annan, kuigi elame ühes toas. Ikka nii, et kui üks tuleb või läheb, siis teine sel ajal magab.”
„Aga kuidas sul seal naistutvustega on?”
See oli Riina poolt ootamatu rünnak, mis pani Jaanuse kulmu kortsutama. Varem polnud naine söandanud niiviisi otsesõnu pärida, kuigi esitas küsimuse nüüdki muuseas, nagu vastus teda ei huvitakski.
„Ma ei saa aru, mida sa mõtled? Milliste naistega?” küsis mees tõredalt vastu. See teema ei tõotanud head.
Riina pöördus ja ta näol mängles küll omajagu heatahtlik, aga mitte just siiras muie.
„Kaie jutustas kuidas tema töökaaslane oma mehest lahti sai! Mees läks ka Soome tööle ja leidis sealt kolme kuuga uue naise. Kaie hoiatas, et vaadaku ma ette, minuga võib samamoodi juhtuda.”
„Kes see Kaie on? Igasuguseid lolle sa kuulad…” torises mees. Salaplaan Riinat magamistuppa meelitada oli lõplikult kiiva kiskunud, naine ei olnud niisuguses tujus ja Jaanuski tundis tusasekstegevat pettumust, mis algsed soovid kiiresti maha jahutas. „Eks see vist oleneb natuke ikka mehest kah, ega kõik pole ümberaelejad.”
„Kaiega me töötasime koos, sina teda ei tea… Nii et ütled – sinul ei olegi siiamaani Soomes mõnda naistuttavat tekkinud?”
Jaanus tundis end korraga ebamugavalt. Ta oli valiku ette seatud, ja valik tuli teha kiiresti: kas peaaegu tuttav tohter Loone tuleb maha salata või… või see tutvus kuidagi teatavaks teha? Paraku venis vastusega viivitamine sekundi murdosa võrra lubatust pikemaks, meest tabas naise uuriv pilk ning kohe järgnes ka kahtlustav repliik:
„Või ongi sul juba midagi soolas…?”
„Mis pagana jama sa ajad? Kurat võtaks, kui abielus enam usaldust ei ole, siis see abielu kaua püsti ei seisa!” ütles Jaanus tõredalt. Magamistuppa mineku plaan oli luhtunud ja Riina tobe jutt mehe tuju hoopiski ära rikkunud. Ja solvumisest tekkinud trotsiga ütleski ta välja tõe, mille oleks muidu võib-olla hammaste taha jätnud. „Kui sa nii täpselt tahad teada – ma ju rääkisin sulle, et käisin kurguga arsti juures, eesti arst oli. Ja nüüd sattusime laevas koos Helsingisse sõitma. Rääkisime paar sõna juttu, aga see on ka kõik!”
Poolik ülestunnistus tundub parem kui salgamine; vähemalt see, kes end patusena tunneb, leiab sellest kuigipalju lohutust. Ja Jaanus tundis end pärast öeldut palju kindlamalt.
„Sattusite? Kohe päris juhuslikult?” imestas Riina.
„Ei, mitte juhuslikult, vaid sellepärast, et me mõlemad töötame Soomes!” ütles Jaanus tigedalt. Naise toon oli tõesti alandavalt kahtlustavaks muutunud.
„Ja otsustasite koos laeval sõitma hakata, eks ole? Selge!”
„Mis asi on selge? Me ei saa koos sõita, tema elab Helsingis! Tema ei sõida iga nädal siia nagu mina!”
„Näed siis, kui põhjalikult te jõudsite kõik ära rääkida,” noogutas Riina endasse tõmbudes. Naine tunnetas, et edasine pinnimine oleks mehe lukku pannud või luiskama sundinud ja küsis üsna süütult, nagu see teda üldse ei huvitaks: „Millest te siis rääkisite?”
„Ah, niisama üht-teist… Talle ei meeldinud muusika, mida seal rahva lõbustamiseks lasti. Ütles, et tema pidi rohkem klassikat kuulama.”
„Muidugi, kõrgelt haritud doktor, ikkagi intelligent,” torkas Riina mitte just pahatahtlikult, aga ikkagi sedavõrd halvustavalt, et see mehe õiglustunnet riivas. Naine oleks ennast selle halvustava repliigiga nagu madalamaks teinud ja Jaanus tundis tahtmist vastu hakata.
„Eks tal oli õigus, see muusika laevas oli tõesti nõme!”
„Näe, jõudis ka sinule asja selgeks teha!” Naise toon muutus, pidurid andsid järele ja kastrulikaas kõlksatas ebatavaliselt valjusti oma kohale. „Ja siis kukkusite lobisema ning lõpuks vahetasite telefoninumbreid, eks?” See tuli juba päris kiuslikult.
Jälle peaaegu naelapea pihta tabatud, Riina oleks just nagu selgeltnägijaks saanud! Või siiski…
„Ei vahetanud! Kas sina annad oma telefoninumbri mõnele, kellega koos linnabussis sõidad?” Seegi polnud mehe poolt otsene vale, vaid rahustav pooltõde: tema, Jaanus Vainumäe, polnud Loonele tõesti oma telefoninumbrit andnud!
„Aga sa ju tead, kus ta töötab! Käisid juba tema vastuvõtul ja eks lähed jälle, kui vajadust tunned,” arvas Riina kiuslikult.
„Just! Kui tervis nõuab, lähen tõesti!”
„Selge… Vaata siis, et hoolega oma tervist hoiad. Et ei peaks jälle minema, muidu jääbki kombeks.”
„Ah, käi kuradile oma lolli jutuga!” ütles Jaanus tüdinult. Niisugune salgamise ja pooltõdede vahel laveerimine väsitab ja nüristab vaimu ning tekitab lõpuks vastupandamatu tahtmise jämedalt reageerida. Ta polnud ju midagi keelatut teinud, polnud seda isegi mõttes kavatsenud, pealegi polnud tohter Loone üldse jätnud sellise naise muljet, kes mehi ligi tõmbaks… Ülekohtusena tunduv süüdistamine rõhutas igivana tõde, et abielus olles on ainult kaks äärmuslikku võimalust – kas absoluutne salgamine või tõe täielik avaldamine, ja seda siis juba viimse olulise detailini. Kolmandat võimalust – et natuke rääkida –, seda lihtsalt ei ole, see vaid sütitab teise fantaasiat ja tekitab kahtlusi. Nii võidakse algselt täiesti tühine põhjus suureks pahanduseks paisutada.
Riina oli varjamatult mossitama jäänud ja Jaanus, kes kunagi pikka viha ei osanud pidada, ei saanud sellega leppida.
„Kas sa tõesti arvad, et kui mõni mees ja naine omavahel rääkima satuvad, peab sel kohe seksuaalne tagapõhi olema? Et nende vahel ei saagi olla tutvust, ilma et nad vahepeal voodis käiksid?” küsis mees juba norivalt ja hoolimata, et tüli võiks sellest veelgi suuremaks paisuda. „Eks minul läks siis pahasti, mina temaga nii kaugele ei jõudnud!”
„Küll siis Helsingis varsti jõuate,” andis Riina vastu. Tülitsemine on inetu tegevus, aga inimestesse kogunenud pingete lahendamiseks vahel siiski vajalik nagu äikesevihm, mis õhu puhtaks lööb. Ning kui abieluinimesed harva kokku saavad, kontsentreeruvad sellele ajale nii vahepeal kogunenud pinged kui ka armuvalu.
„Saa aru, me pole teineteist pärast seda näinudki!” Seegi väide tikkus jääma sinna pooltõdede kanti, kuigi oli sisuliselt tõsi. Näinud nad ei olnud, aga rääkinud küll, telefoniga muidugi. Aga ainult üks kord ja see võib ka viimaseks jääda. Sest pärast tänast pahandust ei võigi enam Loonele helistada, selle varjamine Riina eest saaks kuradima raske olema, otsustas Jaanus, kuigi see jättis hinge mingi mõrkja maitse.
Riina Vainumäes pesitsenud kahtluseseeme oli küll idanemiseks toitu saanud, aga enne õhtut jõudsid nad Jaanusega siiski ära leppida. See käis sõnatult, ilma et kumbki oleks päevast pahandust meelde tuletanud, ja muidugi mängisid mõlemad lapsed, Raine ja Raidi, selles oma osa. Isa nähti harva, enamasti tuli leppida teadmisega, et ta töötab Soomes, mis asub kaugel üle mere ja kust ei saa iga päev kodus käia. Helsingis olid nad kõik kogu perega ekskursioonil käinud, aga ühepäevane käik jättis Soome pealinnast vaid ähmase ettekujutuse. Isaga olid aga mõlemal tütrel olnud alati head suhted ja nüüdsed pikad lahusolekud olid igatsust isa järele vaid süvendanud. Jaanus sai mõlemalt tugeva kallistuse, seitsmene Raidi istus talle sülle ja pani käe ümber kaela. Aga kohe järgnes ka küsimus, mis osakese isa kohtumisrõõmust kaasa viis.
„Issi, kas sa tõid meile ka midagi?” Raidi oli küllalt kaval, et ka õe eest küsida ja sellega
