasteta. Mehe kohta ma juba ütlesin, aga peale selle on mul veel Tartus Raadi kalmistul… üks väike haud! Minu poeg Magnus oli nelja aastane, kui mees purjus peaga autoavarii tegi. Ise pääses kergelt, aga poiss… läks!” Loone oleks seda välja öeldes nagu mingist takistusest üle saanud ja lisas siis konstateerivalt: „Ja pärast seda oli minu abielu otsas.”
Naine oli Jaanuse silmis korraga hoopis teise valgusse sattunud. Mees ei osanud kuuldule adekvaatselt reageerida ja küsis abitult:
„Kuidas siis niiviisi… Ja teie viga ei saanud…?”
„Mind ei olnud autos, muidu poleks seda juhtunud! Mees pidi poisi töölt tulles lasteaiast koju tooma… Ei, ta ei olnud joodik, joodikutega juhtub avariisid harvem kui nendega, kes end vahetevahel lollusest ja oskamatusest purju joovad. Tema töö juures oli sel päeval mingi ülemuse juubelit peetud… Sellepärast ma ei kannatagi, kui sünnipäevadest või juubelitest räägitakse.”
Jaanus püüdis mõtteid koguda. Loone valitses end hästi, aga ometi oli mees tema toonis mõrasid tabanud. On asju, mis jäävad inimesi kummitama läbi aastate, võib-olla isegi surmani, ja naise kiretult esitatud lugu selgitas nii mõndagi. Küllap niisugused üleelamised jätavadki jälje nii inimese psüühikasse kui ka välimusse. Mitte viiskümmend, vaid nelikümmend kaks…
„Noh…? Jäite vait? Ei midagi ilusat, eks?” kostis telefonist.
„Oodake, Loone, ma… ma ei oska nii äkki midagi öelda! Ma arvan, et teile kaastunnet avaldada oleks vist kohatu, see kõik oli juba nii ammu…”
„Jah, Magnus oleks tuleval aastal saanud seitsmeteistaastaseks. Aga tema viies sünnipäev jäigi pidamata.” Loone oli jälle oma kiretu tooni kätte saanud. „Kas tänaseks aitab?” küsis ta siis veidi rõõmsamalt.
„Jah… Ei, ma ei tea…” pomises Jaanus ja taipas siis öelda: „Mina olen Jaanus, see kõlab natuke samamoodi kui Magnus… Ainult et mina saan varsti juba neljakümneseks ja mul on kahju, et… et ma ei saa teile poja eest olla…” puterdas mees ja tundis rappaläinud ütlemisest piinlikkust. Jutt oli ootamatult valusa teema üles kaevanud, raske oli õigeid sõnu leida.
„Seda te tõesti ei saa. Aga mul on hea tunne, et sain kellegagi rääkida! Sest on asju, mida on võõrastega lihtsam jagada kui tuttavatega, ja meie teiega pole õnneks eriti tuttavad. Aitäh, et helistasite! Ja… hoiatan teid ette – mina olen küllalt häbematu, et teile tagasi helistada, kui mu hing siin võõraste hulgas peaks väga haigeks jääma.”
„Oot… aga teil pole ju minu numbrit!”
„Mul on tark telefon, see peab meeles. Kuulmiseni!” Vastust ootamata lõpetas naine kõne, Jaanus aga istus veel mitu minutit, kulm kipras ja mobiiltelefon peos, enne kui selle taskusse pistis.
6
Vainumäede Mustamäe korter asus 1970. aastatel ehitatud paneelmaja viiendal korrusel. Kuna majal rohkem korruseid ei olnudki, kaasnesid sellega nii head kui vead – hea oli see, et peale tuvide, varblaste ja kajakate polnud kedagi lae peal trampimas, nagu kuskil allpool elavad naabrid tihti kaebasid. Halb oli aga see, et mõnikord suurema vihmasaju puhul hakkas vesi esikulae servast läbi immitsema ja sellest jäid inetud plekid, mida millegipärast korralikult üle värvida ei õnnestunudki. Paljud samasuguseid maju haldavad elamuühistud olid lasknud ehitada uue, profiilplekiga kaetud viilkatuse ja seeläbi niisugustest ohtudest lahti saanud, nende maja korteriomanikud olid seni asja küll arutanud, aga lahenduse määramatuks ajaks edasi lükanud, sest keskküttetorude vahetamist peeti tähtsamaks. Nii ühe kui teise jaoks olnuks vaja võtta pangalaenu, mis omakorda ähvardas igakuiseid kommunaalkulusid kolmandiku võrra tõsta. Sellepärast oligi katuse uuendamine seni üldkoosolekutel lihtsalt maha hääletatud põhimõttel, et kuiva ilmaga pole vaja katust parandada ja vihmaga ei saakski seda teha.
Korteriühistu koosolekud venisid alati tüütult pikaks, sest kolmandikule osavõtjatest tuli kogu jutt vene keelde tõlkida ja see võttis omajagu aega. Niisugune tõlkimine oli kummaliselt ühepoolne, sest tagasitõlget üldiselt ei vajatud, vene keelt oskasid kuigipalju kõik. Majas oli aga juba niimoodi välja kujunenud, et venekeelsetel elanikel oli oma liider, Maksim Perevuhhin, kellele alati meeldis eriti pikalt ja värvikalt esineda, ja seejuures kõva häälega. Kõneosavusest ei tulnud mehel puudu, ta oskas jututeraviku kohe maja valukohtadelt riigile pöörata, et riik ei tahagi kütte ja muude teenuste hinnatõusu pidurdada ja lubab kommunaalkuludel üüratult suureks kasvada. Pervuhhin rõhutas, et maja on põhimõtteliselt korras, tarbetu remont aga aheldaks neid paljudeks aastateks pangavõlgadesse, sellepärast polegi maja juures võimalik midagi erilist teha.
„Pange see Maksimi kuuliprits kinni, mis ta nii pikalt jahvatab!” hüüdis koosolijate tagumisest reast keegi, kelle kannatus nähtavasti ähvardas katkeda.
„Õppigu eesti keel ära, siis rääkigu,” toetas veel keegi, aga kõneleja paristas edasi, jõudis kiita isegi Nõukogude võimu, mis oli töörahva tarbeks tugevad majad ehitanud ja tasuta korterid jaganud, aga nüüdne riik ei hooli kellestki…
„On seni ilma ümberehitusteta läbi saadud, saame ka edaspidi,” ütles Perevuhhin lõpuks ja rohkem kui pooled kuuekümne korteri esindajatest jäidki temaga nõusse. Elati vanaviisi edasi lootuses, et ei tule ei paduvihma ega hirmkülma talve.
Varem oli olnud Jaanuse kohuseks neil ebaregulaareslt toimuvatel koosolekutel osaleda, nüüd aga pidi nende peret esindama Riina, sest Jaanus oli Soomes tööl. Ning kui mees nädala keskel paariks päevaks koju saabus, püüdis naine talle koosolekul räägitust võimalikult täielikku ülevaadet anda.
„Eks seda oli arvata! Neil, kes allpool elavad, pole sellest sooja ega külma, et meil läbi sajab, nendeni ju vesi ei jõua! Kas Eespere ei osanud asja selgeks teha?” Eespere oli korteriühistu esimees.
„Mis tema, vana mees ja pensionär! Perevuhhin võttis otsa enda kätte ja kõik muudkui noogutasid,” kaebas Riina.
„Ja sina ei öelnud midagi?”
„Mis mina selle hulga vastu! Häda oli selles, et asjalikumad elanikud ei tulnud kohale. Neid polnud vist koduski, praegu ju paras marja- ja seeneaeg. Mina hääletasin küll poolt, et katus ja torustik mõlemad… Vastu oli kakskümmend kaheksa, poolt kakskümmend kuus. Jäime napilt alla,” seletas Riina ja valas mehele kohvi.
„Pole midagi, varsti tuleb niisugune seadus, et kõik need nigelad paneelmajad tuleb sundkorras soojustada! Eks siis tehakse ka uus katus,” arvas Jaanus ja nõjatus kohvitassi hoides mugavalt toolileenile. Laste koolist tulekuni oli veel aega, mees vaatas kella ja libistas seejärel pilgu üle Riina, kes toimetas pliidi juures, selg tema poole. Äkki jõuaks veel… Isase igipõline nälg vastaspoole järele pani mehe neelatama, ta avas suu, et oma soovi võimalikult meeldivasse vormi rüütada, aga naine jõudis ette ja küsis:
„Kuidas sul
