mehega? See oli nii kummaline mõte, et pani Jaanuse iseenda üle muigama: see ei olnud talle varem pähegi tulnud! Aga mida rohkem ta oma meenutusjuppe kokku passitas, seda tõenäolisemaks see mõte muutus. Oli ju naine laeval öelnud, et viibis kuu aega järjest Helsingis – kui ta on pereema, ja tema vanuses peaks see kindlalt nii olema, ei saaks ta nii pikalt perest eemal olla. Ka siis, kui ta lapsed on juba iseseisvad, jääb veel abikaasa, kelle eest naine peaks ikkagi kuigivõrd hoolt kandma. Hea küll, sokke ja aluspesu on iga mees suuteline ka ise pesema, aga kodus on ju veel tuhat toimetust, mida mehed kas ei viitsi või ei oskagi teha!
Mõte, et Loone Helsingis koos mehega elab, tõi Jaanusele kergenduse, mille põhjust polnud raske leida – see välistas võimaluse, et naise initsiatiivi taga võiks mingi seiklusjanu olla, enamgi veel: see lubaks kodus asjast Riinale ilma mingi ebaluseta rääkida, kartmata, et sellest tutvusest pahandust võiks tulla. Ning nimekaarti ulatades oli naine nimme rõhutanud, et tervisehädade puhul saab tema poole pöörduda – miks pidigi ta peale selle veel midagi muud mõtlema!
Niiviisi hoolikalt, kuid paraku ühekülgselt läbi mõeldud oletused võivad aina tõepärasema värvingu võtta, ja nii said Jaanuse oletused teadmiseks, et too veidi salapärane Loone elab Helsingis koos oma mehega. Ta jõudis isegi kujutluseni, et võib tutvuda kogu Kuusikute perekonnaga ja mõnikord vabal õhtul neile küllagi minna… Ning kui ta ühel õhtul oma rahakotist Loone nimekaardi välja otsis ja numbri valis, oli ta valmistunud, et kõnele võib vastata hoopis meeshääl.
Kui vastab mees, siis ma pean lihtsalt ühenduse katkestama! Ma ei oskaks ju mehele seletada, miks ma tema naisele helistan. Ja mehe ning teiste pereliikmetega tutvumine peab käima ikkagi Loone kaudu, mõtles Jaanus ning jäi pingsalt kutsetoone kuulatama.
Aga ei, telefonist kostis konkreetselt ja lühidalt:
„Loone Kuusik!”
„Tere õhtust!” Jaanus ei suutnud seda öeldes ebalust varjata. Viimsel hetkel oli ta soovinud, et keegi ei vastakski, siis oleks olnud põhjust telefon välja lülitada ja… ja see tutvus sinnapaika jättagi, vähemalt senikauaks, kuni tõesti mõni tõsisem tervisehäda kummitama tuleb. Sest ta oli proovinud helistada ja sellega oma sisetundest tekkinud kohustuse täitnud.
„Tere…” vastati sealtpoolt veidi kahtlevalt ja viivitades, ilmselt püüdis naine mõistatada, kellega on tegemist. Siis aga tundis ta helistaja ära. „Aa, see olete teie – Jaanus Vainumäe, laevalt!”
Mees oleks nagu puuga pähe saanud.
„Kust teie minu nime teate?”
„Teie käisite ju minu juures vastuvõtul, vaatasin arvutist järele,” vastas naine lõbustatult, mehe kohkumine oli tõesti siiras.
„Ahah, siis küll…” pomises Jaanus ega tundnud ennast just mugavalt. Oli tunne, nagu oleks keegi tema privaatsust rikkunud. Mida see tohter minust tahab – vaatas järele…?
Naine oleks nagu tema mõtteid lugenud, sest ütles vabandavalt:
„Mind hakkas lihtsalt uudishimu vaevama – kes on see mees laevalt, sellepärast! Uskuge, ilma mingi tagamõtteta.”
„Siin, Helsingis, olen ma rohkem mees bussilt…” pareeris Jaanus sõnu valides, et enam mitte kohmetuna näida. „Mina jälle arvasin, et oleks lihtsalt viisakas märku anda, et olen elus ja praegu arstiabi ei vaja… Kuidas elu on läinud?”
„Kuidas öeldaksegi – töiselt! Keelega on raskusi, vahel tuleb tunne, et soome keeles kirjutamist on võimatu ära õppida… Kõneleda on lihtsam, pikema seletamise peale saavad inimeste hädad ikka selgeks.”
„Nojah… Eks teie peate oma töös palju rääkima, minul on kergem – mul polegi kellegagi rääkida, isegi peatused teatab automaat. Mina ainult keeran rooli ja tallan pedaale. Ja püüan vaadata, et keegi ette või alla ei jää, siis oleks teil rohkem tööd!”
„Need ette- ja allajääjad õnneks minu juurde ei satu, mina ei tööta haiglas. Aga kirurge, kes neid õnnetuid lappima peavad, ma ei kadesta. Verd ma ei karda, aga katki sõidetud inimesi järjest kokku lappida, seda vist süda ei kannataks. Nii et vaadake ikka hoolega ette ja ärge unustage, et piduripedaal on parema jala all.”
„Nii? Kust teie seda teate?”
„Kas te arvate, et minul autojuhiluba ei olegi? Minu arust on see tänapäeval obligatoorne – vanasti pidi igaüks oskama jalgrattaga sõita, aga nüüd peab igaüks oskama juba autot juhtida! Isegi minul on Tartus oma autoloks,” seletas Loone sedavõrd lennukalt, et Jaanus hämmeldunult hetkelise mõttepausi tegi. Auto jäi Tartusse, tähendab – mees ei tulnudki Helsingisse!
„Aa… auto jäi teie abikaasa kasutada,” oskas mees arvata.
„Minu abikaasa…? Kas teie tunnete teda?” See oli kummalise, isegi pisut pilkava tooniga küsitud.
„Ei, ma arvasin, et…” Kuradi loll olukord! kirus mees segadusse sattudes. Küll mõni inimene võib lollisti küsida!
„Isegi mina ei tunne teda enam, me lahutasime kaksteist aastat tagasi, aga see pole tähtis. Mina olen iseseisev naine ja saan suurepäraselt ilma meheta hakkama. Sest ma olen juba abielus käinud!”
Viimane lause oleks sisu poolest võinud isegi ülemeelikult kõlada, aga Loone Kuusik oli äkki ootamatult tõsise tooni võtnud. Tundus, et naine justkui kahetses oma äsjast kuraasikat esinemist.
„Ma… ma ei oskagi arvata, kas teile sel puhul õnne soovida või kaasa tunda? Ja veel…” Jaanus püüdis mõttes kiiresti sõnu paremini ritta seada. „Te olete vist vale elukutse valinud, sõnaosavuse poolest võiksite poliitikas silma paista.”
„Ei ole! Mina poliitikasse ei kõlba, ma olen aus inimene.”
„Selles ma ei kahtle, muidu ma poleks teile helistanud.”
„Aga miks te helistasite – tervise pärast? Või… seiklusjanust?”
Kuradi imelik naine… välgatas Jaanusel mõte peas. Sest see küsimus kõlas inetult, peaaegu süüdistusena. Sellele lihtsalt pidi samamoodi vastama!
„Aga miks te mulle oma nimekaardi andsite – ka seiklusjanust?”
Telefon jäi hetkeks vait. Siis kostis sealt Loone spordikohtunikku imiteeriv hääl:
„Viik, üks-üks… Ah et miks ma kaardi andsin? Mõtlesin, et teil võib kunagi arstiabi vaja minna, sellepärast.”
„Aga mina helistasin teile viisakusest, et teatada – ma pole teie kaarti minema visanud! Ärge arvake, et tahtsin teile mõne sobimatu ettepaneku teha, mina ei ole seikleja,” ütles mees häiritult. Tal oli hetkel täiesti ükskõik, mis too tohter tema järsust toonist arvata võiks. Igatahes oli Loone Kuusik isemoodi inimene, kellest oli raske aru saada – annab oma telefoninumbri ja siis küsib – miks te mulle helistasite! Kas ta on lihtsalt intrigant? Keegi, kes teravate küsimuste esitamisest mõnu tunneb?
„Teie naljasoon on vist natuke rooste läinud, aga see on ravitav. Muide – mina ei ole ammugi enam selles eas, kellega keegi tahaks kuskile seiklema minna. Ja kui mõni peaks tahtma, siis ma oskan niisugused ettepanekud ilma mingi vaevata pareerida,” seletas naine rahumeeli, nagu poleks mehe muutunud tooni märganudki.
„Ei tea, millist iga te mõtlete? Minu arust on teil pensionile minekuni veel aega!” püüdis Jaanus jälle neutraalset tooni leida. Loone välimuse järgi oli mees ta eelviiekümneste hulka liigitanud.
